Kes ülikooliga kokku puutunud, see teab. Alati algab kõik mõistete defineerimisest. Kõrgkoolikaugematele sissejuhatuseks, süsteemiga tuttavamatele inimestele meeldetuletuseks.
Lektor on põhimõtteliselt õppejõud, aga mitte iga õppejõud pole lektor, sest õppejõud paiknevad omakorda hierarhias. Sõjaväega paralleeli tuues võiks öelda, et lektor on nagu seersant - mitte enam päris reamees ja ka tähtsam kui kapral, kuid neid temast tähtsamaid tegelasi on veel omajagu. Lektoriga võrreldes lihtsamat tööd teevad sellised ametikandjad nagu õpetajad ja assistendid - esimestelt ei nõuta akadeemilist kraadi ning nende ülesanded on tavaliselt lihtsamat sorti - näiteks anda loenguid või seminare, mille keegi teine on juba ette valmistanud vms. Lektorist vingemad auastmed on dotsent ja professor, kelleks saamiseks peab olemas olema ka doktorikraad ning kelle tööülesannetes on õpetamisega võrreldes vähemalt sama olulisel kohal teadustöö ning mitmed teised "seisusekohased kohustused". Samuti õpetavad dotsendid ning professorid rohkem kraaditudengeid, lektorid aga enamasti bakalaureusetudengeid ning vaid teatud juhtudel magistrante.
Eesti ülikoolides aga koosneb akadeemiline personal suurel määral just lektoritest - dotsente ja professoreid on rangemate nõuete ning töö spetsiifika tõttu suhteliselt vähem, ning ka assistente ja õpetajaid kasutatakse suhteliselt vähem.
Selleks, et lektoriks saada, peab kandidaadil olema vähemalt magistrikraadile vastav kvalifikatsioon, samuti eeldatakse (vähemalt Tallinna Ülikoolis) ka eelnevat kõrgkoolis õpetamise kogemust ning vähemalt ühe alama kategooria teaduspublikatsiooni olemasolu. Samas on lektori ametikoht valitav - nagu kõik akadeemilised ametikohad - , ning konkurentsisituatsioon võib seada ka märksa kõrgemaid nõudmisi. No ja valimised tähendavad ka seda, et see amet on perioodiline - sõltuvalt valimisperioodist tuleb 2-5 aasta pärast taas oma CV, akadeemiliste tegevuste ja pädevuste tutvustus ja motivatsioonikiri letti lüüa ning taas konkurentsisõel läbida. Samas olgu öeldud, et Eestis erilist konkurentsi reeglina pole - heal juhul kandideerib 3-5 inimest samale ametikohale. Mis on põhjus? Suhteliselt kõrged kvalifikatsiooninõuded? Võib-olla. Palk? Kõige tõenäolisemalt. Eesti keskmine täiskoormusega lektori palk jääb kuhugi 800 ja 900 euro vahele, mis ei ole ilmselt ühe spetsialistiharidusega inimese unistuste töötasu.
Mis on aga lektori töö sisu? Keskseks kohustuseks on loomulikult õpetamine ehk siis loengute lugemine ning seminaride läbiviimine. Ent lisaks sellele tuleb oma loengud ka ette valmistada - töötada välja kursuseprogramm, loengute sisu ning slaidid, leida asenduslugemise materjalid neile, kes loengusse ei jõua ning soovitavalt teha need ka tudengitele kättesaadavaks, valida välja seminarideks loetav kirjandus ning mõelda välja küsimused ja teemad, mida seminarides käsitletakse, kontrollida tudengite osalust ning pidada punktiarvestust, vastata kursuse korralduslikku poolt puudutavatele tudengi kirjadele jne, administreerida erinevaid e-õppe keskkondi jne. Loomulikult tuleb ka läbi lugeda kõik kodused ülesanded, eksamitööd, esseed, uurimistööd, neid hinnata, ning soovitavalt ka tagasisidestada.
