Õppejõu kirjakast



Ma pole siia ikka väga ammu postitanud. Põhjused proosalised. Lisaks sajale muule asjale, millega žongleerida, olen oma doktoritöö tõsisemalt käsile võtnud. Et vähemalt käsikirja veel selle aastanumbri sees valmis, paremal juhul ka eelkaitstud saaks.





Aga mõtlesin, et teen ühe kiirpostituse just selle žongleerimiskunsti teemadel. Kuna ma õpetan praegu nelja ainet, mida kuulab kokku pea 400 tudengit (kellest suur osa on peast veel täitsa rebased), siis möödub suur osa mu ajast... e-maile kirjutades!

Raamatud

Tegin sel nädalal ära ühe liigutuse, mida olen juba pikalt edasi lükanud. Tellisin endale ära ühe oma doktoritööga seotud raamatu, mille eest kõige odavamas kohas tuli välja käia 115€. Tegemist on 1994. aastal ilmunud raamatuga, mis on minu uurimisvaldkonnas küllalt viidatud (kuigi mitte päris elav legend), ning mida ilmumisaasta tõttu ei leia ka googlebooksist ega akadeemilistest e-raamatute keskkondadest, samuti ei leidu seda Eestis üheski raamatukogus. Hinnalipikut arvestades lükkasin ostu pidevalt edasi, kuid nüüd, kus katusartikkel hakkab ilmet võtma ning mu väitekirja tööpealkiri muutub aina sarnasemaks tolle raamatu pealkirjaga, ei anna enam suurt kuhugi pageda.

Iseenesest pole raamatute tellimises midagi erakordset, ma teen seda pidevalt, ja mis seal salata, vähem raamatulembese ja piiratumate rahaliste võimalustega inimese jaoks võib see omada pataloogia mõõtmeid. Sirvisin just ühe raamatute tellimiskeskkonna tellimuste ajalugu ja avastasin, et olen sel aastal (2013) tellinud 51 raamatut (tõsi, osa neist, nii kümmekond, on ilukirjandus), kokku ligi 1500€ eest... Sellele lisanduvad veel eesti raamatupoodidesse kantud sajad eurod ning teiste keskkondade mahtudelt tagasihoidlikumad raamatutellimused. Niisiis, võib öelda, et oma doktoranditoetuse kannan ma suuremalt jaolt raamatukaupmeestele.

Akadeemiline kirjandus pole just kõige odavam lõbu, keskmiselt jäävad mu tellitud pehmeköitelised raamatud nii 30€ hinnaklassi, kuigi see on pigem odavam ots. Mõned sarjad (need, mis jäävad pigem 100 euro ringi) on aga nii kallid, et ega neid väga telli, kui just häda käes pole või suuremat soodusmüüki ei toimu. Ometi on tellimishaigus istutanud end minus üsna sügavale ning ei anna naljalt järele.

Miks ma neid siis tellin?

Juhendaja - meister või treener?

Tõenäoliselt on juhendamispraktikaid umbes sama palju kui on juhendajaid, igaüks ilmselt ka omamoodi tõhus - mõni hoiab juhendaja aega kokku, teine on emotsionaalset rahuldust pakkuv, ning samuti sobivad eri tüüpi praktikad eri tüüpi juhendatavatele. Ent siiski tundub osa neist mulle teenivat paremini kaasaja ülikoolile pandud funktsioone, kui ülejäänud.

Hirmuained

 

Suvehooaeg ajakirjanduses on veidi ruumi teinud akadeemilistele teemadele. Pean silmas Peeter Lorentsi kurikuulsat loogikaeksamit IT Kolledžis, millest 135 tudengitläbi kukkus. Mis see nüüd siis oli? Lõplik tõestus sellele, et noorus on hukas? Eesti kõrgharidustaseme näitaja? Ühe kibestunud õppejõu lugu?

 

Tegelikult on see üsna arhetüüpne jutustus, millega on kokku puutunud pea iga inimene, kes kunagi kõrgkoolis õppinud. Selliseid hirmuaineid on olnud meil kõigil ja mulle tundub, et mingis mõttes neid isegi peab olema.

 

 

Aastaaruanne

Semestri lõpuni on jäänud veel nädal ning minul on algamas puhkus. Enamiku ainetega on ühel pool, veel vaid viimased hädalised lihvivad töid, et hinnet kätte saada. Seega oleks ilmselt aeg – nii nagu eelmiselgi aastal – anda aru.

