Vahepeal on kätte jõudnud kevad ning lõputööde esitamiseni jäävat aega saab juba lugeda päevades, mitte enam nädalates. Kuna graafik on olnud mu enda doktoritöö tõttu meeletu, on juhendatavad olnud tavalisest rohkem omapäi. Nüüd aga on viimane hetk tegutseda otsustavalt ning päästa, mis päästa annab.
See tähendab, et kätte on jõudnud juhendamishooaeg, mis on ühtaegu nii intensiivne kui lausa ennast unustama panev.
Viimase aja hommikud näevad välja nii: tõusen üles, loivan arvutiga kööki ning hakkan silmaluuke lahti kangutama. Keedan kohvi ning õngitsen kapist välja midagi söödavat. Parematel päevadel kohupiimakreemi või midagi sarnast. Siis, kui poodi pole jõudnud... noh, šokolaad on ju ka söök. Peale paari kohvilonksu hakkavad sõnad arvutiekraanil juba lauseid moodustama ning saan füüsiliselt tööle hakata.
Ja siis ma loen ja kommenteerin, kommenteerin ja loen, otsin või ka kirjutan näidisjupikesi.
Umbes 3-4 tunni pärast hakkab köögiaknast peale paistma pimestav päike, mis muudab töö keerulisemaks. Võtan kaenlasse arvuti, et kolida tuppa, mõnda veidi varjulisemasse kohta tööle. Ja siis äkki meenub, et ma tulin ju hommikust sööma. Ülejäänud pool tassi kohvi on aga juba ammu külmaks läinud ja kohupiimakreemi foolium juba pakitseb soojast.
