Raamatud

Tegin sel nädalal ära ühe liigutuse, mida olen juba pikalt edasi lükanud. Tellisin endale ära ühe oma doktoritööga seotud raamatu, mille eest kõige odavamas kohas tuli välja käia 115€. Tegemist on 1994. aastal ilmunud raamatuga, mis on minu uurimisvaldkonnas küllalt viidatud (kuigi mitte päris elav legend), ning mida ilmumisaasta tõttu ei leia ka googlebooksist ega akadeemilistest e-raamatute keskkondadest, samuti ei leidu seda Eestis üheski raamatukogus. Hinnalipikut arvestades lükkasin ostu pidevalt edasi, kuid nüüd, kus katusartikkel hakkab ilmet võtma ning mu väitekirja tööpealkiri muutub aina sarnasemaks tolle raamatu pealkirjaga, ei anna enam suurt kuhugi pageda.

Iseenesest pole raamatute tellimises midagi erakordset, ma teen seda pidevalt, ja mis seal salata, vähem raamatulembese ja piiratumate rahaliste võimalustega inimese jaoks võib see omada pataloogia mõõtmeid. Sirvisin just ühe raamatute tellimiskeskkonna tellimuste ajalugu ja avastasin, et olen sel aastal (2013) tellinud 51 raamatut (tõsi, osa neist, nii kümmekond, on ilukirjandus), kokku ligi 1500€ eest... Sellele lisanduvad veel eesti raamatupoodidesse kantud sajad eurod ning teiste keskkondade mahtudelt tagasihoidlikumad raamatutellimused. Niisiis, võib öelda, et oma doktoranditoetuse kannan ma suuremalt jaolt raamatukaupmeestele.

Akadeemiline kirjandus pole just kõige odavam lõbu, keskmiselt jäävad mu tellitud pehmeköitelised raamatud nii 30€ hinnaklassi, kuigi see on pigem odavam ots. Mõned sarjad (need, mis jäävad pigem 100 euro ringi) on aga nii kallid, et ega neid väga telli, kui just häda käes pole või suuremat soodusmüüki ei toimu. Ometi on tellimishaigus istutanud end minus üsna sügavale ning ei anna naljalt järele.

Miks ma neid siis tellin?