Head aega, 2012, tere, 2013!

Kuna selles blogis käivad aastakokkuvõtted pisut teises tempos kui aastanumbri vaheldumine, siis väga põhjalikult ma siinkohal 2012. aasta tibusid lugema ei hakka. Akadeemilise maailma tibud lendavad ju ikka kevaditi pesast välja. Aga veidi võiks ju heietada ikkagi? 

Kokkuvõttes on olnud 2012 järjekordselt üks tõsine töömurdmise aasta. Kui enne 2012. aastat kuulus minu juhendamisportfooliosse 12 kaitsmiseni juhendatud lõputööd, siis selle aasta sees suutsin nende arvu kahekordistada. Läks korda kirjutada päris mitu teadusartiklit ning avaldada veel mõned, ning sellega said doktoritöö publikatsioonid (st temaatiliselt haakivad tippklassi arvatavad artiklid) selle aastanumbri sees kaante vahele. Samuti suutsin instituuti tuua oma esimese teadusprojekti ning selle ka finišisse vedada.

Aga see on ikkagi mingis mõttes formalistika. On asju, mis numbritesse ei mahu, kuid on ehk eelnevast olulisemadki.

 

Ahjaaa, ja siis veel see asi:

Koormusarvestusest

Meil instituudis kavatsetakse ümber korraldada koormusarvestust. Täpsemalt, plaan on selline, et kuniks rektoraat töötab välja uue koormusarvestuse süsteemi, minnakse tagasi kohandatud 2005. aasta koormusarvestuse süsteemile. Mis seal salata, minus tekitas see koormusarvestuse süsteem üsna eksistentsiaalseid mõtteid. Oma paberid panen ma ilmselt lektori töökonkursile sisse ikka, ehkki ausalt öeldes paneb see mõtlema küll, et kas kuskil paremaid alternatiive pole.

Hakka lektoriks!

Saabumas on aastavahetus, aeg, mil kukuvad erinevad tähtajad. Muuhulgas on aastavahetus see aeg, mil peaksid tegutsema kõik need, kes sooviksid järgmise aasta sügisest õppejõuleiba maitsma hakata. Nii et kõigil, kellel on tekkinud kihk see põnev amet ära proovida, kikitage kõrvu ja uurige töökuulutusi!

 

Tallinna Ülikoolis on igal juhul konkursid juba välja kuulutatud, kokku otsitakse uusi akadeemilisi töötajaid 109 ametikohale. Neist pisut üle poole, 61 on konkursid lektori kohtadele. Tööd leiab selles ametis nii täis- kui osakoormusega, minimaalse hõivetasemega konkurss käib 0,3 koha peale. Täis- ja osakoormusega töökohad jagunevad umbes pooleks. Tööd jagub korraga kolmeks kuni viieks aastaks, sõltuvalt perioodist, millele konkurss välja on kuulutatud.

 

Ametisse oodatakse eksperte audiovisuaalkunstist zooloogiani. Ja ootajatekski on hulk instituute, kus pisut erinev personalipoliitika, töökoormus ja palgatase. Aga mida siis peab teadma ja olema ja tahtma selleks, et lektoriks kvalifitseeruda? 

Teadlane, mitte poliitik

Tänane postitus ei puuduta pealtnäha enam lektoriametit, vaid hoopis suhtlemist meediaga. Õnneks või kahjuks käib avalikkusega suhtlemine aga üha sagedamini õppejõu ja teadlase tööga kokku. Isegi töökirjeldustesse on see mõnikord sisse kirjutatud. Ja paiguti tekitab minus meelehärmi, kuidas ajakirjanik mind rolli mõttes positsioneerib.

Mina saan asjadest aru nii.

Minu ülesanne teadlasena on selgitada avalikkusele erialasest teadmisest lähtuvalt päevakajalisi nähtusi, ja võib-olla tuua välja ka ohtusid. Miks on asjad nii ja mitte teisiti; milliseid ohte võib endaga kaasa tuua ESM-i ratifitseerimata jätmine, milliseid ratifitseerimine; milliseks ohuallikaks võib osutuda gaasijuhe Läänemere põhjas; kuidas iseloomustada tänast rändepoliitikat; milliseid demograafilisi tulemusi võiks anda emapalga süsteemi muutmine jne. Sõltuvalt erialast.

Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.

Selleks, et asju võimalikult hästi selgitada, peab olema toimuvast teadlik. Ehkki teadlane võib küll olla igati aktiivne päevakalise jälgija, siis on see tema jaoks ennekõike ikkagi teisejärguline tegevus, mis tuleb peale kõiki töökohustusi. Seega on minu meelest oluline roll ka ajakirjanikul, et ta täpsustaks võimalikult, mida eksperdil kommenteerida tuleb.

Ajakirjanik ja ekspert on siin liitlased. Või veel enamgi, ekspert on ajakirjaniku hea abiline, kes on valmis oma vabast ajast ja tahtest tegelema selgitustööga ning aitama ajakirjanikul teha võimalikult adekvaatset ja tasakaalustatud lugu.

Kuidas mulle tundub, et osa ajakirjanikke asja mõistavad.

Tasuta töö limiit: 2h nädalas?

Tänase postituse ajendiks oli see hetk, kus ma avastasin oma postkastist kutse Tallinnast välja külalisloengut andma ning mu sai kätte ka ajakirjanik, kes mind juba vähemalt 5 korda oli loengu ajal pommitanud.

Olgu öeldud, et tolleks hetkeks oli tööpäev oli juba 12 tunniseks veninud ja lõpp paistis alles kaugel.

Just siis meenus mulle Erkki Bahovski artikkel tasuta tööst, mida meiesugused sageli on sunnitud tegema. Kui palju on seda mõistlik teha ja mis ajast pole see enam normaalne?

Teadustöö huumoriprismas

Kuna ma ise olen viimasel ajal silmini oma uuringuga hõivatud ja siia eriti  kirjutada ei jõua, siis tänane post on laenatud sellisest vähemalt minu jaoks geniaalselt humoorikast blogist nagu Research in Progress.

Lühidate flash klippide abil demonstreeritakse üsna kujukalt, milline näeb teadlase elu välja läbi roosade ning mustade prillide.

Minu tänane naerutaja on see postitus.

Projekti algidee või eesmärk, mis teadlasel algselt meeles mõlgub, näeb välja umbes selline:

Praktiline tulem võib paraku aga sarnaneda pigem millelegi sellisele:

Parimatest parimad on suhteline mõiste

Vahepeal sain huvitava pakkumise osaleda ühes üliõpilastööde konkursi komisjonis. „Jee, jälle üks lisakohustus!“ mõtles pessimist mu vasakul õlal. „Oo, põnev oleks teada saada, millised on siis need parimaiks peetud tudengitööd, ehk on inspiratsiooniks juhendamisel või hoopis julgustajaks oma tudengite tööde konkurssidele saatmisel!“ rõõmustas optimist mu paremal õlal. Nagu enamasti läheb, võitis optimist, sest ta oskab kuidagi palju sujuvamalt asju sõnastada ja on üldse küllalt hea suhtleja.

Komisjonile esitati kokku 19 tööd, osa neist bakalaureusetööd, osa magistritööd. Kokku üheksast erinevast instituudist-kolledžist ning teemad varieerusid samblikest moderntantsuni. Rikastav oli see kogemus kindlasti. Nii juhendamisalase silmaringi laienemise mõttes (milliseid töid põhimõtteliselt teha saab) kui ka üldise silmaringi mõttes (no näiteks sain ma teada, mis on peegelneuronid ning milline on psühhoanalüüsi mõju Lev Trotski ideede arengule). Tekkis ka palju selgem ettekujutus, kuidas juhendada tudengit nii, et temagi võiks kirjutada konkursitöö (või lihtsalt töö, mida suudab lugeda ka inimene, kes seisab ta uurimisvaldkonnast pisut kaugemal kui juhendaja või retsensent, ning mis võiks omada ka impulssi uuritava valdkonna praktikas).

Miks õppejõud ei streigi

Uudisteportaalid on otsast otsani täis haiglapilte ning streigiteema kütab kirgi ka eravestlustes. Ühtäkki on avastatud uus osalusvõimalus, aga ka uus nuhtlus, mis igapäevaelu segab. Nagu bussiread Tallinnas, mis ju ka tegelikkuses õilsat eesmärki täidavad, kuigi teatud segmendi mugavust piiravad.

Õppejõu elu perspektiivist tõuseb ka õigustatud küsimus, et kui arstid streigivad, siis miks õppejõud sedasama ei tee? Probleemid on meil ju suuresti sarnased: mõlema elukutse praktiseerimine eeldab kõrget haritust ja spetsialiseeritust, samuti vajadust süveneda, kuid selleks eriti aega ei ole, sest töökoormus on mõlemal metsik, alati tuleb teha rohkem kui lepingus kirjas ning palk, mida selle eest makstakse, on pigem tagasihoidlik.

Miks siis õppejõud ei streigi?  

Noorteadlane Eesti mõistes

Täna oli Eesti Teadusagentuuris personaalsete uurimistoetuste taotluste esitamise tähtaeg. Mina veel teadlaseks ei kvalifitseeru, sest mul pole doktorikraadi. Aga töö selle nimel käib. Ning ega teadlaseks ühe ööga ei saada, eksole, adra seadmine võtab ikka aastaid.  

Vaatasin huvi pärast, mida nõutakse noore teadlase grandi (start-up grant) taotlejalt ning üritasin kujutleda, millised võiksid olla minu šansid juhul, kui ma oma doktorikraadi kaitstud saan. Huvilistel on nendega võimalik tutvuda siin.

Tõsi, kui ma neid kriteeriume lugema hakkasin, selgus üsna pea, et mingist grandist ei maksa mul unistadagi. Isegi naerma ajas.

Tagasisidetuul tiibades

Tagasisidest on siinses blogis korduvalt juttu olnud. Nüüd mõtlesin, et räägiks sellest juba veidi lähemalt, sest on aeg, mil on lukku minemas õppeinfosüsteemi tagasisideküsitlused. Kuna ma eelmisel sügisel eriti aktiivselt ei õpetanud (olin vabal semestril ja andsin vaid individuaalaineid), siis oli see kevad minu jaoks esmakordne võimalus uudistada, kuidas tudengid minu tegevust hindavad. Või noh, täpsuse huvides, tagasisideküsitlusi olen ma ju varemgi läbi viinud - nii anonüümseid avatud ja suletud vastustega küsitlusi kui näost-näkku vestlusi nelja-kuue-kaheksa silma all. Kuid reeglina pole ma viitsinud eriti statistikat teha ning pigem lugenud neid selle mõttega, et a) kas mul tasub enamuse kogemuse seisukohalt õppejõuna tegevust jätkata ning b) mida paremaks teha.

