23.07-29.07

Mul algas nädala eest puhkus. Muidugi on see suhteliselt mööndustega värgindus selles plaanis, et ega mõte ju ei puhka ning lisatöö vajab ju ka tegemist. Aga eelmisel nädalal võttis puhkamine muude kohustustega seoses nii intensiivse vormi, et ega tööd eriti teha jõudnudki. Mõned nopped siis rohkem töölainelistest tegemistest.

Välismaale hea hariduse järele

Mingi regulaarsusega – umbes 4-5 korda aastas – ilmuvad Eesti meedias arvamusartiklid sellest, kuidas mujal haridus parem on. Tõsi, enamik kriitikuid ei oma tegelikult otsekokkupuudet ülikoolieluga Eestis. Aga kõik see toodab müüti, justkui oleks ainus võimalus mõistlikku haridust saada välismaal. 

Siinset postitust pani kribima Vreni Veskimägi artikkel „Tudeng väärib rohkem tagasisidet“ esmaspäevases Eesti Päevalehes. Me valutame südant üsna sarnaste asjade pärast, kuid veidi erineval moel. Nimelt hämmastas mind selle kirjatüki naiivsus – eeldus, justkui oleks meil ka tuletegemise kunst ja ratas veel leiutamata.Niisiis, alustuseks mõned õiendused.

16.07-22.07

02.07-15.07 Puhkus!

Tõmbasin vahepeal online-pistiku nii palju seinast välja kui võimalik oli. Peamiselt selleks, et puhata. Nii on jäänud tegemata ka kahe nädala sissekanded ka siinsesse ajaveebi. Nüüd siis pisike vigade parandus.

Konverentsiturism

Eestis on viimasel ajal kirgi kütnud n-ö erialaturismi teema. Iga kord, kui rühm ametnikke kuhugi õppereisile sõidab, on ajakirjanikud neil kohe turjas kinni: raiskavad maksumaksja raha ja niikuinii lähevad pidu panema. Ringireisimisel on loomulikult oma meeldiv külg, nagu ka varjupool. Ja samuti on tal olemas oma kasulik, teatud ametites isegi hädavajalik külg, nagu ka potentsiaal osutuda vähetõhusaks.

Ametnike lähetuste analoogiks akadeemilises maailmas on n-ö konverentsi- ja võrgustikuturism. Sõltuvalt isikliku võrgustiku olemasolust, projektidest, enda initsiatiivist ja tunnustatusest võib inimeste välislähetuste hulk varieeruda nii korrast aastas (tõesti, ma ei tea ühtegi kolleegi, kes kordagi kuhugi sõitnud poleks) kuni paar korda kuus saalimiseni välja. Milleks on seda vaja, ning mis on selle varjuküljed? Käesolevas postituses katan pisut üldisemalt akadeemiliste lähetuste teemat, ent kirjutan konkreetsemalt ka oma juuni viimase nädala käimistest. 

25.06-01.07 Väsimussügavikust pilvepiirile

ESMASPÄEV

Äratus kl 7. Kuigi eelmine õhtu möödus suuresti aega planeerides, ei jõudnud oma lühiajalisema to-do-listiga liiga põhjalikult tegeleda. Nii algabki hommik tegevuste rodu tekitamisega. Rodu sai pikk, aga töötegemise tunne on endiselt selline... hüplik. Üks mu uurimisassistentidest on olnud tubli ja kogu analüüsi enne puhkama sõitmist valmis teinud. Suhelda on vaja teadusosakonnaga. Vajab kirjutamist ühe minu jaoks distantsema projekti ülevaatejutuke. Mida ma üritan kirjutada juba kaks kuud. Täna on see päev, kus ma selle ära teen. Prindin materjali välja ja hakkan kangutama. Seejärel viskan kiirpilgu meediale ning kujundan idee, millest teha selle nädala kommentaar. Kella 9 paiku viskan riided selga ja sõidan tööle.

Tööl on suht hea rahulik, kui välja arvata mu postkast, mis mullistab sinna pidevalt uusi kirju. Üks päeva jooksvaid tegevusi on suhtlemine ülikooli teadusosakonnaga, kes on mu projekti eri infosüsteemides esitlenud erinevalt ning algse sissekandega võrreldes ka muutnud. Hakkasin siis uurima ülikooli taustadokumente ja eeskirju, mis on ilmselt kokku kirjutatud eri keelt rääkivate inimeste poolt, ja ilmselgelt mitte praktiliseks kasutamiseks. Seega hoiatus – järgnevad kaks lõiku sisaldavad hüperbürokraatlikku heietust; kellel vastav allergia, kerigu allapoole. Aga no oleme ausad, need, kes mu blogisse satuvad, siit seksi ja vägivalda ei otsigi...