Ent lisaks loengukursustele tuleb veel juhendada tudengite lõputöid, koostada, võtta vastu, hinnata ja tagasisidestada raamatueksameid, organiseerida tudengite erialast rakendustegevust, osaleda lõputööde ja magistriseminaride kaitsmiskomisjonide ning vastuvõtukomisjonide töös, osaleda instituudi töökoosolekutel, instituudi nõukogus ning soovi korral ka instituudi valdkonnakomisjonides.
Erinevalt dotsentidest ja professoritest ei ole lektoril erilist teadustöökohustust: see tähendab, et lektoril ei pea lisaks õppetööle olema teadusprojekte ning ta ei pea publitseerima teadusartikleid. Ent selleks, et valimistel uuesti kandideerida, peab vähemalt üks publikatsioon eelmise valimisperioodi kohta olema ikka ette näidata, ning samuti on tarvis teha teadustööd juhul, kui lektor ühtaegu ka doktoriõppes on.
Kokkuvõttes on lektori töö mõned suured kohustused ning hästi palju väikseid lisaülesandeid ehk pudi-padi. Loomulikult määravad töö iseloomu mitmed faktorid. Näiteks õppejõu stiil - näiteks kuivõrd paneb lektor rõhku oma loengute huvitavaks tegemisele, eluliste näidete otsimisele, põhimõtteliselt võib loenguks nimetada ju ka seda, kui inimene loeb kellegi teise kümne aasta vanust konspekti paberilt maha. Samuti tema ülikooli või instituudi tööstiil - kui palju on erinevaid komisjone, koosolekuid jms ning kuivõrd eeldatakse lektori pühendumist nendele tegevustele. Samuti määravad töömahu erinevad regulatsioonid - näiteks kas õppejõul on kohustus vastata kõigile tudengite kirjadele, kas õppejõul on kohustus teha kõik oma kursuse materjalid kättesaadavaks veebis, kas õppejõul on kohustus anda iga ülesande eest sõnalist tagasisidet jne. No ja ikka tudengitest sõltub ka - kas nad on ärksad, teadmishimulised ning kriitilised ning nõuavad lisaselgitusi, küsivad lisaküsimusi jne või on nad selline anonüümne märg pesu, kes loengusaali seinavärviga vaikselt üheks sulandub.
Lektor on põhimõtteliselt õppejõud, aga mitte iga õppejõud pole lektor, sest õppejõud paiknevad omakorda hierarhias. Sõjaväega paralleeli tuues võiks öelda, et lektor on nagu seersant - mitte enam päris reamees ja ka tähtsam kui kapral, kuid neid temast tähtsamaid tegelasi on veel omajagu. Lektoriga võrreldes lihtsamat tööd teevad sellised ametikandjad nagu õpetajad ja assistendid - esimestelt ei nõuta akadeemilist kraadi ning nende ülesanded on tavaliselt lihtsamat sorti - näiteks anda loenguid või seminare, mille keegi teine on juba ette valmistanud vms. Lektorist vingemad auastmed on dotsent ja professor, kelleks saamiseks peab olemas olema ka doktorikraad ning kelle tööülesannetes on õpetamisega võrreldes vähemalt sama olulisel kohal teadustöö ning mitmed teised "seisusekohased kohustused". Samuti õpetavad dotsendid ning professorid rohkem kraaditudengeid, lektorid aga enamasti bakalaureusetudengeid ning vaid teatud juhtudel magistrante.
Eesti ülikoolides aga koosneb akadeemiline personal suurel määral just lektoritest - dotsente ja professoreid on rangemate nõuete ning töö spetsiifika tõttu suhteliselt vähem, ning ka assistente ja õpetajaid kasutatakse suhteliselt vähem.