Allikas:www.bang2write.com

Tänu õppeinfosüsteemi (ÕIS) küsitlusele on lisanudnud aga veel üks kategooria - numbrimaagia.

Loll magister on targa magistri metseen

See on üsna julm tõde, mille alusel senine kõrgharidusrahastamine toiminud on - vähevõimekas, aga diplominäljas tudeng teeb oma õppemaksuga võimalikuks andeka kaastudengi õpingud.

See on ühtlasi vastus Toom Õunapuu artiklile ja veel sadadele torisejatele, et kuidas kõrgharidussektor toodab inimesi, kes haridusele vastava staatuse või ameti kandjana eriti hästi hakkama ei saa. Aga mõelge ise - mida võimaldab 900-eurone õppemaks ühes semestris pakkuda?

Sooritusärevus ja ootusärevus

Sooritusärevus. Ma ei olnud sellist mõistet enne Tiia Kõnnusaare artikli lugemist kuulnud. Sellele vastavat tunnet aga nagu mäletaks küll. Lühidalt öeldes on sooritusärevus mis-siis-kui-ma-ei-saa-hakkama-tunne. Tiia Kõnnusaar räägib sooritusärevuse külvamisest õpilastesse, kui õpetaja näägutab, et „kui te nii jätkate, siis te riigieksamit küll ära ei tee“ või „lollidel lastel meie koolis kohta pole“.

Aga õige on ka vastupidine seisukoht. Kui ärevust üldse ei ole, siis võib ka sooritus nõrgaks jääda, oli üks mu olulisemaid õppetunde eluks, mille ma sain muusikakoolist. Selliseid kontserte, kus enne ikka mingit värinat sees polnud, eriti meenutada ei viitsi. Küll aga selliseid, kus endal on liblikad korralikult kõhus ning pärast mõni kuulaja pisarsilmil kättpidi tänama tuleb. Aga vähemalt ühel korral sain pabistamisega endale käru keerata ka: ei teagi, kas need olid eksamil minuga koos ukse taga närveerinud kursusekaaslased, külma ilma jaoks liiga suvine kleit või miski muu, kuid hinne tuli tavapärasest madalam ning üks pedagoogidest vangutas pead: „näost valge nagu klaveri klahvid“.

Eks ärevust olegi erinevat sorti – ütleme, et on sooritusärevus ja on ootusärevus. Oma artiklis Kõnnusaar seda otse ei ütle, kuid kaudselt ikka: sooritusärevust tunnevad ka õpetajad. Nagu ka õppejõud. Eriti algaja õppejõuna. 

Galojanid alma materis

Täna hommikul, kui lehed lahti lõin, kandis esimene loetud uudis loomulikult pealkirja „Alma mater’i sambaid raputab ränk galojanilik miljonikelmuse skandaal“. Kui loo algul valdasid mind segased šokeerituse, kaastunde, pettumuse ja teised sellised tunded, siis loo lõpuks olin ma lihtsalt pahane.

 Lühidalt räägib artikkel sellest, kuidas Tartu Ülikooli peatne rektor andis korralduse uurida ühe toetuse väljamaksmist kahele noorele õppejõule. Samuti näib, et ta on asja andnud prokuratuuri. Aga mis loost välja ei tule, on see, et kuidas neil ikkagi oli võimalik saada miljonite kaupa toetusi ning milles nende väärtegu seisnes. Lugu võib sisaldada isegi  ebakorrektseid fakte, kui see käib üksnes Best programmi toetustest, mis loos ära on mainitud. Või on see tõepoolest väga skandaalne. 

Lektori palk

Mu ajaveebi statistika viitab, et viimasel ajal on korduvalt jõutud mu blogisse, otsinguga „lektori palk“ või „lektori palk tallinna ülikoolis“ või ka "lektori keskmine palk". Ju pakub teema huvi. Tudengite rahakotist on nüüd juba räägitud küll, kuid mida siis tähendab õppejõu töö majanduslikus mõttes?

Kui minister nõuab vähem loenguid

Nagu eelmiseski postis mainitud, valmistan ma parasjagu ette algava õppeaasta kursuseid.  Ja mõtle kui hea, et sattusin veel enne seda lugema haridusministri arvamusartiklit uute nõudmistega loengule.

Ilmselgelt on tegemist järjekordse osaga kõrgharidusreformist: seegi teostab Aaviksoo visiooni ülikoolist kui privileegist pühendunutele.

Pikk nädalavahetus

Pikaks nädalavahetuseks sõitsin maale. Kaasa võtsin mõned raamatud, et asuda ette valmistama sügisesi kursuseid. Sel nädalavahetusel tegelesin kahe ainega - üks läheb esmakordselt lugemisele ning teine vajas juba vähe värskendust.

Pilk kõrvalolevale pildile võib tekitada hämmastunud küsimuse, et kas ma tõesti lugesin nad kõik kolme päeva jooksul läbi. Ei, ei lugenud. See polnud eesmärk ning selleks puudus ka vajadus. Kokku lugesin nädalavahetusel võib-olla 200 lk ringis, üldiselt aga rohkem lappasin juba loetut ning tutvusin vahepeal tellitud uute raamatutega. Et millist materjali kuskilt saab ning millist ülesehituslikku loogikat erinevad autorid teemade avamisel kasutavad. Muidugi kribisin üles juba ka konkreetseid mõtteid, mida loengutes kasutada, mis lugedes tekkisid ja konspekteerisin osalt loetu sisu, kuid üldiselt oli see ikkagi alles n-ö esimene kirjandusring.

Tudengi pajuk

Parasjagu koguneb seltskond aktiivseid tudengeid võitlema laiematele hulkadele kätte õigust saada vajaduspõhist õppetoetust. Lühidalt on Eesti Üliõpilaskondade Liidu eesmärk, et kui kehtib 30 EAP täitmise nõue, oleks kõigil tudengitel võimalik vajadusest tulenevalt saada ka õppetoetust, ning et toetuse piirmäärad vastaksid reaalsetele kuludele. Praeguse kava kohaselt oleks 135-eurost kuutoetust võimalik saada vaid nendel tudengitel, kelle vanemate leibkonnas on sissetulek leibkonna liikme kohta alla 280 euro.

Kõrgharidusreformiteemalises Facebooki kommuunis käivad puritaanid aeg-ajalt ikka haukumas, et tudengi elu peabki olema raske, kus õpitakse ellujäämise ning ots-otsaga kokkutulemise kunsti. Ma olen sellega igati nõus, võib-olla seda enam, et mul endal on nappusühiskonna kogemus veel üsna selgelt meeles, aga nende tudengite silmis, kes mulle auditooriumist vastu vaatavad, on see kahanev tendents. 

Puhkus tööl

Sombune esmaspäev! Tähtajad kukuvad, aga mina olen ikka veel kokku võtmata. Läheks õige instituuti? Korra käisin seal paariks tunniks ka eelmisel nädalal, mind võttis vastu vaikus ja tühjus. Ehk on abiks? Niisiis seadsingi sammud ülikooli. Mis seal siis toimub? Kõik ju teavad, et õpetaja (miks siis mitte ka õppejõu) töö juures on kolm head asja: juuni, juuli ja august.

Hästi-hästi, aga tegelikult?

Suunamuutus? / 30.07-05.08

Oma üsna tööalaselt igavate suvenädalate valguses hakkasin mõtlema, kas mu senine blogiformaat on just kõige lugejasõbralikum. Ehk hakata keskenduma mitte niivõrd nädalaülevaadetele, vaid konkreetsematele nopetele? Nädalaülevaateid annaks pigem graafilisel kujul. Senine blogipidamisperiood on sünnitanud sellise kõvera:

23.07-29.07

Mul algas nädala eest puhkus. Muidugi on see suhteliselt mööndustega värgindus selles plaanis, et ega mõte ju ei puhka ning lisatöö vajab ju ka tegemist. Aga eelmisel nädalal võttis puhkamine muude kohustustega seoses nii intensiivse vormi, et ega tööd eriti teha jõudnudki. Mõned nopped siis rohkem töölainelistest tegemistest.

Välismaale hea hariduse järele

Mingi regulaarsusega – umbes 4-5 korda aastas – ilmuvad Eesti meedias arvamusartiklid sellest, kuidas mujal haridus parem on. Tõsi, enamik kriitikuid ei oma tegelikult otsekokkupuudet ülikoolieluga Eestis. Aga kõik see toodab müüti, justkui oleks ainus võimalus mõistlikku haridust saada välismaal. 

Siinset postitust pani kribima Vreni Veskimägi artikkel „Tudeng väärib rohkem tagasisidet“ esmaspäevases Eesti Päevalehes. Me valutame südant üsna sarnaste asjade pärast, kuid veidi erineval moel. Nimelt hämmastas mind selle kirjatüki naiivsus – eeldus, justkui oleks meil ka tuletegemise kunst ja ratas veel leiutamata.Niisiis, alustuseks mõned õiendused.

16.07-22.07

02.07-15.07 Puhkus!

Tõmbasin vahepeal online-pistiku nii palju seinast välja kui võimalik oli. Peamiselt selleks, et puhata. Nii on jäänud tegemata ka kahe nädala sissekanded ka siinsesse ajaveebi. Nüüd siis pisike vigade parandus.

Konverentsiturism

Eestis on viimasel ajal kirgi kütnud n-ö erialaturismi teema. Iga kord, kui rühm ametnikke kuhugi õppereisile sõidab, on ajakirjanikud neil kohe turjas kinni: raiskavad maksumaksja raha ja niikuinii lähevad pidu panema. Ringireisimisel on loomulikult oma meeldiv külg, nagu ka varjupool. Ja samuti on tal olemas oma kasulik, teatud ametites isegi hädavajalik külg, nagu ka potentsiaal osutuda vähetõhusaks.

Ametnike lähetuste analoogiks akadeemilises maailmas on n-ö konverentsi- ja võrgustikuturism. Sõltuvalt isikliku võrgustiku olemasolust, projektidest, enda initsiatiivist ja tunnustatusest võib inimeste välislähetuste hulk varieeruda nii korrast aastas (tõesti, ma ei tea ühtegi kolleegi, kes kordagi kuhugi sõitnud poleks) kuni paar korda kuus saalimiseni välja. Milleks on seda vaja, ning mis on selle varjuküljed? Käesolevas postituses katan pisut üldisemalt akadeemiliste lähetuste teemat, ent kirjutan konkreetsemalt ka oma juuni viimase nädala käimistest. 

