Saturday, March 31, 2012

26.03-30.03


ESMASPÄEV
Bioloogiline kellakeeramine toimub mul veidi varem kui astronoomiline, seega algas ka sel esmaspäeval sagimine juba ca 6.30. Uus semester, uus kursus – „Poliitika ja valitsemise alused“. Tõsi, uus küll üksnes selles mõttes, et taaskord sain alustada slaidiga „1. loeng: Sissejuhatus...“, sest antud kursust olen nüüdseks andnud juba vähemalt 6 korda. Nii palju on muidugi uudset, et see on päris esimene kord, kui kursusega paralleelselt on olemas ka samanimeline õpik. No ja nagu ikka, vajavad kaasajastamist näited, slaidindus on oma atraktiivsuselt suht kiviajas (kuivõrd tegemist pole mitte minu ainuautorluses kursusega, vaid sellise edasipärandatava alusainega, kus sisu peaks suhteliselt standartsena hoidma).
Loeng toimus TLÜ aulas. Ilmselt olid väiksemad ruumid otsas, sest seda kursust ei võta kevadsemestril reeglina üle 100 tudengi ning loenguid külastab regulaarsemalt neist kuskil 60-70. Kuigi ma olen aulas lugenud ka varem, oli see esimene kord rääkida seal 4 tundi järjest. Märksõnadeks mikrofon, akustika, vahemaa ca 6-7 meetrit lähimatest tudengitest.  
Peale loengut asjatasin veel veidi koolis, aga koju põgenesin üsna varakult. Midagi pole teha, õhtused loengud on selles plaanis paremad, et päeval jaksad veel tööd teha, pärast loengut aga enam mitte, alaku ta kas kell 10, 12 või 17.

TEISIPÄEV
Tudengivastuvõtt, Üleilmastumisteooriate loengute ettevalmistamine ja üks väiksemat sorti koosolek.
Kokkuvõttes üsna harjukeskmine tööpäev

KOLMAPÄEV
See oli see päev, mille ma salamisi mõtlesin neljapäeval algava kursuse ettevalmistamiseks näpata. Kuni klõpsasin lahti oma kalendri ja avastasin sealt hunniku koosolekuid. 12-14 nõukogu koosolek, 14-16 töökoosolek, 17 edasi teadusseminar. Päeva kokkuvõte: 12-21 koosolekuid. Hommikupoolikut sai lisaks veedetud kirjakastis, õppekava teemadel ning õppematerjale ette valmistades. Seriously?

NELJAPÄEV
Hommikust saadik on äärmiselt halb olla, aga algab uus kursus ning ajalises mõttes pole seda enam kuhugi edasi lükata võimalik. Hambad ristis tuleb üle käia kursuseprogrammid, mida ma küll algava aasta materjale tootes olen mõnevõrra uuendanud, kuid endiselt vajavad täpsustamist mitmed korralduslikud detailid. Samuti tuleb kiirkorras tekitada loenguslaidid, kuna see põhjalikum töö, mida ma sügisel antud aine ettevalmistamiseks tegin, puudutas ennekõike iseseisva õppe materjale. Ei saanud ideaalsed, aga tänase päeva eesmärk on ellu jääda, mitte akadeemilist ajalugu teha. 14-16 taidlen bakatudengitega (aitab esimeseks korraks küll), magistrantidega teeme tutvust veidi põhjalikumalt, 17-19.30. Ja ma ei tea, kus on iroonia, aga magistrikursusele on sel aastal rohkem inimesi registreerunud kui bakalaureusse, aga ruumide mahutavuse vahe on kolmekordne magistrantide kahjuks. Kokkuvõttes on mul õhtuks parem olla kui oli hommikul. Ei tea, kas seda teeb tudengite entusiasm või oli abiks ka kahe loengu vaheline söögikord. Pärast oma loengut potsan maha ühele doktorikursusele, kus saan veel pea tund aega tudeng olla.

REEDE
Sel päeval oli mul tööstreik. Streik kuni nõudmised rahuldatakse ehk kuniks töötahe ja –võime taastub. Saatsin välja mõned kirjad ning tegelesin mõnede kursuste korralduslike küsimustega, aga sellega tööpäev piirdus.

Kevadväsimus

Nädala kokkuvõte: 12h+10h+11h+12h+2h=47h
Sellest 14h õppetööd; 9h koosolekuid; 25h loengute ettevalmistamist, kirjadele vastamist ja muud „askeldamist“.

Saturday, March 24, 2012

19.03-23.03 Vaheaeg?


Õpetaja töö juures pidid need kõige paremad asjad olema vaheajad. Kui seda uskuda, siis peaks lektori töö veel parem olema – meil on ka võimalus võtta kord valimisperioodi jooksul nn vaba semestrit. Aga kas õpetajad ikka puhkavad siis, kui koolivaheaeg on? Järgmiseks heitkem pilk tegemistele, millega lektorid vahenädalati hõivatud on.

