Tagasisidetuul tiibades

Tagasisidest on siinses blogis korduvalt juttu olnud. Nüüd mõtlesin, et räägiks sellest juba veidi lähemalt, sest on aeg, mil on lukku minemas õppeinfosüsteemi tagasisideküsitlused. Kuna ma eelmisel sügisel eriti aktiivselt ei õpetanud (olin vabal semestril ja andsin vaid individuaalaineid), siis oli see kevad minu jaoks esmakordne võimalus uudistada, kuidas tudengid minu tegevust hindavad. Või noh, täpsuse huvides, tagasisideküsitlusi olen ma ju varemgi läbi viinud - nii anonüümseid avatud ja suletud vastustega küsitlusi kui näost-näkku vestlusi nelja-kuue-kaheksa silma all. Kuid reeglina pole ma viitsinud eriti statistikat teha ning pigem lugenud neid selle mõttega, et a) kas mul tasub enamuse kogemuse seisukohalt õppejõuna tegevust jätkata ning b) mida paremaks teha.

Allikas:www.bang2write.com

Tänu õppeinfosüsteemi (ÕIS) küsitlusele on lisanudnud aga veel üks kategooria - numbrimaagia.

Loll magister on targa magistri metseen

See on üsna julm tõde, mille alusel senine kõrgharidusrahastamine toiminud on - vähevõimekas, aga diplominäljas tudeng teeb oma õppemaksuga võimalikuks andeka kaastudengi õpingud.

See on ühtlasi vastus Toom Õunapuu artiklile ja veel sadadele torisejatele, et kuidas kõrgharidussektor toodab inimesi, kes haridusele vastava staatuse või ameti kandjana eriti hästi hakkama ei saa. Aga mõelge ise - mida võimaldab 900-eurone õppemaks ühes semestris pakkuda?

Sooritusärevus ja ootusärevus

Sooritusärevus. Ma ei olnud sellist mõistet enne Tiia Kõnnusaare artikli lugemist kuulnud. Sellele vastavat tunnet aga nagu mäletaks küll. Lühidalt öeldes on sooritusärevus mis-siis-kui-ma-ei-saa-hakkama-tunne. Tiia Kõnnusaar räägib sooritusärevuse külvamisest õpilastesse, kui õpetaja näägutab, et „kui te nii jätkate, siis te riigieksamit küll ära ei tee“ või „lollidel lastel meie koolis kohta pole“.

Aga õige on ka vastupidine seisukoht. Kui ärevust üldse ei ole, siis võib ka sooritus nõrgaks jääda, oli üks mu olulisemaid õppetunde eluks, mille ma sain muusikakoolist. Selliseid kontserte, kus enne ikka mingit värinat sees polnud, eriti meenutada ei viitsi. Küll aga selliseid, kus endal on liblikad korralikult kõhus ning pärast mõni kuulaja pisarsilmil kättpidi tänama tuleb. Aga vähemalt ühel korral sain pabistamisega endale käru keerata ka: ei teagi, kas need olid eksamil minuga koos ukse taga närveerinud kursusekaaslased, külma ilma jaoks liiga suvine kleit või miski muu, kuid hinne tuli tavapärasest madalam ning üks pedagoogidest vangutas pead: „näost valge nagu klaveri klahvid“.

Eks ärevust olegi erinevat sorti – ütleme, et on sooritusärevus ja on ootusärevus. Oma artiklis Kõnnusaar seda otse ei ütle, kuid kaudselt ikka: sooritusärevust tunnevad ka õpetajad. Nagu ka õppejõud. Eriti algaja õppejõuna.