25.06-01.07 Väsimussügavikust pilvepiirile

ESMASPÄEV

Äratus kl 7. Kuigi eelmine õhtu möödus suuresti aega planeerides, ei jõudnud oma lühiajalisema to-do-listiga liiga põhjalikult tegeleda. Nii algabki hommik tegevuste rodu tekitamisega. Rodu sai pikk, aga töötegemise tunne on endiselt selline... hüplik. Üks mu uurimisassistentidest on olnud tubli ja kogu analüüsi enne puhkama sõitmist valmis teinud. Suhelda on vaja teadusosakonnaga. Vajab kirjutamist ühe minu jaoks distantsema projekti ülevaatejutuke. Mida ma üritan kirjutada juba kaks kuud. Täna on see päev, kus ma selle ära teen. Prindin materjali välja ja hakkan kangutama. Seejärel viskan kiirpilgu meediale ning kujundan idee, millest teha selle nädala kommentaar. Kella 9 paiku viskan riided selga ja sõidan tööle.

Tööl on suht hea rahulik, kui välja arvata mu postkast, mis mullistab sinna pidevalt uusi kirju. Üks päeva jooksvaid tegevusi on suhtlemine ülikooli teadusosakonnaga, kes on mu projekti eri infosüsteemides esitlenud erinevalt ning algse sissekandega võrreldes ka muutnud. Hakkasin siis uurima ülikooli taustadokumente ja eeskirju, mis on ilmselt kokku kirjutatud eri keelt rääkivate inimeste poolt, ja ilmselgelt mitte praktiliseks kasutamiseks. Seega hoiatus – järgnevad kaks lõiku sisaldavad hüperbürokraatlikku heietust; kellel vastav allergia, kerigu allapoole. Aga no oleme ausad, need, kes mu blogisse satuvad, siit seksi ja vägivalda ei otsigi...

Näiteks on minu roll ühes süsteemis kirjutatud lahti kui vastutav täitja, teises kui koordinaator. Mis vahe neil on? No ma kujutan ette, aga täpselt ei tea. Sest teadus- ja arendustegevuse eeskirjas on ainsa teadlase rollina ära defineeritud vastutav täitja. Muid võimalusi nagu polekski. Teises eeskirjas, mis puudutab teaduslisa saamise kriteeriumeid, on kasutatud hoopis mõisteid projekti juht ja põhitäitja. Võta siis kinni, mis on mis. Aga teaduslisa tahaks küll, sest ma olen selle projektiga ülikooli päris kopsakalt rahastanud, ja publikatsioone on mul viimase kahe aasta peale kokku rohkem kui enamikul oma valdkonna kolleegidest.

Teine tore terminoloogiline uuendus, mis teadusosakonna töötaja oli teinud, oli mu uuringu, mille me algul deklareerisime kui alusuuringu, deklareerinud teises infosüsteemis kui 100% rakendusuuringu. Minu järelpäringu peale, et kus eri uuringutüübid sätestatud on ning mille alusel neid klassifitseeritakse, saan kirja, et tema „hinnangul“ on see nii käsitletav, sest uuringu tarbeks valmistatakse ette uuringuinstrument. No tere tali! Kui surres pidi inimesel terve elu silme eest sekundi jooksul mööda vilksama, siis mul vilksas umbes sama kiiresti valitsemiskorralduse teemaline loeng, kus mõtestatakse lahti, mis on bürokraatia roll, millele tugineb bürokraadi autoriteet ja milleks on vaja reegleid. Teaduskaugemale lugejale, alusuuringuks nimetatakse n-ö tõsiseid teaduslikke uuringuid, kus eesmärgiks pole vaid saada mingit tulemust, nt et kedagi või midagi usaldatakse 20%, vaid katsetada uusi meetodeid, või analüütilisi raamistuid (ehkki loomulikult saab teada ka, kui palju kedagi või midagi usaldatakse). Rakendusuuringuks nimetatakse rutiinsemat uuringut juba olemasoleva raamiga, kus eesmärgiks ongi just tulemus (nt et mitu % inimesi kedagi või midagi usaldab). Aga sellelt TEADUSosakonna töötajalt uuriks küll, et milliseid uuringuid siis ilma instrumendita läbi viiakse! Õnneks lülitub peagi diskussiooni üks väga asjalik teadusosakonna töötaja, kes protseduurika ilusti ära selgitab. (Tegelikult põhinevad vastavad rollid praegu teadlase eksperthinnangule.) Aga alusdokumentatsioon vajaks ilmselt ikkagi korrastamist.

Lisaks vahetan kirju ka taaskord oma projekti rahastajaga, kes pakub juba ka jätkuprojekti tegemise võimalust. Oma agadega, loomulikult.

Õnneks saan kuskil lõuna paiku ennast sellest kirjade vahetamisest välja lülitada, ning lõpuks valmib ka see projekti ülevaatejutuke. Kokku koos joonistega 9 lehekülge.

Kuskil 21.30 tuuris liigun töölt koju.

13h

TEISIPÄEV

Jahedas toas on uni ilmselt magusam, aga ärkamine neetult keerulisem. Kuidas ma ronin selle sooja teki alt välja?! Kella 7ks pandud äratus lükkub poole tunni võrra edasi. Siis aga ajan ennast püsti ja peatselt käivitan ka arvuti. Vaatan veel üle õhtul valminud teksti, toimetan teist pisut, ning teen veel paar liigutust. 9 paiku hakkan aga tööle sättima. Kontorist saadan mõned kirjad ning valmistun jätkuprojektiteemaliseks kohtumiseks, mis algab kell 11. Seejärel teen mõned telefonikõned ja saadan mõned kirjad projekti teemadel. Enesetunne on aga ausalt öeldes kehva. Ei mingit töömotivatsiooni. Veiklen kahe erineva tööülesande vahel, viies ennast paralleelselt kurssi Riigikogu aruandlusdokumentidega ning populismiteemaliste uuringute ja poliitikasoovitustega, ning üritan kirjutada oma nädalakommentaari. Kella 15.30 paiku aga võtan ennast kokku, asun lugema oma uurimisassistendi töövilju ning valmistama ette tunni pärast toimuvat skype’inõupidamist.

Peale seda jutlen kolleegidega ning prokrastineerin muudel viisidel. Tunnen, kuidas mul on kõigest nii ükskõik.

Töölt lahkun 18.30 tuuris, koju jõuan "vahemaandumistega", kolm tundi hiljem. Arvuti avan uuesti 23 paiku, sest mul on vaja valmis kirjutada veel nädalakommentaar, mida seekord salvestan olude sunnil juba kolmapäeval. Selleks ajaks olen end piisavalt kogunud, ning ka kommentaariideed hakkavad peas klaaruma. Võtan hommikupoole valminud mustandi uuesti ette ja hakkan kangutama. Kuigi ma muidu olen üsna nobe kirjutaja, siis tunnen, kuidas väsimus tõmbab mind teosammule. Ei ole must sellises väsimusastmes välkkommentaatorit. Aga kui välkkommentaari ei tule, siis tuleb varuda rohkem aega ja kannatust. Tööviljad saavad enam-vähem purki kuskil kella 6.30ks hommikul. Siis ronin pooleks tunniks voodisse, et mingigi magamise tunne tekitada.

18h

KOLMAPÄEV-LAUPÄEV

Nagu öeldud, on äratus pool tundi hiljem ehk kell 7. Hommikusteks tegevusteks varem valmiskirjutatu ülelugemine ja täiendamine ning stuudios sisselugemine, aga ka pakkimine. Ees ootamas üks töötuba Madridis, millest pikemalt juttu järgmises postis.

Kuigi mu algne (loe: paar päeva varasem) idee oli lennukis tööd teha – olin endale välja printinud oma uurimisassistendi raporti, paar analoogsete uuringute lõppraportit ning lisaks kaasavõetava hulka lisanud ka hunniku artikleid, mida ühe publikatsiooni jaoks vajan, siis tegelikkuses ma suurema osa lennust magan. Või siis iiveldan, sest magamatus põhjustas paraja pearingluse, mida lennukis viibimine just paremaks ei teinud. Või lugesin ilukirjandust. Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus hiljuti Marina Palei novell „Küla“, mida soovitan. Kui Hvostovi raamat oli eestlase pilk vene linnale, siis Palei kirjutab venelase pilgu läbi Eesti külast. Seega on reisipäev. Kohale jõuan alles õhtul ning vajun koheselt ka voodisse.

Neljapäeva esimene pool möödub esiti lugedes ja töötoaks valmistudes, seejärel linnapeal kulgedes, ning siesta saab taaskord veeta paberikuhila seltsis. Tööpäev algas õhtul kella 17 tuuris ning kestis koos vastuvõtuga kuskil õhtul 21ni välja. Peale seda lähen hotelli ja tegelen koduste asjade to-do-listiga. Magama saab südaöö tuuris. Reedene tööpäev algab kella 8 paiku ning kestab kuni õhtul 19ni. Vahepeal oli muidugi lõuna ja kohvipaus ka, aga minu omad mööduvad koduste asjade lainel, sest palju asju oli vaja kiiresti-kiiresti ära saata või veel ka valmis kirjutada. Kell 21 õhtul algab vastuvõtt, hotelli magama saab aga kella 1 tuuris öösel, sest teistega kõrtsirallile ma ei lähe. Sellevõrra oli lihtsam ärgata laupäeval, mil seminar jätkub, kokku on tol päeval töötunde 9.30st hommikul 13ni välja. Peale mida on lõuna, lonkimine tagasi hotelli, kust saavad teele saadetud veel ühe kursuse hinded. Seejärel kolin ümber teise hotelli, kus veeta ülejäänud Madridi-päevad oma kulude ja kirjadega. Kohalejõudes ronin kohe ka internetti, et läbi lugeda veel möödunud päeval laekunud tudengite järelevastamised, need ära hinnata ning hinded välja panna. Siis saab suunduda juba linna kaema ning kohalikku õlut ja tapast mekkima. Umbes siis lõppeb ka see töönädal, sest pühapäev möödub juba üsna selgelt puhkuse taktis.

Kokku: 60h

18.06-24.06 Pill tuleb ka lühikese ilu peale

Pingutus - Võidurõõm - Väsimus - Masendus. Selline näeb välja minu ületöötamise tsükkel. Niipea, kui tähtaegadega võidu jooksmise hasart on kadunud ja naasta tuleb "päris ellu", haarab suur masendus. Sest tähistatud võidud on ju pelk vaheetapp, tõeline maraton kestab edasi.  