ESMASPÄEV
Vahenädal! Huhh, tunduski nagu, et üks päev jäi nädalavahetusest veel puudu. Äratus kella 9 tuuris. Tegelikult on selleks päevaks siiski olemas ka üsna konkreetsed ülesanded ja eesmärgid, mul vajab endiselt see artikkel kirjutamist, mis eelmise nädala töökoormuse ja unetu öö nahka läks. Paraku aga ei tule see ümberlülitus aktiivselt õppetöölt teadustööle sugugi nii lihtsalt. Ma küll loen oma vanu uuringuraporteid, ja aeg-ajalt kirjutan ka märkmeid või mõne lõigu artiklit, kuid ei ole seda vaimuerksust, nagu sügissemestril, kus oli võimalus keskenduda, ning suviselt puhanum pea polnud kitsi ka inspiratsiooniga. Kevadeks on tunne aga nagu äraaetud hobusel, ja need ju lastakse maha, mitte ei tee teadust. Kokku tegelesin selle artikliga tol päeval võib-olla 5, maksimaalselt 6 tundi, oma aeg läks ka kirjadele vastamisele. Aga ülejäänud aeg kulus prokrastineerides – vaatasin erinevaid poliitsatiirisaateid ja dokumentaalfilmikesi veebist, avastades selle käigus ka materjali, mida kasutada vahenädala järel algavas „Poliitilise kommunikatsiooni“ aines. Õhtul siiski nii palju end kogusin, et lisaks tudengite kirjadele vastamisele kirjutasin ka mõned tööalased kirjad ning viimistlesin meie uut kõrvalaine moodulit.

TEISIPÄEV
Ärkan jälle hilja ja tundub, et praeguses kevadväsimusastmes tähendab see seda, et töö jääb tegemata. Algus kõige hullemini ei sujugi, kirjutan jälle tiba artiklit edasi ning koostan ühe projekti tarbeks koolituspäevade võimaliku teemadekava. Seejärel algab aga taas päevane jauramine, kus artikkel sugugi edeneda ei taha. Muidugi, prokrastineerimisvõimalusi leidus ka igal sammul, sest postkast täitub aina uute ja uute tudengikirjadega, millele vastamisega oma kirjatöö juurest pääseda. Minu naiivne lootus „no teisipäeva õhtuks ikka valmis saada“, nagu toimetajale lubasin, jookseb jälle liiva.

KOLMAPÄEV
Eks ma olen seda varemgi tunnetanud, et kirjutamislainele jõudmiseks tuleb kõigepealt paar päeva tuulde lasta. Aga siis tuleb hoog sisse ka. Kui ma seniste pungestuste tulemusel olin valmis kirjutanud ca 1/3 artiklist, siis kolmapäevaga võlun juurde ka kaks ülejäänud kolmandikku. Lihtsalt niisama, ei mingite probleemideta. Samas on õhtul kella 19ks kumm juba tühi ka, nii otsustan lõpetamist veel ühe päeva jagu edasi lükata.

NELJAPÄEV
Aitab naljast! Äratus kell 6 ning uuesti artikli kallale! Saab kirjutatu üle loetud, parandusi tehtud, pisut teooriat juurde kirjutatud, kokkuvõte ka külge monteeritud ning see kõik pidulikult kasutatud kirjanduse nimekirjaga kimbuks köidetud. Artikkel valmis kell 8.50. Siis on vaja tulikiirelt viia end kurssi vahepeal meie teadusteema taotluse erinevate mustanditega (mida oli kokku umbes 10 erinevat dokumenti), duši alt läbi hüpata ning ülikooli liduda. (Vahepeal saan artiklile veel ühe kaasautori kommentaarid ja pisiparandused, mis kiirpilgul üle vaadata, ning ära aktsepteerida, et siis juba artikkel viimaks toimetajale ära saata.) Sel päeval on meil taas üks teadusteema arutelukoosolek. Kui ma peale 4-tunnist intensiivset arutelu koju jõuan, muigan kella vaadates: põhimõtteliselt on nüüd 9-tunnine tööpäev juba täis tiksunud... Päris nii seda kõike ju samas jätta ei saa – vaja veel vastata päris mitmetele tudengikirjadele, uusi ainekaarte koostada, ning reedeseks ettekandeseminariks valmistuda. Siiski, pärast kirjakastituulutamist tõmbab vaim pidurit, ning ülejäänud arvutitegevused seondusid üksnes juba selle blogi postitustega ning filmi vaatamisega, mille saatel uinuda loodan... öö jäi ju vahepeal üürikeseks ja ega sportlik vorm enam teab, kui hea polnud.

