Eestis on viimasel ajal kirgi kütnud n-ö
erialaturismi teema. Iga kord, kui rühm ametnikke kuhugi õppereisile sõidab, on
ajakirjanikud neil kohe turjas kinni: raiskavad maksumaksja raha ja niikuinii
lähevad pidu panema. Ringireisimisel on loomulikult oma meeldiv külg, nagu ka
varjupool. Ja samuti on tal olemas oma kasulik, teatud ametites isegi
hädavajalik külg, nagu ka potentsiaal osutuda vähetõhusaks.
Ametnike lähetuste analoogiks akadeemilises
maailmas on n-ö konverentsi- ja võrgustikuturism. Sõltuvalt isikliku võrgustiku
olemasolust, projektidest, enda initsiatiivist ja tunnustatusest võib inimeste
välislähetuste hulk varieeruda nii korrast aastas (tõesti, ma ei tea ühtegi
kolleegi, kes kordagi kuhugi sõitnud poleks) kuni paar korda kuus saalimiseni
välja. Milleks on seda vaja, ning mis on selle varjuküljed? Käesolevas
postituses katan pisut üldisemalt akadeemiliste lähetuste teemat, ent kirjutan
konkreetsemalt ka oma juuni viimase nädala käimistest.
Kontaktid,
teadmised, vaatamisväärsused
Akadeemilistel konverentsidel, töötubadel ja
seminaridel on pea alati eesmärk, mis panustab osalejate arengu huvides.
Konverents või võrgustik tähendab kontakte, mida on vaja selleks, et osaleda
rahvusvahelistes projektides, või ise neid organiseerida. See tähendab ettekandevõimalust,
ning ettekanded võivad teinekord ka mingit sorti kaante vahele jõuda. Publitseerima
aga akadeemiline töötaja peab. Ning takkatipuks on need omamoodi inspiratsiooni
ja uute teadmiste allikas –konverentsilt saab sageli kõige uuemaid (sageli ka
üsna esmaseid) tulemusi, uusi teadmisi, uusi ideid. Minu isiklik väike lisahuvi
on veel ka raamatulaadad, mida mainekamate konverentsidega paralleelselt
peetakse, sest see on üks väheseid võimalusi, kuidas värsket erialakirjandust
füüsilisel kujul näpu vahel hoida.
Muidugi võimaldavad konverentsid teinekord ka
üldhumanistlikku arengut – peale konverentsi on ju õhtu vaba ning selle asemel,
et kodus kommunaalteemadega jännata või telerit vaadata, saab konverentsi
kontekstis veeta õhtu hoopis tutvudes kohalike vaatamisväärsustega. Kohati on
konverentside korraldajad selleks tarbeks pannud kokku suisa eraldi programmi –
näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa avaliku halduse võrgustiku NISPAcee konverentsil
2011. aastal viidi soovijaid ekskursioonile Rumeenia kuninganna Maria rajatud
Balchiku botaanikaaeda.
Ja ega selle asukoha-prääniku tähtsust ei
maksa samuti alahinnata – ma usun, et kui NISPA korraldaks oma aastakonverentse
iga kord näiteks Bratislavas, oleks osalejate hulk ikkagi väiksem kui nende
praeguse strateegia juures, kus see näiteks eelmisel aastal toimus Varnas,
Bulgaarias ning sel aastal Ohriti järve ääres Makedoonias. Varnasse sõitsin ma
seejuures isegi kauemaks – veetsin kuldsetel liivadel kokku vist ligi kümme
päeva. Aga seda oma kulude ja kirjadega. Tõsi, konverents oli niivõrd mannetu,
et sel aastal Makedooniasse ma enam rännata ei viitsinud.
Asjalikud
üritused vs akadeemilised püramiidskeemid
Avalda meie ajakirjas! Tule konverentsile
kaunile päikeserannikule! Löö kaasa meie märkimisväärses teadusettevõtmises!
Selliseid kirju (OK, mitte päris selliste pealkirjadega, aga sellise poindiga)
laekub mu postkasti üsna regulaarselt. Teadusüritustest on saanud omajagu äri,
sest kavalad tegelased on ära tabanud, et akadeemilistel inimestel on seda
tüüpi tegevuste kohustus, ja mõnikord ka võimalus (näiteks vahendid lähtustes
käimiseks) olemas. Niisiis laekub pidevalt selliseid ahvatlevaid võimalusi
sõita tagasihoidliku 100-eurose või kõrgema osalustasu eest paradiisisaarele konverentsile.
Sellele lisanduvad loomulikult majutus- ja sõidukulud, reeglina ka toitlustus,
mis igal osalejal (või siis ülikoolil vm rahastajal) katta tuleb.
Kuidas eristada äri asjalikust üritusest? Üks
lihtne võte on teha endale selgeks erinevate assotsiatsioonide jt korraldajate taust
ning sihtida pigem kvaliteetiüritusi. Või vaadata ka esinejaid ning teemasid –
sageli võivadki spetsialiseeritumaid üritusi korraldada vähemtuntud ülikoolid
või uurimiskeskused. Ja eks see, kui sulle saadab meili umbes Journalofpoliticalschience@gmail.com,
peaks ka nagu mingit sorti kellukest helistama, kas pole?