Lühidalt on selle aasta tegemised järgmised:

• Loetud kursuseid: 10 
• Auditoorseid õppetöötunde kokku: 232 
• Kaitsmiseni juhendatud lõputöid: 5
• Õppeaasta jooksul valminud teaduspublikatsioone: 4, neist tipptaseme artikleid 1
• Töötunde (september-juuni): 2237

Auditoorse õppetöö arvestus on mul veidi erinev sellest, mis kajastub palgalehel. Nimelt ei kajastu mu ametlikus koormuses individuaalained, aga mina olen nad kajastanud selles mahus, mis meil otseselt ainega seonduvaid kokkusaamisi tudengitega olnud on. Kokku olen sel õppeaastal pannud hindeid välja 12 aine raames, ent kaks neist olid sellised, kus me auditoorseid kohtumisi eriti ei teinud. Veel kolm sellised, kus auditoorne töö on n-ö mitteametlik (ehk mille eest mulle ei maksta) ning siis seitse kursust, mis on n-ö „täiemõõdulised“ kursused ning mis moodustavad ilmselt ka valdava enamuse mu auditoorsete tundide mahust (nii 210h).

Juhendasin sel aastal võrreldes varasematega (eriti eelmise aasta 12-ga) võrreldes ikka märgatavalt vähem. Eks oli kõhnem aasta ka. Esiteks määrati mulle vähem juhendatavaid, teiseks jätsid vähemalt pooled sel aastal lõpetamata. See-eest saab aga kiidelda kvaliteediga – kõik kaitstud tööd jäid vahemikku A-st C-ni ning olid ka üldiselt väga heal tasemel. Mitmel tööl on lootust saada suisa artikliteks.

Artiklite osas oli aasta samuti kasin. Ilmus päris palju eelmisel aastal hakkama pandud kirjatöid, aga selle õppeaasta 9 kuu jooksul olen suutnud toota vaid neli (enam-vähem-)teaduspublikatsiooni. Eks siin annab tunda see teadusprojekt, millega sügissemestri ametis olin, kui ka väga suur loengukoormus. Kuue kursuse ja juhendamiste kõrvalt üks tipptaseme artikkel toota pole sugugi paha tulemus ju, eriti arvestades, et lisaks olen püüdnud pühenduda katusartikli kirjutamisele, mis praegu veel publikatsioonide statistikas ei avaldu. Seega on lootust, et järgmine aasta saab tulla jälle publikatsiooniderikkam.

Kokkuvõttes oli jälle üks äärmiselt töökas aasta. Kui töötunnid nädalatega jagada, siis tuleb keskmise töönädala pikkuseks ca 53 tundi. Ja seda ilma puhkust maha arvestamata.  

Ja eks ta oli ka üks väga, väga raske aasta. Terve sügistalvise perioodi olin järjepanu haige, vahepeal oli eluisu lihtsalt kadunud, kuskil aprillis hakkasin alles tasapisi inimeseks muutuma. Nüüd, kus suvi on käes, olen uuesti rõõmus ja rahulik. Saab küll. Tuleb lihtsalt tasapisi edasi pusida ja mitte püüda ilmvõimatut. Ja kui enam kuidagi ei saa, siis on mulle ka alternatiivseid rakendusi.

 

Veel üks uuendus

Tegin oma tööaja arvestuse lehel uuenduse, ühe arvepidamistulba veel. Nimeks sai tal "Põhitöö" ning tähistama hakkab see neid tegevusi, mis ei seondu otseselt mu lektori ametijuhendis olevate kohustustega, vaid on kas eraldi tasustatavad lisatööotsad (nt täiendavad uurimisprojektid, igasugu lepingulised asjad jms) või vabatahtlikud ettevõtmised (nt mu panus kodanikuühiskonda, erialateemade kommenteerimine meedias, mille eest reeglina samuti eraldi tasu ei maksta, jne). Küll aga arvan põhitöö koormuse hulka muu teadustegevuse nagu artiklite kirjutamise, doktoritöö edenemise (loodetavasti ei figureeri see siin enam kaua) ning arendustegevused, nagu koosolekutel käimise, materjalide ettevalmistamise jmt. Sest nii teadus- kui arendustöö on eeldatav osa õppejõu tööst.