REEDE
Tervitan sind, turbopäev! Kuna ma suutsin veebruaris päris korralikult haigeks jääda, tuli teha paar päeva tööluusi – nii jäi mul ära reedene loeng ning esmaspäevane seminar, millest esimese olen jõudnud juba järele teha, reedene kohtumine tuli aga järele teha vahenädala arvelt. Päevateema on kodanikuühiskond ja demokraatia.
Äratus kell 6. Kogun kokku tudengite tunniülesanded eelnevatest kohtumistest ning samuti e-õppijate postitatud kodutööd, ning hakkan sellest kõigest läbi närima. Et siis... kaua võtab 65 tudengi nelja tunni ülesannete (kokku siis 7-8 ülesannet) läbivaatamine ja hindamine? Tööd hõlbustas veidi see, et osa tudengeid olid tunniülesandeid teinud rühmatööna (see oli tegelikult ka minu instruktsioon – et vähendada minu parandamiskoormust ning panna inimesi koostööd tegema ja teineteiselt õppima), samuti ei andnud ma igale tööle individuaalselt tagasisidet, vaid punkte hindamistabelisse ning kirjutasin iga ülesande kohta üldisemaid tähelepanekuid. Kokku on neid töid siis veidi alla 200. Mina saan omadega mäele kuskil kella 13 ja 14 vahel. Ja toonus oli veel suhteliselt kõrge – hea on lugeda selliseid töid, mida inimesed on hoolega teinud. Tõsi, vahepeal potsab potti ka paar tõrvatilka n-ö e-õppijate kodutöödest, mis on väga varieeruva tasemega. Kui mõni tudeng on kirjutanud tunniülesande asemel sisuliselt lühiessee, siis teine on lihtsalt midagi kokku jauranud, millel ülesandepüstituse ning loenguteemaga midagi pistmist pole. Paraku nii ta juba on – e-õppimine on mugav, aga ka ensedistsipliini nõudev.
Seejärel lendan tööle, sest tol päeval on sama aine raames ka ettekandeseminar, kus tudengid esitlevad oma esseekavandeid. Kokku on esitatud 50 esseekavandit, mis tuli välja printida ja läbi vaadata, et neile ka tagasisidet anda jõuaks. Küsimus on selles, et kuidas mahutada 44 ettekannet napi kolme ja poole tunni sisse, iga ettekanne saab koos tagasisidega niimoodi aega ju vaid 5 minutit. Niiet tegemist on adrenaliinireedega. Õnneks on hästi palju põnevaid kavandeid, vaid paaril juhul tuleb tõdeda, et valitud teemaga ei pruugi väga kaugele purjetada, kuid paar sõna soovitust kerkis mõttesse enamiku kavandite puhul. Huhh... tavaliselt kujutlevad inimesed, et selline ettekandeseminar on õppejõu jaoks jõle mugav variant, sest ise ei pea midagi ette valmistama ega etlema, muudkui kuulad ja vaatad teisi. Ent ausalt öeldes olin tol korral vähemalt sama väsinud, kui peale seda, kui olen 3 tundi järjest rääkinud.
Päev lõpeb geniaalse lõppakordiga, kui ma peale tööd poodi sõidan, ning kauba kassalindile ladunud, avastan, et rahakotti ma täna kaasa ei võtnudki. Siis saab veel natuke poes ringi patseerida kuni kodust rahakotisaadetis saabub. Aga AK-ks jõuan koju.

Niisiis, kokkuvõte „vaheajanädalast“: kuigi tegemised on hoopis teise sihistusega ning tavalisest erinevate distsipliinifaktoritega, tuleb töönädal siiski enam-vähem kokku: 7+4+10+9+14=44h. 

Thursday, March 22, 2012

12.03-16.03


Pole jälle ühtki sissekannet jõudnud teha. Mis seal salata, oli üsna raske, isegi traumeeriv nädal. Sellele järgnev sisaldas endas aga niigi palju kirjutamist, niiet blogindust enam sinna kõrvale (segajaks) teha ei tahtnud.

ESMASPÄEV
Äratus kell 7.00. Juba nädalavahetusel olin sirvinud omajagu temaatilist kirjandust ning nüüd oli vaja kiiremas korras panna kokku viimane meetodiloeng. Sedakorda ei saanud niivõrd oma kogemusele tugineda, kuivõrd teemad olid rohkem metodoloogilised – kvalitatiivuuringute kvaliteedikindlustus, reliaablus ja valiidsus kvalitatiivuuringutes, ning writing up. Praktikuna sa tajud neid kategooriaid, aga siin by-the-book operatsioone eriti pole. Sain loengu kokku ning kablutasin linna poole. Enne loengut oli veel käik arsti juurde, niidid võeti välja. Kuskil 14.30 jõudsin instituuti, siis jäi veel aega slaidid korra üle vaadata ning tagasisideküsitlus välja mõelda ja ette valmistada. Neljast loengusse.
Ja siis algasid jälle need ruuminaljad. Teadsin, et meil on taas tavapärasest erinev ruum. All valvelauas selgus, et ruumi võtit aga pole, üles jõudes sain teada, et keegi teeb seal olümpiaadi ning on ruumi põhimõtteliselt okupeerinud. Tore. kampusel ühtki teist vaba ruumi pole ka. Võtsin siis tudengid sappa (nii palju kui neid õigel ajal ukse taga ootas), jätsin teistele kirjakese, ning marssisime instituuti. Majade peal ekslejaid tilkus järele veel praktiliselt pool tundi. Aga lõppkokkuvõttes saime loengu peetud. Samuti jätsin tudengid nii kümneks minutiks vastama tagasisideankeetidele. Hästi tore oli, et tavapärase nummerdamise asemel olid kõik tudengid viitsinud anda ka üsna põhjalikku sõnalist tagasisidet. Oli väga abiks, aga palju pakuti välja ka selliseid lahendusi, mis niikuinii juba plaanis olid. Ja see on ju ainult hea. Kõige suurem kompliment tuli tudengilt, kes kirjutas: „Kokkuvõttes ja hiljem sain aru, et ei ole raske. Täiesti paraja raskusastmega. Kõige keerulisem oli diskursusanalüüs. Ja algul oma lõputöö teemaga seoses praktikumi ülesannet lahendada- kas ikka saan ja oskan üldse seda meetodit kasutada :) Tagasisideks veel: üks meeldivamaid kursuseid üldse.“ Kurb on muidugi ka, sest kui see oli üks meeldivamaid, siis ülejäänud õpingute osas ma teda ei kadesta... J
Pärast loengut kobisin tagasi instituuti, lugesin tagasisidet, koostasin ülevaadet seminaride vastamisest ning edasistest nõuetest, saatsin ülevaatekirja ning vormistasin ka e-tagasisideankeeti, et vastata saaksid ka need tudengid, kes kohale tulla ei saanud. Ega ma enam väga täpselt ei mäletagi, millega ma seal tegelesin, aga mäletan seda, et üsna intensiivne õhtu oli, ning asju hakkasin pakkima pisut peale kella 21. Kodus lugesin öökapilektüürina veel järgmise päeva loenguteemalisi raamatuid, et loenguid täiendada.