Näiteks on minu roll ühes süsteemis kirjutatud lahti kui vastutav täitja, teises kui koordinaator. Mis vahe neil on? No ma kujutan ette, aga täpselt ei tea. Sest teadus- ja arendustegevuse eeskirjas on ainsa teadlase rollina ära defineeritud vastutav täitja. Muid võimalusi nagu polekski. Teises eeskirjas, mis puudutab teaduslisa saamise kriteeriumeid, on kasutatud hoopis mõisteid projekti juht ja põhitäitja. Võta siis kinni, mis on mis. Aga teaduslisa tahaks küll, sest ma olen selle projektiga ülikooli päris kopsakalt rahastanud, ja publikatsioone on mul viimase kahe aasta peale kokku rohkem kui enamikul oma valdkonna kolleegidest.

Teine tore terminoloogiline uuendus, mis teadusosakonna töötaja oli teinud, oli mu uuringu, mille me algul deklareerisime kui alusuuringu, deklareerinud teises infosüsteemis kui 100% rakendusuuringu. Minu järelpäringu peale, et kus eri uuringutüübid sätestatud on ning mille alusel neid klassifitseeritakse, saan kirja, et tema „hinnangul“ on see nii käsitletav, sest uuringu tarbeks valmistatakse ette uuringuinstrument. No tere tali! Kui surres pidi inimesel terve elu silme eest sekundi jooksul mööda vilksama, siis mul vilksas umbes sama kiiresti valitsemiskorralduse teemaline loeng, kus mõtestatakse lahti, mis on bürokraatia roll, millele tugineb bürokraadi autoriteet ja milleks on vaja reegleid. Teaduskaugemale lugejale, alusuuringuks nimetatakse n-ö tõsiseid teaduslikke uuringuid, kus eesmärgiks pole vaid saada mingit tulemust, nt et kedagi või midagi usaldatakse 20%, vaid katsetada uusi meetodeid, või analüütilisi raamistuid (ehkki loomulikult saab teada ka, kui palju kedagi või midagi usaldatakse). Rakendusuuringuks nimetatakse rutiinsemat uuringut juba olemasoleva raamiga, kus eesmärgiks ongi just tulemus (nt et mitu % inimesi kedagi või midagi usaldab). Aga sellelt TEADUSosakonna töötajalt uuriks küll, et milliseid uuringuid siis ilma instrumendita läbi viiakse! Õnneks lülitub peagi diskussiooni üks väga asjalik teadusosakonna töötaja, kes protseduurika ilusti ära selgitab. (Tegelikult põhinevad vastavad rollid praegu teadlase eksperthinnangule.) Aga alusdokumentatsioon vajaks ilmselt ikkagi korrastamist.

Lisaks vahetan kirju ka taaskord oma projekti rahastajaga, kes pakub juba ka jätkuprojekti tegemise võimalust. Oma agadega, loomulikult.

Õnneks saan kuskil lõuna paiku ennast sellest kirjade vahetamisest välja lülitada, ning lõpuks valmib ka see projekti ülevaatejutuke. Kokku koos joonistega 9 lehekülge.

Kuskil 21.30 tuuris liigun töölt koju.

13h

TEISIPÄEV

Jahedas toas on uni ilmselt magusam, aga ärkamine neetult keerulisem. Kuidas ma ronin selle sooja teki alt välja?! Kella 7ks pandud äratus lükkub poole tunni võrra edasi. Siis aga ajan ennast püsti ja peatselt käivitan ka arvuti. Vaatan veel üle õhtul valminud teksti, toimetan teist pisut, ning teen veel paar liigutust. 9 paiku hakkan aga tööle sättima. Kontorist saadan mõned kirjad ning valmistun jätkuprojektiteemaliseks kohtumiseks, mis algab kell 11. Seejärel teen mõned telefonikõned ja saadan mõned kirjad projekti teemadel. Enesetunne on aga ausalt öeldes kehva. Ei mingit töömotivatsiooni. Veiklen kahe erineva tööülesande vahel, viies ennast paralleelselt kurssi Riigikogu aruandlusdokumentidega ning populismiteemaliste uuringute ja poliitikasoovitustega, ning üritan kirjutada oma nädalakommentaari. Kella 15.30 paiku aga võtan ennast kokku, asun lugema oma uurimisassistendi töövilju ning valmistama ette tunni pärast toimuvat skype’inõupidamist.