 

Idee oli tingitud mu otsese ülemuse korduvatest kommentaaridest koosolekutel, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et tema meelest ei panusta kõik päris oma põhipalga vääriliselt. Isiklikult võtmiseks mul väga suurt põhjust pole, kuna oma lektorikoormuse töötan auga täis. Tõsi, veidi on norimist olnud, et need 7 kursust aastas, mis ma 2012/2013 õppeaastal lugesin ei tee päris lektori täiskoormust kokku. Aga noh, see selles.

 

Siiski, arvet tasub pidada, et prioriteedid paigas püsiksid. Seda enam, et olen endale nüüd üsna mitu tööotsa juurde kogunud - praegusel hetkel on mul lektoritööle lisaks veel üks pikaajalisem töösuhe, üks lepinguline lühiajalisem kohustus ning üks pikaajalisem vabatahtlikkuse alusel võetud kohustus (millele varsti lisandub ilmselt veel üks).

 

Märkimist väärib kindlasti ka asjaolu, et alustan ajamõõtmist nüüd, kus otsene õppetöö ära kaob. Seega, ma ei sea endale praegu ka eesmärgiks saada kokku 40 tundi õppejõutööd. Alanud on õpetaja-töö kolm head asja - juuni, juuli ja august. Aga teadust ja muud sellist tuleb ikka teha ning  taustale jäävad tiksuma ka paar juhendamist ning kursuste ettevalmistamine.

 

Vaatame siis, kuidas läheb.

Ajajuhtimisest: halbadest harjumustest priiks, tere, uus-kretinism!

Hea lugeja on ilmselt tähele pannud, et see blogi keerleb päris palju aja ümber. Vt kasvõi mu töötundide graafikut. Aeg on kallis. See on piiratud ressurss, teda jääb sageli puudu ning tihemini kui sooviks, tuleb teda võtta teiste oluliste asjade arvelt. Aga sageli käime me ajaga ümber nii nagu see sugugi nii ei oleks. Surfates veebis, sülitades lakke, tegeledes kõrvaliste asjadega.

 

 

Selles blogipostituses tahaksingi veidi avada oma suhet ajaga ja seda, mida selles osas ette saab võtta. Leidsin enda jaoks paar uut ja huvitavat tõika ning ka ühe tehnika, mis asjad reipamalt tehtud aitab saada. Aga ka tõdemusest, et ajajuhtiminegi võib pikapeale kretiiniks muuta.

 

Jahmunud tudengi aruandest

Sotsiaalmeedias läks ringlema üks blogipostitus tudengi pajatusega üsna düstoopilisest ainekursusest Tartu Ülikoolis. Täitsa omapärane lugemine ja ma vist ka tean, millisest õppejõust ja -ainest jutt käib.

 

Peab tunnistama, et täitsa huvitav on vahelduseks lugeda muljeid tudengi positsioonilt. St mitte tagasisideankeedilt või silmast silma tudeng-õppejõud situatsioonis. Vaid sellise individuaalse kaemusena, mis on kirjutatud blogosfääri tühe. Mis ei ole kirjutatud selle tundega, et äkki hakkab mul kirjeldatavast kahju, kui ta selliseid sõnu lugema peab. Loed ja mõtled, et kas keegi võiks end samamoodi tunda ka sinu loengus. Mõtled oma veidi kummalisele huumorimeelele ja sellele, kas keegi tajub su nalju ehk samamoodi: pigem õõvastava kui naljakana. Mõtled, kui palju tekib rumalamate kaastudengite tõttu ängistust sinu tudengites.  

 

Selgituseks lugejale: blogis kirjeldatud olukord pole kindlasti laiendatav tervele Tartu Ülikoolile, tegemist on Avatud Ülikooli õpperühmaga, millega saab liituda põhimõtteliselt igaüks, ning reeglina hoitakse neid ka ülejäänud tudengkonnast turvalises kauguses. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Tallinna Ülikoolis päris võrreldavat tudengirühma ei ole, ehkki tudengite teadmistase ja intelligentsus varieerub samuti suhteliselt avaralt, nii nagu ka vastuvõtukriteeriumid õppekavade lõikes, TTÜ kohta ei oska öelda.

Ideoloogia ülikoolis

Võib-olla see pealkiri ehmatas nüüd mõne ära. Rahu – ma ei kavatse hakata rääkima ei parteiajaloost ega isamaalisest kasvatusest või muust sellisest. Tahaksin hoopis rääkida õpetamise alusväärtustest ja põhimõtetest. Ja mõningatest tähelepanekutest, mis mul sellega seoses tekkinud on.