TEISIPÄEV
Äratus kl 6.30. Ette oli vaja valmistada õhtune kursuse Globalization Theories loeng rahvusvaheliste suhete magistrantidele. Õnneks olen selle kursusega teinud juba väga põhjaliku eeltöö, niiet mul on väga põhjalikud slaidid. Üle-eelmisel aastal kulus ühe 3-tunnise loengu ettevalmistamisele ca 30 tundi või rohkem, aga see-eest on need ka täpsed, suisa viidetega varustatud tsitaatidega. Eelmisel aastal jõudsin seda ka pisut visuaalsemaks muuta, aga ikka on teemasid, mis võiksid selle loengu raames kaetud olla, aga varasematel aastatel pole lihtsalt jõudnud. Teine natuke koomiline aspekt on see, et mu konspekt on nii spetsiifiline, et ega ma seda ka ise päris peast ei mäleta, niiet loengusse minek eeldab põhjalikku läbilugemist ning meenutamist, miks ma just need faktid ühele slaidile olen ladunud. Ehk ma pean ka ennast animeerima.
Aga ühel hetkel tuli sellega lihtsalt paus teha ning ülikooli lennata. 12-st 14-ni võtsin vastu oma juhendatavaid. Kes vajas abi kavandiga, kellel olid käsil juba intervjuuküsimused, et vahenädalal intervjuusid läbi viia. Siis oli mul pooletunnine paus, niiet jõudsin sööma, kaasas eelnevalt väljaprinditud järgmise kohtumise materjalid. Kell 14.40 algas välknõupidamine instituudi ajakirja teemal ning 15-17 oli institutsionaalse uurimisteema arutelu. Tõtt-öelda polnud see arutelu tol kohtumisel minu maitse jaoks eriti konstruktiivne (aga võib-olla olin ma lihtsalt väsinud ja ise ebakonstruktiivne), niiet lahkusin pool tundi enne selle lõppu (ning oma õhtuse loengu algust) oma kabinetti, panin mängima muusika ning üritasin saada end järgmise loengu lainele. Loeng ise sujus kenasti, aga sedakorda andis väga võimsalt tunda see, kui erinevad on eri riikidest pärit haridustaustad. Ja seal loengus on tudengeid Itaaliast, Saksamaalt, Türgist, USA-st, Jaapanist, ja kust kõik veel. Nii tuli seletada ka mõningaid päris baasasju, (nt ei teadnud isegi Saksamaa mainekatest ülikoolidest pärit tudengid Tönniest ega Durkheimi, samuti polnud keegi kuulnud McLuhanist), aga tundub, et näidete varal sai ühest-teisest pildi ikka ette. Üks tudeng käis pärast veel tänamas, et ometi kord heas inglise keeles ja huvitav loeng. Sellega too tööpäev vist ka lõppes.

KOLMAPÄEV
Ausõna ei mäleta enam, mis kell ärkasin ja millega hommikul tegelesin. Ilmselt vist mitte väga vara. Või siis vara ja vastasin kirjadele ja tegin muud säärast. No oletame, et keskeltläbi kuskil 8 tuuris ikka. Kell 10 olin tööl. Seal sai valmistutud õppekava aruteluks ning õhtuseks doktoriseminariks. Tekstid olid seekord nii lihtsad, et lugemisele kulus kokku vaid tunnike! Kell 12 algas õppekava arutelu, ning seal saime suhteliselt kiirelt hakkama. Lõpetasime juba pisut peale 13 ning läksime siis kolleegidega sööma. Kell 15.30 ning 16.00 oli juba järgmine üritus (ühe projektiga seotud erinevad kohtumised) ning sellekski olid omad materjalid vaja ette valmistada. Kella 17st liikusin doktoriseminari. See oli üritus nagu ikka, paraku oli millegipärast kohal ka üks meie õppur, kes esineb sageli selliste avaldustega, mis isegi 1. kursuse bakatudengitele nalja teeksid. Eks ta tegi seda ka sel korral, aga säilitasime sirget nägu ja arutlesime edasi. Ühel hetkel, kui diskussioon minu, ühe professori ning ühe kaasdoktorandi vvahel tuliseks kiskus, otsustas ta aga minna isiklikuks, hakates mulle teatud isikuomadusi omistama. Ausõna, võttis keeletuks. Isiklikuks minemine, argumentum ad hominem on midagi sellist, mida ootaks vabalt netikommentaariumis või uulitsanurgal, aga ülikoolis? Psühholoogilises plaanis oli see ilmselt vale käik, sest nagu ka kaastudengid hiljem kinnitasid, annab see sellistele jobudele hoogu juurde, aga too hetk ma lihtsalt muudmoodi ei osanud. Läksin ja istusin aatriumis ning üritasin kirjutada üht artiklit, mille tähtaeg peatselt kukkumas oli, aga see osutus vihast värisevate kätega üsna keeruliseks. Magama jäin tol ööl vaid korraks kuskil 6 tuuris hommikul.