Peale seda jutlen kolleegidega ning prokrastineerin muudel viisidel. Tunnen, kuidas mul on kõigest nii ükskõik.

Töölt lahkun 18.30 tuuris, koju jõuan "vahemaandumistega", kolm tundi hiljem. Arvuti avan uuesti 23 paiku, sest mul on vaja valmis kirjutada veel nädalakommentaar, mida seekord salvestan olude sunnil juba kolmapäeval. Selleks ajaks olen end piisavalt kogunud, ning ka kommentaariideed hakkavad peas klaaruma. Võtan hommikupoole valminud mustandi uuesti ette ja hakkan kangutama. Kuigi ma muidu olen üsna nobe kirjutaja, siis tunnen, kuidas väsimus tõmbab mind teosammule. Ei ole must sellises väsimusastmes välkkommentaatorit. Aga kui välkkommentaari ei tule, siis tuleb varuda rohkem aega ja kannatust. Tööviljad saavad enam-vähem purki kuskil kella 6.30ks hommikul. Siis ronin pooleks tunniks voodisse, et mingigi magamise tunne tekitada.

18h

KOLMAPÄEV-LAUPÄEV

Nagu öeldud, on äratus pool tundi hiljem ehk kell 7. Hommikusteks tegevusteks varem valmiskirjutatu ülelugemine ja täiendamine ning stuudios sisselugemine, aga ka pakkimine. Ees ootamas üks töötuba Madridis, millest pikemalt juttu järgmises postis.

Kuigi mu algne (loe: paar päeva varasem) idee oli lennukis tööd teha – olin endale välja printinud oma uurimisassistendi raporti, paar analoogsete uuringute lõppraportit ning lisaks kaasavõetava hulka lisanud ka hunniku artikleid, mida ühe publikatsiooni jaoks vajan, siis tegelikkuses ma suurema osa lennust magan. Või siis iiveldan, sest magamatus põhjustas paraja pearingluse, mida lennukis viibimine just paremaks ei teinud. Või lugesin ilukirjandust. Loomingu Raamatukogu sarjas ilmus hiljuti Marina Palei novell „Küla“, mida soovitan. Kui Hvostovi raamat oli eestlase pilk vene linnale, siis Palei kirjutab venelase pilgu läbi Eesti külast. Seega on reisipäev. Kohale jõuan alles õhtul ning vajun koheselt ka voodisse.

Neljapäeva esimene pool möödub esiti lugedes ja töötoaks valmistudes, seejärel linnapeal kulgedes, ning siesta saab taaskord veeta paberikuhila seltsis. Tööpäev algas õhtul kella 17 tuuris ning kestis koos vastuvõtuga kuskil õhtul 21ni välja. Peale seda lähen hotelli ja tegelen koduste asjade to-do-listiga. Magama saab südaöö tuuris. Reedene tööpäev algab kella 8 paiku ning kestab kuni õhtul 19ni. Vahepeal oli muidugi lõuna ja kohvipaus ka, aga minu omad mööduvad koduste asjade lainel, sest palju asju oli vaja kiiresti-kiiresti ära saata või veel ka valmis kirjutada. Kell 21 õhtul algab vastuvõtt, hotelli magama saab aga kella 1 tuuris öösel, sest teistega kõrtsirallile ma ei lähe. Sellevõrra oli lihtsam ärgata laupäeval, mil seminar jätkub, kokku on tol päeval töötunde 9.30st hommikul 13ni välja. Peale mida on lõuna, lonkimine tagasi hotelli, kust saavad teele saadetud veel ühe kursuse hinded. Seejärel kolin ümber teise hotelli, kus veeta ülejäänud Madridi-päevad oma kulude ja kirjadega. Kohalejõudes ronin kohe ka internetti, et läbi lugeda veel möödunud päeval laekunud tudengite järelevastamised, need ära hinnata ning hinded välja panna. Siis saab suunduda juba linna kaema ning kohalikku õlut ja tapast mekkima. Umbes siis lõppeb ka see töönädal, sest pühapäev möödub juba üsna selgelt puhkuse taktis.

Kokku: 60h