Ideoloogia-uurijad ütlevad, et on olemas kolm põhilist alusideoloogiat: liberalism, konservatism ja sotsialism. Eks igal ühel neist ole radikaalsemad ja pehmamad vormid (vrd anarhismile lähenevat libertaarlust Rawlsiliku liberalismiga) ning samuti on neid omavahel palju segatud (sotsiaalliberalism, sotsiaalkonservatism, osa räägib isegi liberaalsest konservatiivsusest). Aga on kolm põhilist suundumust, igal ühel omad alusväärtused ja –eeldused inimkäitumise kohta. Ja minu meelest rakenduvad need hästi ka õpetamisele.

Lusikaga silma

Vahelduseks veidi värvikamatest õppejõutöö seikadest ka.  Mitte alati ei pea õppejõud tegelema tudengi vaimse arenguga selles plaanis, et juhatama teda uute teooriate või nähtuste toimimise spetsiifikasse. Vahel tuleb piltlikult öeldes tudengile selgeks teha, et lusikas tuleks endale suhu ja mitte silma pista.

Allpool üks kirjavahetus,  mille kohta ma ei oska veel isegi seisukohta võtta, kas nutta või naerda. Selgituseks, tegemist on ainega, kus tudengitel tuleb esitadad iga loeng-seminari kohta lühike kirjalik mõtisklus selleks ettenähtud alajaotusse õpikeskkonnas.

Läbipõlemine

Allikas: Hispaviacion.es

Ma ei ole viimastel nädalatel midagi siia kirjutanud. Ei ole tahtnud kahel põhjusel. Esiteks, viimasel ajal on kadunud entusiasm üldse õppejõud olla. Ja teiseks, mulle on üldiselt vastumeelne oma jamasid avalikkuse ette tirida, sest sageli hakkab sel moel endast veel rohkem hale ja asjad eskaleeruvad. Aga olen ennast kuu aega kogunud, sest teema, millest nüüd siis lõpuks kirjutan, on kahtlemata osa suure osa õppejõudude elust.

 

Läbipõlemine. Väga popp hobi Eestimaal. Ja väga varmas tekkima ülikoolitöös, sest kõik need uued ja põnevad võimalused, mida alma mater pakub, võtavad ka märkimisväärses mahus energiat. Samas on see ülipika tasuvusajaga pingutus, sageli kulub aastaid soolikate väljapunnitamist enne, kui keegi üldse märkab ja tunnustab, ning sama lugu on ka akadeemilises hierarhias tõusmisega.

 

Minu läbipõlemiskogemus ei pruugi olla kuigi esinduslik, aga kindlasti on see olnud vahetu. Tänaseks hakkan vist vaikselt uuesti mingit koherentsust omandama, viimased nädalad (ja kaudselt ka kuud) on aga olnud täis masendust. Ilmselt mängib siin rolli mitme asja kokkulangevus – olen juba päris mitu aastat ülikoolis rabanud ning jõudnud ilmselt mingile teelahkmele. Teiseks, on erakordselt pikk talv, mis järgnes suhteliselt suvetule suvele ja tõenäoliselt on vitamiinivaru otsakorral. Ja kolmandaks, noh, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele doktoritöö kirjutamise viimane faas meeletut eneseületust poleks tähendanud. Ja teha seda oma rohkem kui täiskoormusega töö kõrvalt... on väljakutse.

 

Lühidalt ja oma kogemusele tuginedes tähendab läbipõlemine järgmist.

 

Sessiaegseid mõtteid õppimisest ja ainetest „läbisaamisest“

Eksamisessiooni aeg. Nagu alati, kõlab eksamit sissejuhatava jutu küsimuste voorus ära see kohustuslik „Mis siis saab, kui läbi kukub?“ Küsimus „Millal järeleksam on?“ küsiti selles aines vist ära juba kursust tutvustavas loengus.

 

Kui ma ise tudeng olin, siis porisesin nende küsimuste vooru ajal mõttes: mis sa siis üldse siia tuled, kui juba kindel, et läbi kukud. Aga õppejõuna tuleb seda asja muidugi veidi rohekm „tasa ja targu“ võtta – mõni võib selle küsimusega esineda ka lihtsalt kas madalast enesehinnangust, edevusest või eksami-eelsest erutusseisundist. Sellise paikapanemine omaks sooritusele pigem pärssivat mõju kui lohutav teadmine, et kui läheb viltu, eks siis saab uuesti tulla.