NELJAPÄEV
Minu suur plaan kell 6.30 ärgata ning artikkel ühe soojaga valmis kirjutada kukkus seega läbi. Ärkasin uuesti kuskil 8 tuuris ning püüdsin isegi üht-teist teha, aga tulutult. Olin väsinud, ärritunud ning sugugi mitte kirjutamise lainel. Kell 16 oli meetodiaine viimane praktikum (järelevastamine) ning pärast seda läksin sõbranna sünnipäevale. Kah tööpäev.

REEDE
Äratus kell 7, pärast ööund on hommikul kirjutada isegi täitsa võimalik! Kolm tundi ning paar lehekülge. Pärast seda jäi tunnike aega õhtuse loengu materjale üle vaadata, tudengikirjadele vastata, ning siis tuli juba sättima hakata. Keskpäevas oli ülikooli aastapäeva aktus, kuhu seekord oli ka otseselt asja – meid autasustati ülikooli aasta parima õpiku eest. Pärast sussisahistamist ja gaudeamust pidasime väikse lõuna, ning siis oli veel kolm tundi aega õhtuseks loenguks valmistuda. Ja nagu ikka, kulus see aeg viimase minutini ära. Ka antud loengu slaidid on mul juba varasematest aastatest olemas, aga ideaalkujule pole ma neid veel suutnud viia. Teemaks on riik ja kodanikuühiskond, mis minu pilgu jaoks on väga lai valdkond väga erinevate abstraktsusastmetega. Niisiis tuligi nende vahet natuke laveerida, slaide loogilisemasse järjestusse sättida ning paremini tematiseerida. Kell 17-20 oli loeng (osa blokke jäigi rääkimata), ning sellele järgnes veel mitteformaalne tudengivastuvõtt, kuna neid, kes millegi osas konsulteerida tahtsid, oli terve järjekord. Auditooriumi ukse sain enda järelt kinni lükata kell 20.38, mis tähendas, et aastapäevapidustuste avatseremooniast olin hilja jäänud, aga see-eest sai suupiste-õhtusöögi ning paar sõna juttu kolleegidega. 

Selline nädal siis. Töömaht ilma pauside ja õpingutele kulunud ajata tänu ühele ära jäänud ööle (ja tööpäevale) sedakorda veidi tagasihoidlikum: 12+13+7+4+12=48 tundi. 

Aga iseenesest oleks ju huvitav vaadata ka, millistele tegevustele aeg kulus (ma seda muidugi väga spetsiifiliselt ei mõõtnud, nt mitu tundi võttis näiteks kirjadele vastamine või muud korralduslikud tegevused, aga kui jagada ajakasutus jämedas joones kuueks, siis on tulem selline: 
Auditoorne õppetöö:           10h (astronoomilist tundi; 14 akad. tundi)
Juhendamised:                  ca 3h 
Õppetöö ettevalmistamine:18,5h
Koosolekud:                          7h
Artiklite kirjutamine:               5h
Muud tööalased tegevused  8,5h. 

Kas see nädal nüüd just esinduslik on, aga numbrid räägivad enda eest - n-ö tundide andmine on ikka suhteliselt tagasihoidlik osa päevatööst. Ilmselt üllatab nii mõndagi see, kui palju saab üks lektor koosolekutel istuda. Selles osas guilty as charged - tõepoolest, mitte kõik lektorid ei tee nii (meil on selliseid entusiaste ca 3 tükki 20st). Aga põhjused on ka - näiteks see, et ma teenin väikest lisaraha ühte projekti konsulteerides (aga ka selle raames andmeid kogudes, mida ehk hiljem ka teadustöös kasutada); ma olen ühe uue õppekavamooduli koordineerija, ning ma tahan end pildil hoida seoses meie instituudi teadusteemadega. Tahaks lisaks muidu igati toredale lektoritööle lisaks ka teisi karjäärioptsioone ju avali hoida. :) 

Saturday, March 10, 2012

05.03-09.03


Ühe takistusega ma ei arvestanud – sellega, et tekib tõsiseid raskusi leidmaks aega, et sellesse blogisse kirjutada. Nüüd siis tuleb terve 5-päevase töönädala eest korraga.

Esmaspäev
Äratus kella 8 tuuris. Esimesed poolteist tundi kulusid Õpetajate Lehe intervjuuküsimustele vastuseid leiutades. Tõsi, nagu ikka, jõudis neist lehte vaid murdosa. Järgmised 2-3 tundi kulusid lugedes ja tagasisidestades oma juhendatavate uurimisseminari kavandeid, millega nädalavahetusel juba algust olin teinud, ning teisi antud ainega seonduvaid tegevusi kavandades. Siis asusin ette valmistama õhtust uurimismeetodite praktikumi: vaatasin läbi näidiseks antud teksti, et seda analüüsida, samuti tuli välja valida tekstid, mõelda välja analüüsiraam, vormindada tekstid ning tekitada prinditud töölehed, et ka tudengid ise kontentanalüüsimist katsetaksid. Sedakorda analüüsisime kvalitatiivse kontentanalüüsiga vastuseid Postimehe üleskutsele „Anna teada, kuidas mõjutab õpetajate streik sinu elu“. Vahepeal kiired kirjavahetused ühe üliõpilasaktivistiga teadusringi teemal, paraku jäi see pooleli, kuna juba oligi kell 3 ning aeg kooli poole liikuda. Tol päeval juhtus midagi erakordset – ma tulin juba kella 7 tuuris töölt koju. Idee oli asuda üht artiklit kirjutama, mille kallal olin terve nädalavahetuse üritanud pungestada, kuid polnud kuidagi otsa peale saanud. Paraku ei õnnestunud see ka tollel õhtul. Mitte ajapuuduse tõttu, vaid lihtsalt seetõttu, et ümberlülitus õppetööga seotud sagimiselt teadustööle on paganama keeruline. Päev lõppeski nii, et sain paberile vaid mõne rea juurde.