ESMASPÄEV

Nagu eriti laisal nädalavahetusel endale lubatud, üritan hakata tubliks. Äratus kuskil 8 tuuris ning asun koheselt sahistama ka tudengitöödega, mida lugeda vaja. Samuti käin üle õppekaardid, sest selgub, et miskipärast pole ÕIS salvestanud mu 8. juunil sisse kantud eksamitulemusi. Müstika. Edasi valmistun juba virtuaalkohtumiseks oma Läti uurimisassistendiga, ning samuti sean end valmis pärastlõunaseks aktuseks. Peale konsultatsiooni asutangi end vaikselt kooli poole, kus toimub vastuvõtt lõpetajatele ning aktus.

Milleks aktus õppejõule? See oli tegelikult ka küsimus, mida küsis mult üks noorem kolleeg – kas seal käimine on kohustuslik. Ei ole. Aga minu meelest viisakas. Eriti, kui sul on juhendatavaid lõpetamas. Ja mul bakaaktusel oli potentsiaalseid osalejaid omajagu. Magistriaktusele ma neljapäeval siiski ei läinud, sest ametlikult saab seal diplomi kätte vaid üks minu juhendatav ning ma pole lõpuni kindel, kas temagi sinna tulemas on. Ja noh, eks töö oli ka rohkem hädatapmine, ma ise ei tunne, et väga midagi tähistada oleks.

Peale aktust liigun instituuti ja tegelen veidi kirjanduse surfamisega, ja peame maha ühe välknõupidamise. See artikkel, mis möödunud nädalal kuuri alla jaanituld ootama lendas, oleks ikkagi kasulik viisakaks vormistada. Paaritunnise otsingu tulemusel leian päris arvukalt temaatilisi kirjatöid.

Õhtul saadan veel mõned meilid ja korraldan edasisi tegevusi.

10h

TEISIPÄEV

Hommikul vuristan jälle tudengitöid lugeda, kuni umbes keskpäevani, mil tuleb liikuda. Töistest tegevustest jääb sellesse päeva lisaks tudengitööde lugemisele üks projektikohtumine, kuid ülejäänud päev kulub oma väikese õe lõpetamise tähe all.

5h

KOLMAPÄEV

Äratus 7 tuuris ning asja kallale. Mis see siis olgu! Kaua võib neid tudengitöid vahtida. Olen võtnud endale eesmärgiks kolmapäeva jooksul need esseed läbi lugeda. Ja neid veel jagub... eelnevatel päevadel olen 23st jõudnud läbi vaadata kuskil 7 ringis. Muidugi, minu toppamajäämisel on üks väike positiivne külg ka... need tudengid, kes oma ajagraafikuga hätta on jäänud, jõuavad samuti rongile. Ja essee esitab 100% kursusel osalenutest! Aukartustäratav!

Ja nende esseede tähe all mu päev veerebki. Vahepeal teen väikse pausi ja avan arvuti, kust mulle veel tööd vastu vahtimist purskab, kuid päeva veeredes alaneb ka töövõime. Nii toon sisse ka mõned asendustegevused – näiteks broneerin ühe konverentsi tarbeks lennupiletid ära ja tohkendan muid „majapidamisasju“.

Jah, ma saan selle päevaga need tööd loetud. Välja arvatud ühe. Kirjutan kommentaaregi. Aga käsitsi, sest töödelugemise tülgastavat rutiini üritan leevendada keskkonnaga – võttes siinkandis nii harvaesinevat päikesevanni. Niiet need kommentaarid on vaja veel ümber toksida.

10h

NELJAPÄEV

Kuna eelmisel õhtul vajun üsna varakult ära, aga olen saanud päeva jooksul mitu meili stiilis hei, kuidas selle asjaga on, otsustan end karistada kell 6 ärkamisega. Tõsi, ma tegelikult ärkan pisut veel varem, vareste kraaklemise peale. Aga vajun uuesti voodisse ja sätin äratust hilisemaks. Lõpuks hüppan voodist üles ca 6.30, mõttelt, et ma broneerisin need lennupiletid eile sellisele ajale, mis kattub ühe mu kodumaise etteastega. Jess! See on üsna pikk ja tüütu matk odavlennuliiniga, niiet ma ei teagi nüüd... mängisin eile mõnisada eurot elu totalisaatoril maha? Tegemist oli küll akadeemiliste eesmärkidega reisiga, kuid et see toimub sellises kandis, kus hea meelega vaataks niisamagi ringi (mida doktorandi sõidutoetuse kasutamisel teha hästi ei saa), maksin piletid oma kulu ja kirjadega. Juhhei.

Aga see selleks. Mina asun tööle. Hommiku esimene ots kulub meilidele vastamisele, seejärel asun nende esseede tagasisidet kirja panema.  Olen mõttes lubanud tudengitele põhjalikumat tagasisidet ja ka võimalust lähtuvalt juhtnööridest veel esseed parandada. Ja nüüd see just seestpoolt näribki. Aga päeva lõpuks  saan enamikule kommentaarid kirja.

Vahepeal tegelen veel pisut projektiasjadega, suhtlen ühe välisassistendiga ning projekti rahastajaga. Aga üldjoontes võtab maad must masendus.

Õhtul broneerin ümber oma lennupiletid.

10h

REEDE

Äratus kell 7 ning kella 9.30ks olen õpikeskkonda kandnud kõigi tagasiside ning hinded. Saadan veel kiire infokirja tudengitele, et kella 10ks ülikooli lennata. Kolleeg peab juubelikonverentsi ja ma sain suisa isikliku kutse. See must masendus luurib aga endiselt ringi ja no ei ole erilist entusiasmi kuhugi minna. Lõpuks kulgebki päev üsna töökaugel lainel, sest töö ei suuda hetkel teha muud kui ma-sen-da-da.

Tol päeval pidi toimuma veel ka järeleksam kahes aines. Kokku registreerus üks inimene. Lepime temaga eksamiaja ümber ja nüüd on kõik kohustuslikud tööpilved pea kohalt ka pühitud. Õhtupoole hakkavad lahtuma ka masenduspilved. Jälle üks nädal lõpuni vägistatud ja mõned viimased sabad sõlmitud.

3h

NÄDALAVAHETUS

Jaanik möödub ka suhteliselt töökaugelt. Võib vist üsna julgelt öelda, et pool nädalavahetust ma lihtsalt magan. Paaril korral teen isegi arvuti lahti või loen mõnda väljaprinditud teadusartiklit, vastan mõnedele kirjadele. Pühapäeva õhtu veedan oma edasisi akadeemilisi tegevusi planeerides, ja saab üsna selgeks, et selle suvega ma oma doktoritööd valmis kirjutada ei jõua. Samuti on utoopia kaitsta selle aastanumbri sees (et kandideerida järgmiseks ametiajaks dotsendiks). Aga vaikselt mingit toimimisratsionaalsust siiski kujundan.

4h

Kokku 42h. 

Aastaaruanne

Koostasin hiljaaegu oma doktorandi atesteerimisaruannet. Mulle atesteerimised üldjoontes meeldivad, see on hea aeg teha kokkuvõtteid ja mõelda, mida edasi ja mida teisiti. Õppejõududel reeglina atesteerimisi pole – meid valitakse 2-5 aastaseks perioodiks ning tibusid loetakse (ja võrreldakse konkurentidega) siis, kui on järgmised valimised. Atesteeritakse vist üksnes teadureid ja neid n-ö eluaegseid (tenured) professoreid.

Aga lühike kokkuvõte tehtust ehk pisut numbrimaagiat:

 -       Loetud kursuseid: 7

 -       Auditoorseid õppetöötunde kokku: 146

 -       Juhendatud lõputöid: 12, sh juhendamisele kulunud auditoorseid töötunde: 36

 -       Õppeaasta jooksul valminud artikleid: 11, neist tipptaseme artikleid 5

 -       Töötunde 05.03-03.06: 778

Muidugi on iga numbri taga pikk lugu. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et sügissemester oli mul n-ö vaba semester, st olin vabastatud õppetööst. Erandiks oli üks kursus, kus ma loen külalisõppejõuna paar loengut, ning üks teine, kus käisin erakorraliselt tudengeid instrueerimas (neid sinna seitsme hulka ei arvanud). Siiski ei tähenda vaba semester vabanemist kõigist kohustustest. Enamiku oma kursustest pidin kevadel siiski ära lugema, vaid ühe neist sain anda üle kolleegile, kes seda sügissemestril minu asemel luges, ning ühe mulle kevadsemestril lisanduma pidanud kursuse sain žongleerida kolleegile. Niiet kokku siis 7 kursust kevadsemestril. Selles mõttes on loenguvabastus õppejõutöös üksnes sümboolne.

146 tundi ei tundugi ehk nii palju (kui vaheajad välja jätta, siis kokku kaks tundi tööpäevas), kuid raskeks muutis selle ehk esiteks see, et ma pidin veebruaris uuesti lugema harjuma – eelnevad pool semestrit olid mööda saadetud raamatu ja arvuti veeres ning polnud enam harjumust mitu tundi iga päev auditooriumi ees seletada. Teisalt tegi selle raskeks ka ajaline jaotus, (või peaks ütlema hoopis koondumine?), mis pea alati aset leiab: kui veebruaris kulus mul otseselt õppetöö läbiviimiseks 27 tundi, siis märtsis kasvas see 39 tunnini ning aprillis koguni 55 tunnini. Mais oli kokkuvõttes küll rahulikum, kuid lõviosa sellest 25 tunnist jäi ikkagi esimese kümne päeva peale. Siit jäävad muidugi välja kõik juhendamisega seonduvad ajapaigutused.

See paistab üsna selgelt ka, kui vaadata töötunde koondarvestuses. Kolme kuu peale (mis mul siinse blogi abil ära kaardistatud on saanud) tuli töötunde kokku 778 ehk keskmiselt 56 tundi nädalas. Graafik ülal näitab ka tegevuste ajalist jaotuvust – nagu näha, siis pole loengute lugemine päris 100% proportsioonis üldise tööajaga.

Vaatasin huvipärast oma kalendrit, et tuvastada, palju kulus mul aega juhendamistele. Iga juhendamisega seotud tundi pole sinna ju enesestmõistetavalt kantud; aga enamiku auditoorseid kohtumisi olen vast ikka endale üles märkinud. Kokku leidsin neid nelja kuu peale 36. Seega, iga nädal keskmiselt 2,25 tundi ning iga juhendatava peale nelja kuu lõikes kokku keskmiselt 3 tundi. Polegi nagu eriti hirmus, kuid kui arvestada, et keskmiselt pääses juhendatav jutule umbes 20 minutiks korraga, siis tähendab see keskmiselt 9 kohtumist per nase (OK, paar mu juhendatavat ju tegelikult ei lõpetanud, niiet iga lõpetanu peale on see number pisut väiksem; samuti tuleb arvestada seda, et paari inimest kaugjuhendasin lõviosas meili teel suheldes, ning paar inimest käis harva, aga see-eest väga pikkadel-põhjalikel kohtumistel). Aga neid tunde, mis töö erinevate toorversioonide lugemisele või nende meilitsi tagasisidestamisele kulus, ei suuda ilmselt keegi kokku arvata.