Selleks, et lektoriks saada, peab kandidaadil olema vähemalt magistrikraadile vastav kvalifikatsioon, samuti eeldatakse (vähemalt Tallinna Ülikoolis) ka eelnevat kõrgkoolis õpetamise kogemust ning vähemalt ühe alama kategooria teaduspublikatsiooni olemasolu. Samas on lektori ametikoht valitav - nagu kõik akadeemilised ametikohad - , ning konkurentsisituatsioon võib seada ka märksa kõrgemaid nõudmisi. No ja valimised tähendavad ka seda, et see amet on perioodiline - sõltuvalt valimisperioodist tuleb 2-5 aasta pärast taas oma CV, akadeemiliste tegevuste ja pädevuste tutvustus ja motivatsioonikiri letti lüüa ning taas konkurentsisõel läbida. Samas olgu öeldud, et Eestis erilist konkurentsi reeglina pole - heal juhul kandideerib 3-5 inimest samale ametikohale. Mis on põhjus? Suhteliselt kõrged kvalifikatsiooninõuded? Võib-olla. Palk? Kõige tõenäolisemalt. Eesti keskmine täiskoormusega lektori palk jääb kuhugi 800 ja 900 euro vahele, mis ei ole ilmselt ühe spetsialistiharidusega inimese unistuste töötasu.
Mis on aga lektori töö sisu? Keskseks kohustuseks on loomulikult õpetamine ehk siis loengute lugemine ning seminaride läbiviimine. Ent lisaks sellele tuleb oma loengud ka ette valmistada - töötada välja kursuseprogramm, loengute sisu ning slaidid, leida asenduslugemise materjalid neile, kes loengusse ei jõua ning soovitavalt teha need ka tudengitele kättesaadavaks, valida välja seminarideks loetav kirjandus ning mõelda välja küsimused ja teemad, mida seminarides käsitletakse, kontrollida tudengite osalust ning pidada punktiarvestust, vastata kursuse korralduslikku poolt puudutavatele tudengi kirjadele jne, administreerida erinevaid e-õppe keskkondi jne. Loomulikult tuleb ka läbi lugeda kõik kodused ülesanded, eksamitööd, esseed, uurimistööd, neid hinnata, ning soovitavalt ka tagasisidestada.
Ent lisaks loengukursustele tuleb veel juhendada tudengite lõputöid, koostada, võtta vastu, hinnata ja tagasisidestada raamatueksameid, organiseerida tudengite erialast rakendustegevust, osaleda lõputööde ja magistriseminaride kaitsmiskomisjonide ning vastuvõtukomisjonide töös, osaleda instituudi töökoosolekutel, instituudi nõukogus ning soovi korral ka instituudi valdkonnakomisjonides.
Erinevalt dotsentidest ja professoritest ei ole lektoril erilist teadustöökohustust: see tähendab, et lektoril ei pea lisaks õppetööle olema teadusprojekte ning ta ei pea publitseerima teadusartikleid. Ent selleks, et valimistel uuesti kandideerida, peab vähemalt üks publikatsioon eelmise valimisperioodi kohta olema ikka ette näidata, ning samuti on tarvis teha teadustööd juhul, kui lektor ühtaegu ka doktoriõppes on.
Kokkuvõttes on lektori töö mõned suured kohustused ning hästi palju väikseid lisaülesandeid ehk pudi-padi. Loomulikult määravad töö iseloomu mitmed faktorid. Näiteks õppejõu stiil - näiteks kuivõrd paneb lektor rõhku oma loengute huvitavaks tegemisele, eluliste näidete otsimisele, põhimõtteliselt võib loenguks nimetada ju ka seda, kui inimene loeb kellegi teise kümne aasta vanust konspekti paberilt maha. Samuti tema ülikooli või instituudi tööstiil - kui palju on erinevaid komisjone, koosolekuid jms ning kuivõrd eeldatakse lektori pühendumist nendele tegevustele. Samuti määravad töömahu erinevad regulatsioonid - näiteks kas õppejõul on kohustus vastata kõigile tudengite kirjadele, kas õppejõul on kohustus teha kõik oma kursuse materjalid kättesaadavaks veebis, kas õppejõul on kohustus anda iga ülesande eest sõnalist tagasisidet jne. No ja ikka tudengitest sõltub ka - kas nad on ärksad, teadmishimulised ning kriitilised ning nõuavad lisaselgitusi, küsivad lisaküsimusi jne või on nad selline anonüümne märg pesu, kes loengusaali seinavärviga vaikselt üheks sulandub.