Teisipäev
Kui õhtul hakkama ei saa, siis tuleb ju õhtust targema hommiku peale loota, eksole? Äratus kell 7 ning tõepoolest, magava maja vaikuses oli täitsa võimalik keskenduda. Kell 7-10 ma tõepoolest kirjutasingi seda artiklit! Et kell 12-14 oli kokkusaamine juhendatavatega (nad käivad mul kahes rühmas ja tunnikaupa), siis läksin kell 10 tööle, et lisaks eelmine nädal esitatud kavanditele vaadata üle ka esitatud lõputöö retsensioonid (neid oli üles laetud 7, seminari jõudis oma väljaprinditud kavandiga kohale veel 2 tudengit), koostada juhendid järgmise ülesande jaoks ning kaasa printida kõigi kavandid, sest alati tahab keegi veel midagi su kirjalike kommentaaride kohta üle küsida. (Mis on lõputööle suunatust arvestades neist väga tubli!). Peale seda instituuti tagasi ning kell 15.30 algavat projektikohtumist ette valmistama – tuleb end kurssi viia vahepeal teiste projektiliikmete tehtuga, läbi mõelda oma ettekanne (no ja loomulikult vahepeal võimalust kasutades ka meilidele vastata). Projektikohtumine sujus suhteliselt konstruktiivselt, ei saa mainimata jätta ka meeldivat üllatust, et seal kringlit pakuti. Lõunat polnud ma ju jõudnud süüa. Võtsin mõned tükid kaasa ka, mis moodustasid mu õhtusöögi, sest peale projektikohtumise lõppu liikusin kell 17.30 tagasi instituuti ning üritasin seal vaikselt tekkima hakkavat vaikust kasutades oma artikliga jätkata. Eriti edukas ma muidugi polnud. Kell 20.30 jõudsin koju suhteliselt rängas masenduses. Peale paarile kirjale vastamise ma too päev enam tööd ei teinud.

Kolmapäev
Koosolekupäev. Äratus kella 7 tuuris, hommikukohvi kõrvale vastasin kirjadele ning tegelesin eelmisel päeval arutlusel olnud projektimaterjalidega ning samuti ühe uue projektitaotlusega, mille koostöös ühe teise instituudiga nädala lõpul sisse pidime andma. Samuti viskasin kiirpilgu peale õhtuses doktoriseminaris arutlusele tulevatele tekstidele. 10 ja 12 vahel sain mööda linna tiirutada ja eratoimetustega tegeleda – tõin vanaema haiglast koju. Ootehetkedel parandasin ühe projekti uudiskirja ning tutvusin õppekavadega. 12st algas aga õppekomisjoni koosolek, kus oli arutlusel magistriõppekavade ümberkujundamine ning meetodiõppe moodulid. Peale seda käisime kolleegidega lõunal ning siis kappasin kommunikatsiooniinstituudile külla. Kuigi algselt polnud minekul üksnes töised eesmärgid, siis lõppkokkuvõttes väga muidujuttu ajada ei jõudnudki, vaid arutasime projektiasju nende instituudi uuringujuhi ning õppekava asju nende õppekavajuhiga. Tagasi oma instituuti jõudsin ca 16.30, siis oli veel pool tunnikest, et doktoriseminariks valmistuda. 17-19 oli doktoriseminar, mille järel maanduti Lost Continenti, kus jätkusid sisulised arutelud, ent ligi tunnike kulus ka taaskord ühe õppesuuna õppetöö arutelule. Koju jõudsin enam-vähem AK-ks.

Neljapäev
Väsimus võtab oma. Tol hommikul magasin peaaegu 9ni. Hommikukohvi kõrvale täiendasin projektitaotlust ning rääkisin erinevate osapooltega läbi, vastasin tudengikirjadele ning organiseerisin tolle päeva logistikat. Autoga inimene ju, moraalne kohustus ka kolleegid ja tudengid too päev kooli aidata. J Siis sai juba meetodikursuse praktikumi ette valmistama asutud. Tekstivalik oli paras pähkel – oli kange tahtmine leida mõni päevakajaline tekst. Et isegi, kui me kaasa ei streigi õpetajatega, siis saaks vähemalt temaatiliselt solidaarne olla. Lõpuks leidsin ühe arvamusartikli Õhtulehest, mis oli nii temaatiline, suhteliselt demagoogiline, kui ka hästi lühike. Sellise artikli auditoorne analüüs mahub isegi 90 minuti sisse ära. Seejärel valisin välja ka analüüsiraami, mis tuli viia lihtsalt jälgitavale graafilisele kujule ning valmistusin ka selle sisu tudengitele selgitama. Vahepeale jäi veel üks online-vestlus Poolast pärit sõbraga, arutasime streikimise ning õpetajate palgapoliitika üle Eestis ja Poolas. Järeldus, kui kedagi peaks huvitama, oli, et kuigi õpetajate palk Poolas on veel umbes poole madalam kui Eestis, on sealne elukallidus mõnevõrra madalam. Teisalt on üldhariduskoolide kvaliteet Poolas väga nõrk. Ja kui vaatame ka nt PISA testi tulemusi, siis on Eesti ja Poola erinevused märgatavad. Eesti õpetajate palgatõus on õigustatav ka sellest vaatenurgast, et formaalrkiteeriumie (PISA) alusel teevad nad oma tööd väga hästi – täidavad neile pandud kohustused. Samas on Eesti õpilased koolis ühed õnnetumad uuringute järgi, mis näitab ka, et kõik, mis jääb väljaspoole ainult õpetamist, on ka tähelepanu alt täielikult väljas.