Lisaks õpetamisele oli lõppenud aasta ka küllalt produktiivne teadusartiklite valmimise koha pealt: 11 artiklit kõlab üsna aukartustäratavalt. Tõsi, minu ainuautorluses on neist vaid üks, sisuliselt minu kirjutatud mitmikautorluses artikleid neli, siis veel neli sellist, mille oleme kirjutanud pooleks mõne kolleegiga ning kaks sellist, kus minu panus on üsna tagasihoidlik. Kokkuvõttes ja tunnete riivamiseni üldistades võiks seega öelda, et ma olen kokku kirjutanud 5+4/2=7 artiklit.

Muidugi, et kõik „päris ausalt ära rääkida“, siis jääb selle õppeaasta kontosse ka mõni artikkel, mis on tegelikult juba varem valmis kirjutatud ning alles sel semestril avaldatud. Üks sel aastal ilmunud artikkel sai näiteks suuresti valmis kirjutatud juba 2011. aasta alguseks. Ent omajagu aega läks selle toimetamisega, sel aastal sain kirju vahetada toimetajaga ja igasugu asjaajamisega tegeleda. Veel kaks artiklit valmisid suvel, juulis ja augustis konverentsiettekannetena, seega jäi õppeaasta sisse nende kogumikuartikliteks viimistlemine. Aga millisesse aastaaruandesse peaksin siis nende artiklite kirjutamise paigutama? Jah, see oli retooriline küsimus. Seega, kümmekond artiklit, kirjutamismahtu orienteeruvalt 6 artikli jagu. Kokkuvõtlikult polegi nagu kõige halvem tulemus. 


Selline aasta. Mis siis tulevikus paremini või teisiti? 


Ma ütlen ausalt, et sellises tempos suudan ma ilmselt jätkata veel võib-olla aasta. Aga siis peaks tervise ja muu elu huvides küll kuskilt kärpima hakkama. Võib-olla vahetada veidikeseks ametit? Muutuda põhikohaga põhikohaga teaduriks ning oma loengukoormust vähendada? Minna hoopis peale doktori kaitsmist kuhugi postdokki? Või õnnestub lähiaastail teha karjääri ja saada dotsendiks? Neilgi on loengukoormus juba madalam. Kõik need on variandid, aga nende saavutamisel on märkimisväärsed eeltingimused - doktorikraad, tõenäosus, et instituuti prantsatab suur uuringuprojekt, kus on koht just minule; mõnes välisriigi ülikoolis avanev positsioon minu uurijaprofiiliga inimesele. Vaatame, kuidas nad realiseeruvad. 


Pluss-poolelt saab ilmselt välja tuua tööviljakust, mis suuresti tulenes sellest, et sügissemester oli mul loenguvaba. Katsetan sama ka järgmisel aastal, kui vähegi võimalik - näiteks sügissemestri esimese poole jätan loenguvabaks ja katsun kirjutada nii palju kui torust tuleb.Ja lisaks usun, et omajagu stimuleeriv oli ka sellesamase blogi pidamine. Aitas ehk mõnevõrra enam pühenduda. Eks katsun jätkata ka sellega. :) 

11.06-15.06 Rekalibreerimine

Haigus ja semestrilõpp on kõik kasvatanud minus suutmatust tööalaseks eneseteostuseks. Oleme ausad, minu viimaste kuude elust on puudunud igasugune rutiin. Kui midagi rutiiniks nimetada saab, siis vaid seda, et keskmiselt oli äratus kell 7 ning esimese liigutusena avasin ma arvuti. Aga pidevalt käis tõmblemine suhteliselt lühiajaliste eesmärkide saavutamise nimel. Valmistada ette õhtune loeng, arutelu, kirjutada valmis artikkel, mille tähtaeg on homme, jne. Mulle üldjoontes selline töötempo sobib ja meeldib - teha asju korraga ja otsast lõpuni. Aga süvenemist nõudvas teadlase elukutses ainult niimoodi tulistada ka ei saa, vahepeal tuleb ka laadida. Seega oli minu selle nädala suur mõte: tuleb taastada rutiin.

Ainest oli selleks nädalas küllaga. Nädala esimese poole olin ma veel üsna suure innuga haige, nädala teisel poolel aga tervis enam praktiliselt tunda ei andnud. Ent tööviljakus oli mõlemal tagasihoidlik ning peamiseks motivaatoriks lühiajalised eesmärgid. Esmaspäeval suhtlesin oma Läti uurimisassistendiga ja tegin veel mõned asjalikud liigutused. Teisipäeval lugesin; aga mitte erialakirjandust, vaid Hvostovi "Sillamäe passiooni", mille ma endale sünnipäevaks ostsin. Üritasin tegeleda ühe artikliga, aga paar tundi ponnistusi lõppes sellega, et artikkel lendas jaanilõkke hakatuseks. Kolmapäeval kirjutasin oma nädalakommentaari ja veel mõningaid asju, ning käisin kahel kohtumisel. Neljapäeval üritasin samuti kirjutada, kuid mitte väga tulemuslikult. Enamiku päevast veetsin koolis, algul nõukogus, hiljem arenduskoosolekul, ning pärast seda instituudis tudengitöid printides ja erialakirjandust sirvides. Reede oli meil instituudi n-ö väljasõit lennusadamasse, ning väga aktiivne meediaga suhtlemise päev - andsin kaks intervjuud ning käisin oma päevakommentaari lugemas. Pisut jõudsin lugeda ka tudengitöid. Töistele tegevustele kulus sel nädalal kokku umbkaudu 22h.

Võimalik muidugi, et mu loiduses oli süüdi Andrei Hvostov, kes suudab kirjutada nii kaasakiskuvalt, ja panna oma karakteri kaudu minu jaoks ajaloolise aja niivõrd tuttavlikult kõlama. Aga teisi "süüdistada" pole ju ka ilus. Niisiis mõtlesin välja oma suvise rutiini - retsepti, millesse tuleb suhtuda nagu igasse retsepti, ehk mõistuse ja "koostisainete" olemasolust lähtuva tunnetusega. Plaan ise on järgmine:

- 1h kommunikatsioonile (meili lugemine, uurimisassistentide, juhendatavate jt-ga suhtlemine, aga ka sotsiaalmeedia jms).
- 1h päevakajalisele (igapäevane meediaring, mis vastavalt uudiste hulgale keskendub ka rohkem või vähem Eesti vs väliskanalitele)
- 3-4h erialakirjandusele (artiklite otsimine, lugemine, "konspekteerimine")
- 3-4h kirjutamisele (otseselt mõne artikli, katusartikli, projektimaterjalide, õppematerjalide, ainekaartide vms-ga tegelemisele)

Seejuures on esimese kahe tegevuse ajalimiit rohkem piirava iseloomuga - rutiini puudumisel on oht jääda prokrastineerima. Kahe viimase tegevuse ajalimiit on rohkem indikatiivne. Ega see piir lugemise ja kirjutamise vahel on tegelikult üsna õhuke. Ning kordaminekuks võib lugeda ka seda, kui tööpäev tähendab 6-7 tundi kirjanduse lugemist ja selle konspekteerimist. Pärast paari sellist päeva on juba märkimisväärsel hulgal materjali, mille põhjal kirjutama hakata. Samas olen ennast jälgides täheldanud, et peale kuskil 3-4 tundi lugemist hakkab tähelepanu hajuma ning lugemiskiirus aeglustuma. Seega on see sobiv hetk, mil kaaluda tegevuse vahetust.

Igatahes, esialgsed indikatsioonid on nüüd paigas. Vaatame, kas selline plaan tööle ka hakkab. Järgmine nädal on see kõik veel kahtlane, sest on aktused, üks konverents ja mitmed teised üritused, mis seda sorti süüvimist eriti ei soodusta. Aga peale seda ehk juba õnnestub.

Natuke suvistest tegevustest ja eesmärkidest ka. Jäävad nii mõningad kõrgema intensiivsusega lühiajalisemat tähelepanu vajavad tegevused, näiteks nädalakommentaar, vastuvõtukomisjonid ja üks töötuba Madridis. Suured tegevused, mis mu suve hakkavad sisustama, on aga järgmised kolm:

• Doktoritöö. Veel üks artikkel on vaja viimistleda ja ära saata (ASAP!), ning seejärel tuleks asuda doktoritöö katusartikli kallale. Suvega üritan põhiosa sellest valmis saada, puhvrisse jääb ka sügissemestri esimene pool. 
• Projekt. Projekti tulemuste ametlik esitlus toimub septembri keskpaigas, seega tuleb suve esimene ots suuresti täis uurimisassistentide karjatamist, ning teine pool raporti kirjutamist. Lisaks üritaks paar artiklit sellel teemal uurimisrühma kaaslastega valmis kirjutada. 
• Kursuseprogrammid. Meil on nüüd uus ja "tore" kord, mis tähendab, et õppejõud peab kõik oma kursuseprogrammid juba nädal enne sügissemestri algust valmis kirjutama ja ära esitama. Tore ilma jutumärkideta on see selles plaanis, et tudengitel on ehk sel moel võimalik teadlikumaid valikuid õppeainete osas langetada. Jutumärgid surub sinna ümber aga tõik, et nii jääb suvesse veel vähem kirjutamisaega (juba peab hakkama pühenduma kursuste sisu uuendamisele jm-le). Eriti vihaseks saan ma muidugi siis, kui selgub, et ma olen oma doktoritöö hinnaga hoolega kursuseid ettevalmistanud, aga meie IT-geeniused pole siiski suutnud vastavat ÕISi moodulit käivitada.

Eks nendest lähtuvalt kujunevad välja ka täpsemad temaatilised rõhuasetused.

Nüüd võib siis küsida, et kas mul puhata plaanis polegi? Aus vastus: on küll, aga "mõõdukalt". Mõned päevad siia-sinna on juba arvestatud, lisaks kavatsen kindlasti vabalt võtta nädalavahetustel. Aga kokkuvõttes olen arvestanud, et tuleb tihe ja töine suvi. Ma ise loodan, et siis, kui doktoritöö kaitstud on, saab mõnda aega pisut vabamalt võtta. Aga eks vaatame. Kõige selle eelduseks on, et suudan sel suvel end veel kokku võtta. 

