Sotsiaalmeedias läks ringlema üks blogipostitus tudengi pajatusega üsna düstoopilisest ainekursusest Tartu Ülikoolis. Täitsa omapärane lugemine ja ma vist ka tean, millisest õppejõust ja -ainest jutt käib.
Peab tunnistama, et täitsa huvitav on vahelduseks lugeda muljeid tudengi positsioonilt. St mitte tagasisideankeedilt või silmast silma tudeng-õppejõud situatsioonis. Vaid sellise individuaalse kaemusena, mis on kirjutatud blogosfääri tühe. Mis ei ole kirjutatud selle tundega, et äkki hakkab mul kirjeldatavast kahju, kui ta selliseid sõnu lugema peab. Loed ja mõtled, et kas keegi võiks end samamoodi tunda ka sinu loengus. Mõtled oma veidi kummalisele huumorimeelele ja sellele, kas keegi tajub su nalju ehk samamoodi: pigem õõvastava kui naljakana. Mõtled, kui palju tekib rumalamate kaastudengite tõttu ängistust sinu tudengites.
Selgituseks lugejale: blogis kirjeldatud olukord pole kindlasti laiendatav tervele Tartu Ülikoolile, tegemist on Avatud Ülikooli õpperühmaga, millega saab liituda põhimõtteliselt igaüks, ning reeglina hoitakse neid ka ülejäänud tudengkonnast turvalises kauguses. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Tallinna Ülikoolis päris võrreldavat tudengirühma ei ole, ehkki tudengite teadmistase ja intelligentsus varieerub samuti suhteliselt avaralt, nii nagu ka vastuvõtukriteeriumid õppekavade lõikes, TTÜ kohta ei oska öelda.