Praktikumi tuli kohale... vaid kaks tudengit! Ning kirjalikult esitas antud ülesande (mis on a kõigil võimalik, nt neil, kes käivad tööl või elavad kuskil teises linnas) veel kaks tudengit. Eks siis tuleb teistele tekitada ka mingeid täiendavaid juhiseid... kui kunagi aega tekib. Pärast meetodipraktikumi läksin nagu ikka kuulama kodakondsuse seminari, sealt veeresime koos tudengitega kella 20.30 paiku kodupoole. Vahepeal sai veel õhtust söömas käidud, niiet AK jäi too päev vaatamata. Õhtul vastasin veel mõnedele kiiretele kirjadele ning seejärel uinusin juba vaikselt MI ning Kolmeraudse saatel.

Reede
Äratus 7.30. Veel mõned kirjad, mis seni saatmata jäänud. Seejärel väikeste pausidega (meediaring, väike jalutuskäik kodulähedasse parki) juba õhtuse loengu ettevalmistus ning samuti täpsemad juhised tudengitele, kuidas kirjutada esseed ning valmistada ette esseekavandit. Ettevalmistus loenguks võttis kokku ca 6 tundi. Loeng ise toimus õhtul. Alustasime kell 17, loenguga sai ühele poole kell 20, viimased auditoorselt iseseisvat ülesannet teha otsustanud tudengid lahkusid ca 20.45. Kojujõudes meenus, et tol päeval oli vahele jäänud lõuna, õhtusöögist rääkimata. Kodulähedasest kiirsöögikohast sai tellitud väike õhtueine ning peatselt tuli juba uni.

Natuke arvudemaagiat ka, lööme töötunnid kokku? Jättes kõrvale kõik, mis ei seondu minu lektori ametiga, sh doktoriõpingud, oli tööpäevade pikkuseks:
Esmaspäev – 11h
Teisipäev – 12h
Kolmapäev – 7h
Neljapäev – 8h
Reede – 12h
KOKKU: 50h

Sunday, March 4, 2012

REQUEST FOR ACCEPTANCE UNDER YOUR KIND SUPERVISION FOR THE Ph.D PROGRAMME AT THE TALLINN UNIVERSITY

Ma saan tudengitelt suhteliselt palju kirju. No ja mitte ainult oma tudengitelt. Sellel talvel on sagenenud juhtumid, kus kirjutavad inimesed väljaspoolt Tallinna Ülikooli, väljaspoolt Eestit. Ning mingil müstilisel põhjusel võtavad minuga ühendust inimesed, kes soovivad kandideerida doktorantuuri. Selgituseks olgu öeldud, et lektor ei või doktoranti juhendada, saati siis veel lektor, kellel pole veel doktorikraadi nagu minul. Siin on üks värvikamaid. Lugedes arvestage ka detailiga, et kirjale oli lisatud 18 manust! Nimed jms olen kirja juurest eemaldanud.


Her Grace May Remain Forever
Xxxx Xxxxxxxx
Lecturer of Political Science



Subject:- REQUEST FOR ACCEPTANCE UNDER YOUR KIND SUPERVISION FOR THE Ph.D PROGRAMME AT THE TALLINN UNIVERSITY

Respected Ma'm,

I am Xxxxx Xxxxxxxxxx from Pakistan, masters in International Relations, recently been teaching as T.G.T (Trained Graduate Teacher) at X.X.X.X (C/G) Rwp, Pakistan and determined to be got admitted at the Tallinn University for the Doctoral programme. I read carefully the instructions of the faculty of social sciences and prepared the outlines of the Research Proposal for doctoral studies and applied for admission in the subject programme.

According to Xxxxx Xxxxx (the Study Coordinator at the Tallinn University), I have to find out my own supervisor. It’s my first struggle to contact you in this regard. I wanted to introduce my Research Proposal in short which is attached with this application. Hopefully, you will spare some of your precious time to have a look at my proposal and accept me under your kind supervision. I am very inspired by your kind personality and pray to Lord that He may awarded Your kind supervision to me.

As the outlines of the research proposal has been prepared in haste but hopefully it will be able to attract your kind attention.

Thank You Ma'm,

Always Your Obedient Servant,

Xxxxx Xxxxxxxxxx


All academic and experience certificates, MA Thesis, my written work and outlines of the research proposal is attached herewith, please.

Saturday, March 3, 2012

21.02. - 02.03.