04.06-08.06 Haigus

ESMASPÄEV

Äratus 7.30 tuuris ning tegema nädalavahetusel tegematajäänut. Esimeste tundidega kirjutan valmis näidisanalüüsi oma uurimisassistentidele ning tegelen kirjakastis pakatavaga, kirjutan uurimisassistentidele jms. Seejärel käin veel üle oma atesteerimisaruanded. Peale seda üritan asuda ühe artikli kallale, mis tuli toimetusest tagasi ning kus on vaja teha väiksemaid parandusi ja aktsepteerida keeleliselt ületoimetatut. Vihm on aga õhus ja erilist kirjutamissuutlikkust pole. Kollan vaikselt netiavarustes ringi ja sisenen Facebooki. Avastan, et olen saanud kutse üritusele "Kokkuvõte ja järeldused". Selgub, et mu selleaastased juhendatavad pole mitteüksnes akadeemiliselt küllaltki võimekad, vaid neil on ka ettevõtlikkust ja hardakstegevat suhtekorraldusoskust! 

Aga töö tegemise jätkamise asemel löön autole hääled sisse ning vuran ülikooli, kus saan kokku oma juhendajaga, kes mulle lennult juhendaja arvamuse (ühe atesteerimisdokumentide osa) paberile manab ja allkirjad alla joonistab, ning saan ka dokumendid veel õigeaegselt esitatud. Siis liigun tagasi koju. Toimetan eelpool mainitud artiklit südaööni. Seejärel saadan selle kaasautorile ülevaatamiseks ning laen ka doktorikooli materjalina üles – erilist suutlikkust midagi uut toota enam sellise töökoormuse kõrvalt pole. Pealegi, ma olen juba sealmaal, kus mul doktoripublikatsioonid juba kokku saama peaks hakkama.

Südaööks olen ka nii väsinud, et enam-vähem rooman voodini.

13h

TEISIPÄEV

Veel uimasem päev kui esmaspäev. Kehv on olla ning nii otsustangi vaikselt maanduda ja jään voodisse. Õhtuks hakkab aga tunda andma ka valutav kurk ja tõuseb kerge palavik. Tere, (arvatav) pingelanguse kaasnähe!

Sisulist eriti rohkem teha ei anna kui töid parandada, eksamitulemusi sisse kanda ning vahetada kirju kahe tudengiga, kes on eksamil suutnud hämmastavalt sarnased tööd valmis kirjutada. Kas teie näiteks teadsite, et on olemas kaks kaasamise vormi, üks neist on selline, kus kaasatakse katusühenduste esindajaid ja seda nimetatakse subsidiaarseks; ning teises kaasatakse kõige aktiivsemaid ja konkurentsivõimelisi ühendusi, ning seda nimetatakse Marshalli mudeliks? Tööd kattusid ca 80% ulatuses.

Üks neist on loomulikult jõudnud sõita kaugele-kaugele tööle, niiet kahjuks pole tal võimalik seletuskirja kirjutama tulla. Mis siis ikka, eks see ole signaal edasiseks, et eksameid tuleb valvata vähemalt kahe inimesega, ning hoiatuste asemel  tulevad juba konkreetsed trahvid. Ega üksi eksamit valvates ma võin ju minna kahe tudengi juurde kurjustama, kuid see tähendab, et 90% eksamitegijatel on ideaalne võimalus samal ajal tutvuda naabri tööga.

7h

KOLMAPÄEV

Neel on valus, hingamisteed umbes, ninast lendab tatti ning kraadiklaas näitab 37.3. Ma vist ei lähe tänasele koosolekumaratonile ega kokkulepitud kohtumistele. Üritan max asju arvuti teel ära ajada ja vastan hädiselt laekuvatele sünnipäevaõnnitlustele. Keedan teed, kuristan kurku ja suren vaikselt.

2h

NELJAPÄEV

Põdemispäev. Nädala lõpuks enam täpselt ei mäletagi, kas sel päeval miskit ka korda saadetud sai. Aga-aga! Õhtul oli sündmusi ka! Käisin siis järeldusi ja kokkuvõtteid tegemas. Oli väga tore ja südamlik üritus. Paistab, et enamik jäi oma lõpetamisega enam-vähem rahule, mõni oli saanud isegi üllatavalt hea hinde (ka minu väikeseks üllatuseks kohati). Üritasin inimesi vaikselt jonksutada juba ka magistriõpingutele mõtlema – kuigi arusaadavalt on 2 nädalat peale bakatöö esitamist ja kaks nädalat enne tegelikku lõpetamist inimestel veel paras õpingutetülgastus peal. Aga ehk sai mõttepoeg istutatud ja nüüd mõeldakse nende teemade peale.

REEDE

Aga täna enam parata ei anna – doktorikool. Kella 10st oponeerin paralleelses doktorikoolis, kell 11 algab mu enda üritus. Hommikune enesetunne oli kohutav, aga päevapeale läheb kuidagi kergemaks. Kui algul plaanisin pärast oma ettekannet ja teist oponeeringut lahkuda, siis vaikselt muutub enesetunne juba piisavalt heaks, et jääda lõpuni, ning pärast seda minna ja arutada kolleegiga veel järgmise aasta uurimisseminare. Koju liigun kella 17 tuuris.

Kell 18 on mul videokonverents oma Leedu uurimisassistendiga. Peale seda joonistub aga sujuvalt kriips päevale alla.

4h

Kokku 26h. Elagu haigused! 

Juhendamine: miks ma seda teen?

Mul on õppejõutöö kestel kogunenud kokku ligi veerandsada juhendatud või kaasjuhendatud tööd. Sel kevadel kaitsti neist pea pooled ehk 12. Kaks neist olid magistritööd. See on päris suur koormus, arvestades, et reeglina eeldatakse täiskoormusega lektorilt kuskil kuue lõputöö juhendamist. Aga mulle meeldib. Ja kuigi on olnud tagasilööke (esimestel aastatel kippusin sügavalt ja isiklikult haavuma retsensentide hinnangute peale, lubades, et enam ma oma pead pakule ei too ja rohkem ma ei juhenda), siis tuleb mul ikka või paar kord kuus mõni sähvatus stiilis „oh-see-oleks-nii-hea-tudengitöö-teema!“ ning leian end taas kümnekonna juhendatavaga askeldamas.

Tänamatu töö?

Samas pole saladus, et juhendamine on üpris tänamatu töö. Tallinna Ülikooli töötasustamise eeskiri ütleb, et „Viimase 3 a jooksul üliõpilastööde (v.a. PhD­tööd) juhendamine (10 EAP kohta)“ annab minusugusele magistrikraadiga lektorile 3 punkti nendest 1100st, mis mul aasta peale täiskoha pidamiseks välja on vaja teenida. Ümberarvutatult tähendab see seda, et ma saan ühe juhendatud bakalaureusetöö eest 2,7 punkti iga aasta, kolme aasta peale kokku seega ca 8 punkti. Magistritöö on veidi kopsakam, selle eest saab siis kokku tervenisti 27 punkti, kui ma sellest eeskirjast kõõigesti aru saan. Seejuures annab näiteks üks komisjonis tehtud „tagumikupäev“ tervelt 10 punkti ning näiteks üks 3.1 kategooria publikatsioon koguni 150 punkti. Seega, kallid inimesed, saage aru, juhendamine on maailma kõige kahjumlikum harrastus!

OK, see töötasustamiseeskiri ongi üks suhteline jaburus ja praktikas rakendataks pisut inimlikumaid normatiive – olen kuulnud, et bakatöö juhendamise arvestuslikuks koormuseks on 20 töötundi ehk 2,5 tööpäeva. Aga tegelikkuses tähendab juhendamine ikka märksa suuremat pühendumist.

Miks ma siis seda tänamatut tööd teen??

Minu mantrad

Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle taga seisab neli suurt põhjust.

1.          Isiklik kogemus. Mul on enda õpingud veel üsna selgelt meeles ja tean, mis tunne on kirjutada oma esimest suuremat kirjatööd. Seda, kuidas see kõik tundub suur ja keeruline, ja kuidas ma oleks oodanud kedagi, kes mind maa peale tagasi toob. Olen ise oodanud juhendaja tagasisidet nagu põuasel ajal vihma nõiduv šamaan. Ja üllatusega avastanud, millise efektiivsusega suudab kogenud silm tuvastada vajakajäämusi, mille peale ma ise tulnudki poleks. Teisalt tuleneb see isiklik kogemus retsenseerimisest. Sa loed kellegi teise juhendatud lõputöid ja avastad seal midagi, mida võiks nimetada „alajuhendamise sümptomiteks“: leiad selliseid totraid vigu, mida tudeng on ilmselt teinud oma tarkuse otsast, sest tal on kas vastavad ained võtmata või pole ta oma õpingutega nii ambitsioonikate plaanide teokstegemiseks vajalikuni veel jõudnud. Teisisõnu: on näha, et juhendaja pole vist vaevunud seda tööd läbigi lugema, muidu poleks ta selliste vigadega asja lihtsalt kaitsmisele lasknud. Need vead ei pruugigi olla suured, aga viis, kuidas asi on kirja pandud, võib teinekord täielikult nullida teadusliku uurimuse kvaliteedi.
2.        Missioon. Ma olen õppejõud massiülikoolis, kus individuaalse arenguga on bakalaureuseõppes, aga kohati isegi magistriõppes sisuliselt võimatu tööd teha. Lõputöö kirjutamine ja juhendamine on aeg, mil seda viga parandada: seal tulevad ilmsiks n-ö kiivakasvamised ehk see, kus inimene on ehk sellest või teisest valesti aru saanud; tuleb ilmsiks ka inimeste erinev potentsiaal, avalduvad inimeste tegelikud huvid. Ma saan küll aru, miks Rein Taagepera leidis selle kurikuulsa Martin Luther Kingi töö järellainetuses, et bakalaureusetööd ei tohiks üle tähtsustada, ent jääksin siiski lugupidavale eriarvamusele: bakalaureusetöö on äärmiselt oluline etapp inimese akadeemilises arengus. See näitab, millised tiivad suudab ta endale kasvatada tulevikus ning kindlasti peab inimesel olema sel teel ka mentor. Ma loomulikult ei jutlusta seda oma juhendatavatele, jumal hoidku selle eest. J
3.     Noore õppejõu fanatism. See on lihtsalt nii äge, kuidas noor inimene areneb ja midagi täiesti mõistuslikku produtseerida suudab!
4.     Praktiline huvi. Oleme ausad – poliitikateadlastele ei anta Eestis reeglina raha selleks, et nad uuriksid päevakajalisi sündmusi, näiteks kaevuks erakondade sisedemokraatia probleemidesse või poliitikute arusaamadesse kodanikuühiskonnast. Tudengi lõputöö on omamoodi andmekogumismeetod, viis saada uut teadmust selle kohta, mis Eesti poliitikas toimub.

Tänuväärne töö

Aga praegu, juunikuus ma võin öelda, et see on igati tegijat kiitev töö. Kõik need, kes sel õppeaastal oma lõputöö käsile võtsid – erandeid oli vaid kaks – lõpetasid ilusti ja enamik neist koguni väga edukalt. Enamus bakatudengitest pälvis lõpphindena kas B või A. Aga nad olid mul sel aastal ka üks ütlemata võimekas kamp. Sellega on ehk põhjendatav ka juhendatavate suur hulk – kui on nii palju särasilmseid tegelasi, siis kuidas sa neid ära saadad? Edukas lõpetaja on ju kiitus kuubis.  

Ma ütlen ausalt, et senise kogemuse põhjal on bakalaureusetöö juhendamine märksa raskem ning aeganõudvam tegevus kui magistrandi juhendamine. Muidugi täiesti ristivastupidiselt töötasustamise eeskirjale. Aga täna juhendatud baka on ju homne magistrant, kellel nõksud juba selged ja kes saab juba märksa iseseisvamalt hakkama. Muidugi, Bologna süsteem tähendab vaba liikumist, st seda, et minu tänased juhendajad ei pruugi minuga ega üldse sellele erialal jätkata. Aga ütleme nii, et ikkagi on tunne, et killuke maailma on parandatud. Või tunnen ma vähemalt teatud osadust selles parandamisprotsessis.

Muidugi, eriti armas on see, kui töö sind ise ja otse kättpidi tänama tuleb. Sain mõned päevad tagasi Facebooki vahendusel ürituse kutse, ürituse nimi oli „Kokkuvõte ja järeldused“. Kui ma tavaliselt ei viitsi seda üritustelaadungit eriti majandada, siis selle pealkiri jäi silma, ma ausalt mõtlesin esiti, et tegemist on mingi parajalt camp’i klubiüritusega, eriti vaadates selle kõrval olevat rangelt tõsist pilti. Ma tõesti ei tea, miks. Aga sisse vaadates kiskus silma märjaks küll. Need olid mu enda juhendatavad, kes olid otsustanud korraldada väikese istumise/tänuürituse. Üritus ise oli ka armas. Pooled juhendatavatest olid kohal, ja ega meid ausalt öeldes selle laua äärde rohkem mahtunud olekski.

Meeleolukaim juhendamisaasta

Kokkuvõttes jääb 2012 ilmselt meelde kõige uhkema juhendamisaastana. Põhjuseks on muidugi juhendatavad ise. Poliitika sotsioloogia ei ole selline valdkond, mis tõmbaks ligi masse; reeglina registreerib end sellesse valdkonda kuskil 5-10 tudengit. Ning need on ka üsna teadliku valiku teinud tudengid, julgen öelda, et sügavamate huvidega tudengid. Võib olla oli mu selleaastane populaarsus(pidin mõned inimesed sel aastal ka teiste juhendajate juurde saatma) põhjendatav ka sellega, et lugesin 2011. aasta kevadel ise samanimelist ainet. Kolleeg, kes seda tavapäraselt loeb, sai kokku vaid 2 juhendatavat. Ent tema juhendamiskoormus ongi reeglina tagasihoidlikum olnud, missest, et ta on üks instituudi kahest kõige populaarsemast õppejõust.

Aga suur-suur aitäh kõigile mu endistele ja praegustele juhendatavatele! Te olete selle tänamatu töö küllalt inspireerivaks muutnud! 

28.05 - 03.06 Pingelangus

Lugupeetud reisijad! Oleme alustanud maandumist. Palun jääge oma kohtadele, tõstke istmed püstiasendisse ning kinnitage turvavööd. Läheneme sihtkohale Pingelangus. 

ESMASPÄEV

Kuna pühapäevane tööpäev lõppes sügavatel öötundidel, nihkus ka esmaspäevase tööpäeva algus tavapärasest pisut hilisemaks. Ajasin ennast kuskil kümne tuuris üles, vastasin veel nendele kirjadele, millega öösel tegeleda ei jõudnud ning ausalt öeldes, ega ma väga midagi ei teinudki. Lappasin lehti (üle kuu aja vist), tegelesin muu tühja-tähjaga, kuni kella 14ks kooli poole liikusin. Seal sai tegeletud ka pisut töisemate asjadega – lugesin veel korra üle oma retsensioonid, printisin need välja ja allkirjastasin ära, ning tegelesin veel paari pisiasjaga; muuhulgas vajas veidi käehoidmist üks magistrant, kes just oma töö retsensiooni kätte oli saanud. Kuskil 17 tuuris asutasin end koduteele. Õhtupoole tegelesin veel selle ja teisega pisut, aga ega sel päeval väga töisele lainele jõudnudki.

5h

TEISIPÄEV

Päev algas kuskil 7 tuuris ja projektilainetel – täiendasin ja täpsustasin analüüsijuhiseid ning kontseptuaalset raami. Algul kodus, siis juba tööl. Seejärel kirjutasin raamile kaaskirju ja tegelesin mitmete jooksvate asjadega. Siis sai raam tutvumiseks uurimisassistentidele saadetud, aga osa kirju jäi välja saatmatagi, sest kiireks läks. Kella 14st pidin juba magistritöid oponeerima. Sellega sai ühele poole 16 tuuris; seejärel võtsin kuuehõlmast kinni ühel kolleegil, et temaga oma teadustegemiste osas konsulteerida. Peale seda putkasin läbi ühelt tudengite olengult ning 20.30 tuuris jõudsin koju. Lootus õhtul kodus veel seda koma teist tehtud saada, luhtus.

9h

KOLMAPÄEV

Hommikul vastasin rahastaja kirjadele ja tegin muid toimetusi, mis vahepeal homse varna heidetud olid. Kella 12 tuuris hakkasin oma kooliasjadega tegelema, sest tol päeval oli praktilise teadustöö kursuse ettekannete tähtaeg. 14st istusin seal ning 17st oli instituudi teadusteema strateegia arutelu. Pärast seda käisime veel pubis istumas, mina sain ka lõuna söödud, ja arutasime... võite ilmselt isegi arvata, mille üle: Ligi avalduse ja Silvergate’i üle.

8h (+ koolipäev)

NELJAPÄEV

Äratus oli vist ca 6.30. Ja alustasin otsustavalt sellega, millega ma märksõnade tasemel olin tegelikult tegelenud juba nädala algusest saadik: et õhtul oli mu poliitikakommentaari salvestus, siis oli see ka viimane hetk valmis nõiduda ettekantav tekst. Hommik oli suhteliselt masendav. Alustada raadiokommentaaridega olukorras, kus peaminister väidab, et meid kõiki kuulatakse pealt, rahandusminister süüdistab inimesi poliitilistes kuritegudes... Nõukogude ajal oli ju ka nii, aga siis oli ju kogu poliitikateadus ka põlu all.

Hommikul kella 11ks olin vist valmis kirjutanud juba üsna mitu revolutsioonilist kõnet. Aga tunne oli väga, väga halb. Kindlasti tuli viimaste päevade sündmused hukka mõista, aga needsamad oma kommentaatoripõhimõtted, mis kolmapäeval enda jaoks läbi mõtlesid, päris sellist rolli mulle ette ei näinud.

Kella 11 ajal tegin väikse jalutuskäigu ja palavikutunne leebus kuidagi. Otsustasin muuta oma kommentaari fookust erakondade sisedemokraatiale; lugesin läbi mõne temaatilise uurimistöö ning otsisin ka relevantset taustakirjandust. Lõplik kommentaar sai ikka vähe teise fookusega. Valmis sain sellega kuskil 15 tuuris, 16 oli salvestust.

Seejärel liikusin instituuti, sest kell 17 oli mul kohtumine uurimisassistendikandidaatidega. Enne aga oli vaja läbi lugeda nende proovitööd ja kujundada jutupunktid. Jutud saime räägitud ca 18.30 ajaks, ning umbes sellega lõppes ka too tööpäev.

11h

REEDE

Äratus kell 8.30 ja vaikne ärkamine hommikukohvi saatel. On ilmne, et pingelangus on alanud ning enam ei jaksa mitte kuhugi kiirustada. Vaikselt sean end siiski liikuma, sest kell 10 algab magistriseminar, mille komisjonis ma olen. Õnneks on seal ette kandmas vaid kaks tudengit, niiet lõpetame juba enne kella 11. Seejärel liigun instituuti, tegelen oma kirjavahetustega, ning asun pärastlõunaseid eksameid ette valmistamas. Kuigi ühes oma ainetest valmistasin juba esimese eksami eel kolm erinevat töö varianti, siis nüüd, kolmanda eksami eel selgub, et mulle antud ruum on nii väike, et kõik soovijad mahuvad sinna vaevu ära. Järelikult tuleb toota veel üks töö variant. Samuti on vaja ette valmistada eksamitööd veel kahes aines.

Siis käin lõunal, prindin töid ning kell 15 lähen eksamit vastu võtma. 15.30 tuleb veel üks järelevastaja, kellele õhtune eksamiaeg ei sobi, ning tema kirjutab oma eksamitööd ja mina parandan neid, mis just kätte saadud. Rahulikku eksamikirjutamise õhkkonna lõhub vali kärgatus, mille põhjustab ühe laeplafooni katte allakukkumine. Optimistina ei teagi, mida või kedagi tänada, et see ei juhtunud pool tundi varem, kui selle all istus suur hulk tudengeid. Realistina soovitan samal ajal eksamit kirjutanud tudengil minna ja osta endale suhkruvett ja rahuneda järgmiseks eksamiks maha.

Kell 17 liigun järgmist eksamit vastu võtma ning 18. 30 paiku istun autosse ja sõidan koju. Kõik peale viimase vooru tööde olen selleks ajaks jõudnud juba ära parandada ja hinnata.

9h

LAUPÄEV

Teha on palju ja juba nädala sees on selge, et nädalavahetus puhkuse lainel ei möödu. Siiski ei õnnestu ennast eriti hästi käima vedada. Kirjutan laupäeval ära oma doktorandi atesteerimisaruande, loen erialakirjandust projekti tarbeks ja teen veel mõningaid väiksemaid asju. Aga suurt sisuliseks tööpäevaks laupäev kujuneda ei taha.

4h

PÜHAPÄEV

Ärkan kuskil 6.50, 7 tuuris suudan end voodist üles ajada. On aeg end kokku võtta ja projekti asjadega tegeleda. Ja natuke tegelengi, aga tulemust, millegi valmissaamist ei paista kuskilt. Lappan veel üht ajakirja, mille tarbeks lähinädalail ühe artikli viimistleda kavatsen, aga jällegi, ei midagi konkreetset ja praktilist. I need a vacation.