Kolmapäev
Tavapäraselt on kolmapäev n-ö koosolekute päev. Sedakorda ei kuulunud kolmapäev aga just tavapäraste hulka. Nimelt käisin sel päeval operatsioonil. Päevakirurgia, n-ö suts ja valmis, surema veel ei hakka. Et operatsiooni aeg sõitis vaikselt sisse instituudi õppekomisjoni koosoleku omale, siis ärkasin hommikul tavapärasest veidi varem, korjasin voodi kõrvalt üles märkustega eeskirja, lõputööde hindamismaatriksi ja -juhendi, kuhu olin enne magamajäämist ohtralt märkusi teinud, ning kandsin need sisse ja edastasin komisjoniliikmetele kirjalikult. Siis tuli juba haiglasse sättima hakata. 

Haiglas lugesin õhtuses teadusseminaris arutlusele tulevaid tekste, kahjuks kõigiga kahe ootetunni jooksul ühele poole ei saanud. Tõsi, opijärgne seisund muutis optimistid taas realistideks ning otsustasin sel päeval siiski tööle mitte minna. Seminaris osalesin otse voodist üle skype'i. Tööpäev lõppeski sellega kuskil kell 20. Kui jätta kõrvale tolle õhtu öökapilektüür, milleks olid Mary Talboti Media Discourse ning Slavko Splichali Transnationalization of the Public Sphere, mille hiljuti endale tellisin, ning mille abil täieneb ka paar kursust.

Aga kohalik tuimestus iseenesest on kuldaväärt leiutis, ligi kolm tundi sai enne tuimestuse lakkamist veel täiel võimsusel kirjadele vastata, seminariks valmistuda ning muid asju ajada.

Neljapäev
Neljapäeviti on mul sellel seminaripoolel aine "Kvalitatiivsed uurimismeetodid" loengud. Et tegemist on ainega, mida annan esmakordselt, siis tuleb paralleelselt toota ka materjale. Reeglina näeb see välja nii, et kolmapäeva õhtu kasutan tähelepanu koondamiseks - vaatan kursuseprogrammi, varem toodetud juhendeid, mõningaid raamatuid jms ning neljapäeva hommikupoolse aja (ca 9.00-15.00) peale kirjakasti sisuga tutvumist kasutan sisutootmiseks - slaidide tegemiseks, näidiste otsinguks ning vajadusel ka nende loomiseks, samuti seminariülesannete instruktsioonide koostamiseks. Sellele järgneb spurt kooli ning kell 16.00 tuleb seal juba nokk lahti teha ja lugema hakata. Kohtumine läks suhteliselt ladusalt, diskursusanalüüsi näitlikustamiseks analüüsisime loengus sellist videot ... ei pea ju alati kirjalikku materjali kasutama, mida igaüks omanohki loeb... :)

Kuna sellel kursusel käivad valdavalt inimesed, kes sel aastal lõpetada tahavad ning metoodilist tuge vajavad, siis lõppeb loeng sageli individuaalse praktilise nõustamistega - nii mu oma juhendatavad kui ka mitmed teised tudengid käivad metoodika-alast nõu küsimas ja nii venivad need kohtumised sageli loengunormist pikemaks - sel neljapäeval lõpetasin 17.30 asemel alles kuskil 19 tuuris. Aga tundub, et mitu inimest sai jälle sammukese edasi, niiet olen rahulolu ise. 

Pärast oma loengu lõppu suundun ühte doktorantide ainesse, mida ma vabakuulajana võtan. Pärast seda sai kellaaega, väsimusastet ning tühja külmkappi arvestades suundutud välja sööma ning AK jäi neljapäeval vaatamata. 

Reede
Reedeti annan ainet "Kodanikuühiskond ja demokraatia" - see on sotsiaalvaldkonna magistrantide üldaine, miska võtab seda kursust suhteliselt suurem hulk inimesi ning loomulikult toimub see kursus peale tööpäeva lõppu. Ma tõsiselt imetlen neid noori inimesi, kes tulevad reede õhtul peale tööd pubi asemel minu loengusse! 

Päev algas nagu tavaliselt - ca 8.30 hommikukohvi, kirjadele vastamise ning kirjade väljasaatmisega, lisaks oli põhjust ETISes oma kontot uuendada.. Ühtlasi said eelmise õhtu diskursusanalüüsi materjalid üles alles reede hommikul, kuna õhtuks oli kumm lihtsalt tühi. Seejärel vaatasin läbi oma loenguslaidid, mis valmis juba varasemast, kuivõrd antud ainet loen neljandat korda. Ometi pole see endiselt päris "valmis", ikka tahaks saada materjali kuidagi loogilisemasse järgnevusse, ning auditooriumi jaoks lihtsamalt mõistetavamaks. No ja loomulikult tuleb uuendada näiteid, statistikat jms. Enne loengut astusin veel läbi instituudist, et meie lõputööde arhiivis kolada - otsustasin sel aastal oma juhendatavatel lasta varasemate aastate bakatöid uurida ja neid lähtuvalt hindamisjuhendist retsenseerida. Et tekiks pilt, milline peaks siis nende tegevuse lõpp-produkt olema. Aga töödele nad ise ligi ei pääse, niiet oli jälle veidi korraldamist. 

Kell 17-20 oli loeng, peale mida sai kolleegidega, kes umbes samal ajal tööpäeval otsi kokku tõmbasid, mindud sööma ja seltskondlikult aega veetma.  

Valuvaigisteid kulus nädala teisel poolel 400mg Ibumaxi loengu kohta.