6h

Kokku on see nädal hoopis teisest mastist kui enamik eelnevaid. Organism kisendab puhkuse järele, alanud on pingelanguse allakäiguspiraal. Vaevab pidev väsimuse tunne ja kadunud on saavutuslik ambitsioon ja tegutsemistahe. Aga midagi ma siiski teen. 52h 

21.05 - 27.05

ESMASPÄEV

Äratus kell 7 ning kohe asun ka tegudele. Olin pühapäeva õhtul niivõrd väsinud, et lükkasin edasi kogu oma kirjavahetuse ja veel paar väiksemat asja. Neist ka alustan. Seejärel jätkan tekstide lugemist ning ettekande koostamist, sest tol õhtul on meil oma projektiga juba lähtestuskohtumine (kick-off meetingu võiks ehk ju nõnda tõlkida?)

Kahe päeva kokkuvõttes jõuan läbi närida kuskil tosin artiklit ning toota ka kontseptualiseeriva teksti (esialgu küll slaidide kujul) meie uurimisobjekti kohta. Seda on vaja, et jõuaksime n-ö filosoofilisele selgusele, mida uurime; aga ka selleks et välja tuua senise uurimispraktika nõrkusi, neid ise vältida ning miks mitte ka kirjutada mõni teoreetiline artikkel kogu selle debati pealt. Lisaks tekitasin juba ka esmase analüütilise raamistiku. Samal õhtul toimus juba ka projektikohtumine, mis möödus päris meeleolukalt ja ka asjalikult – kolm tundi arutasime projekti teemadel. Seejärel käisime koos õhtust söömas ning kui ma kuskil 22.30 paiku koju jõudsin, vajusin pooleldi lahtiriietunult voodisse. Üritasin veel tegeleda pisut teadusajakirjade profileerimisega, aga see nägi välja rohkem arvuti kaisus magamisena.

13h

TEISIPÄEV

Ärevus on vist sees. Vähemalt minul on sel kevadel see pingelangus olemata. uni läheb 6.30 paiku ära. Proovin ka püsti tõusta, aga hästi kohe ei jaksa. Tegutsema asun kuskil 7.30 kandis. Tänase päeva tegevusi on isegi raske kuhugi klassifitseerida: need eksamid, mis mul ette on tarvis valmistada ning läbi viia, on muidugi iseenesestmõistetavalt minu töö. Ent lisaks sellele tegelen terve teisipäeva ühe ainega, mida doktorandina võtan, ning kus ühe ülesande sisuks on teadusajakirjade profileerimine ning oma artikli(kavandi)le sobiva leidmine. Samas aga on see suuresti midagi, mis tuleks mul ära teha niikuinii...

Lugu siis selline on, et otsin avaldamiskohta ühele juba suuresti valmis artiklile. Ta on mul selline kaua tehtud kaunikene, et iseenesest võiks ta ju kuhugi kõrgeima (1.1) klassifikaatoriga ajakirja lükata küll; ja nüüd võtsin ette profileerimise, et kus seda siis teha võiks. Oli see alles otsing. Tuhnisin läbi võib vist öelda, et isegi kümneid ajakirju. Ja väljavalitutest kümneid ilmunud numbreid. Ja veendusin, et mul on kaks võimalust: kas katsuda pääseda löögile ühes äärmiselt prestiižses ajakirjas, või publitseerida see oma koduses STSS-is. Oh... ma ei julge mõeldagi... kokku aktsepteeriti möödunud aastal selles väljaandes vaid üks doktorandi artikkel kaheksast... lektorite statistika on pisut parem – viis 20st. Aga eks ma siis vaatan, kui mul jälle väike ajapisku tekib – tegelikult tahaksin ma antud artikli ka kindlasti osaks oma väitekirjast muuta – teen vastavad muudatused ära ja kui ka antud ainest julgustust saan selleks jumalavallatuks tembuks, siis teen ta ära. Sest tagasilükkamise otsused tulevad ju tavaliselt ikka kiiremini kui vastuvõtmise otsused...

14.30 tuuris teen oma otsingutesse pausi ja lidun kooli poole. Kaasas ettevalmistatud, aga väljaprintimist vajavad kahe eksami tööd. 15.30-17.00 istun ühe projekti koosolekul, 17-18.15 võtan vastu eksameid. Peale seda tagasi koju, väike õhtusöök ning uuesti prõgistama Saan oma profileerimisülesandega ühelepoole, laen üles koolitööd, vastan veel paarile kirjale ning südaöö tuuris vajun ära kotile. 

13h

KOLMAPÄEV

Nädala esimesed rabelused rabeldud, saab veidi vabamalt võtta. Täna on päevakavas mu uue projektiga seotud tegevused ning retsenseerimine. Ärkan alles 9 tuuris ning tegudele saan ennast nii 11st. Kõigepealt tegelen kirjavahetustega ning uurimisassistentide valimisega. Kella 13st aga liigun välja, kaasas projektimaterjalid ning hunnik magistritöid, millele retsensioone on tarvis kirjutada. Päike on mõnus ning kokkuvõttes saan küll töölainele, kuid erilist tulemust tollest tööpäevast ei tule. Kogukontos kokkuvõttes hunnik kirjavahetust, väljavalitud uurimisassistendikandidaadid ning läbi loetud 1,5 magistritööd.

8h

NELJAPÄEV

Nüüd tuleb kolmapäevane puhkus tagasi teha. Äratus kell 6, voodist saan välja akadeemilise veerandiga. Ning asun uuringu metoodikat välja töötama. Sellega seoses töötan läbi pool tosinat artiklit ning hommikuks ca 11ks on mul ka esmane metoodiline raam valmis. Seejärel asun ette valmistama kontseptuaalset paberit, mida valdkonnatutvustusena uurimisassistentidele saata. Kirjutan kuni 14ni, siis käin tunnikese rattaga sõitmas, ning naastes jätkan samas vaimus. Esmane versioon valmib kuskil 17 tuuris. Vahepeal teen väikse pausi ja püüan aias viimseid päiksekiiri, seejärel katsun pead tuulutada meediat lapates ning magistritöid lugedes, 19st 20ni viimistlen tänase töö vilju ja saadan kirjad välja. Aga ausalt öeldes on juba selline väsimus, et vabalt võiks magama jääda.

12h

REEDE

Äratus jäi paika sättimata, aga juhtub iseenesest kell 7. Ronin voodist välja, haaran ühe eelmisel õhtul pooleli jäänud magistritöödest ja kobin seda diivanile lugema. Paiknedes nende töödega aeg-ajalt kinni trajektooril diivan – köök – õu – arvuti, loen kella 14ks läbi 2 magistritööd ning kirjutan valmis poolteist retsensiooni. Siis on aeg ülikooli poole sättima hakata, sest kell 15 kohtume jälle projektiaktiiviga. Peale kohtumist, mis sedakorda vältab nii 2,5h, lähen kolleegiga sööma, arutame vastastikku retsenseeritavaid töid ja jõuame üldjoontes kokkuleppele ka hinnete osas. Samuti räägime mitmetel teistel teemadel ja... no loomulikult Silvergate’ist ka.

Pärast seda liigun instituudi ja toidupoe kaudu koju, kuhu maandun nii 20 tuuris, käivitan uuesti arvuti ning jätkan retsenseerimist. Kella 22ks õhtul on mul kolm retsensiooni paberil ja hirmus uni. Mingi hetk saan sellest siiski võitu ja loen läbi veel ka viimase töö. kella 1 paiku öösel saadan retsensioonid ära. Ja vastan veel paarile kirjale. Vist on aeg magama sättida. Homme jälle tööpäev.

15h

LAUPÄEV

Laupäev saab aga lõppkokkuvõttes üsna puhkepäevaks. Mul oli küll plaanis endale ümber ehitada uurimistöö tsitadell, aga kokkuvõttes jõuan tol päeval kirjutada veel vaid kaks juhendaja arvamust, läbi lugeda teisipäevased eksamitööd, ja vastata mõnele kirjale. Siis tuleb muud elu ka veidi elada.

3h

PÜHAPÄEV

Kummaline hommik.Esmaselt ärkan kuskil 8 tuuris, sest olen endale lubanud, et laupäevane lullilöömine tuleb tagasi teha... samuti olen teistele lubanud saata täiendatud projektimaterjalid pühapäeva hommikul... aga neid lihtsalt ei ole veel. Ajan end siis püsti, saan riidedki selga, kui tunnen, et täiesti kohutav on olla. Heidan uuesti pikali. Laip mis laip... Oh õudust, kas nüüd ongi siis pingelangus?!? Sest sellist pohmelust ühest klaasist õhtusöögi kõrvale joodud veinist ju tekkida ei saa...

Kokkuvõttes me ilmselt ei saagi teada, mis selle enesetunde niivõrd halvaks keeras. Kuskil kella 11 ajal saan lõpuks kargu alla ja aeda kohvi jooma. Ja kujuta pilti, kohe on hea olla ka! Pool tundi hiljem olen endale sisse pistnud piraka hommikusöögi ja klõbistan juba arvuti taga. Sest selle projektivärgiga, ma ütlen, on kiire. Kolme paiku on mingisugune asi olemas. Tõstan arvuti vahepeal tuppa jahedasse, prindin välja ühe juhendatava magistriseminaritöö ning asun seda lugema ja märkusi kritseldama, seejärel selle tagaküljele bakatööde juhendaja retsensioone visandama. Paari tunni päevitamise-lugemise järel ronin uuesti tuppa ja istun arvutisse. Nüüd on vaja need kommentaarid ju veel ka sisse trükkida ja tudengile saata; ja juhendaja arvamus bakatöö puhul ei ole paraku mitte paar rida märksõnu, vaid kaheleheküljeline checklist ning kirjalikud kommentaarid. Ja neid täidan väikeste pausidega kuni kella kaheni öösel.

13h

77h. Täitsa kummaline. Õppetöö on läbi, tudengid on juhendatud ja mul tuleb ilmselt mu viimaste aegade kõige töötundiderohkem nädal. Mu naabrid ilmselt nii ei arvaks – nende meelest ma ainult päevitan ja chatin arvutis (ega nemad ju tea, mida ma seal arvutis klõbistan, ja mida sisaldavad need A4 patakad, mida ma endaga kõikjal kaasas kannan), tehes vahest mõnetunnise tiiru linnapeale. Igatahes tunneb lektori sellisel hooajal ära heast jumest, sest erinevalt keskmisest kontorirotist on ta mai lõpus juba enamiku päevadest üsna vaba hing.