Kuskil paar kuud tagasi sain ma jälle ühe seda
töötoakutse. Ainult et sel korral ei olnud kohtumispaigaks päris
paradiisisaareke ja kutsujaks mingi tundmatu üksus nimega International
Research Association või Dream Education Foundation, vaid üks Saksamaine
kodanikuhariduse fond. Täpsemalt kutsuti osalema kodanikuhariduse teemalises
töötoas, kus valmistatakse ette sügisel toimuvat konverentsi. Pean tunnistama,
et minu jaoks oli tegu tundmatu fondiga (kes organiseeris üritust veel eraldi
vahendaja kaudu, nimeks Lab Concept), nii et natuke kummaline see kõik tundus.
Aga mis eristas antud pakkumist nendest paradiisisaarekonverentsidest, oli see,
et korraldaja lubas ise katta kõik kulud. Ma vastasin kirjale
(olles pisut eeltööd teinud), paari küsimusega, mis said peatselt kiired ja
korrektsed vastused ning edasisuunamise ametniku juurde, kes lendude broneerimisega
tegeleb. Tundus turvaline värk.
Okei... millal must siis kodanikuhariduse
ekspert sai? Ehk soovitas üks vanem kolleeg, kes instituudis selle teemaga
tegeleb? Aga miks siis just mind? Hiljem selgub, et tõepoolest, ka tema on
üritusele palutud. Aga tal pole õrnematki aimu, et ka mina sinnapoole sättimas
olen.
Veidi hiljem hakkab koitma. Tegemist on ühe
Saksamaa kodanikuhariduse edendusrakukesega. Mina aga publitseerisin hiljuti
koos kolleegiga Saksa kodanikuhariduse ajakirjas Journal of
Social Sciences Education raamatuarvustuse. Sellest piisabki, et saada
eksperdiks? Nojah, kodakondsusega olen ma veel erinevatel viisidel tegelenud,
millest jäänud ka jälgi veebipõhistesse kanalitesse. Igal juhul jäin segaste
tunnetega ürituse ootele.
12-tunnised
tööpäevad
Üritus ise oli üsna tiheda graafikuga. Kohtumise
avasõnad öeldi neljapäeval kell 17 ning esimene töösessioon lõppes kell 20
õhtul. Sellele järgnes vastuvõtt suupistetega (ehk õhtusöök). Uuesti tuli
platsis olla järgmisel päeval juba kell 8.30 hommikul ning tööpäevale sai joon
alla tõmmatud kell 19. Seejärel sai mindud hotelli, end pisut värskendatud ning
asutud teele õhtuse vastuvõtupaiga suunas. Kolmas, kokkuvõttev tööpäev algas
samuti suhteliselt varakult, kell 9.30 ning jooksis 15-minutilise vaheajaga lõunani
välja. Sellele kõigele lisandub veel orienteerumine töötoa ja hotelli vahel.
Puhkuseks või lullilöömiseks on seda kõike muidugi raske nimetada. Aga n-ö kaasatud eksperdina olen ma tiheda graafiku eest tänulik ka - korraldajad ei raisanud mu aega mõttetu nämmutamisega, õhkkond oli tegus ja kaasamõtlemist stimuleeriv.
Töötoas osales kokku kuskil paarkümmend
delegaati erinevatest Euroopa riikidest ning Põhja-Aafrikast. Esindatud olid
nii akadeemilise taustaga inimesed kui ka kodanikuhariduse praktikud, erinevad
kolmanda sektori algatused mainitud valdkonnas. Nii kummaline kui see ka pole,
siis kui konverentsi algul tundus kodanikuharidus minu jaoks üsna kauge
valdkonnana mu uurimisvaldkonnaga võrreldes, siis avastasin kohapeal, et olen
tegelenud nii mitmetegi algatustega, mis andsid n-ö osalust õigustava aluse
teatud osale delegaatidest.
Lend perifeeriast
Aga eks pideval üritustel osalemisel ole ka oma varjukülg. Ajakulu. Väsitavus. Eestist ükskõik, kuhu lendamine on märkimisväärse ajakuluga. Ja nii muutud ka ise ajapikku lähetuste osas valivaks. Sest töö tuleb ju niikuinii ära teha, see su lähetustest ei küsi. Ja kui ma möödunud aastal reisisin aktiivselt mööda suuri aastakonverentse ja muid üritusi (kokku külastasin kahte töötuba ning kolme suure erialaassotsiatsiooni konverentsi), siis sel aastal jääb mu aktiivsus märksa madalamaks.
Naeratamine
keelatud!
Eesti ametnike lähetuste diskussioonis
lähtutakse eeldusest, et niipea, kui ametnikud lähevad pärast tööd kõrtsi või
vaatavad linna peal ringi, on tegemist kohe korruptsiooni või millegi veel
hullemaga. Muidugi on olemas ka vastupidine arusaam. Oleme ausad, mida see
kõrtsiskäik siis nii halba teeb? Alkoholi kuritarvitamine on muidugi omaette
teema, aga mis saab olla halba selles, kui ametnik kohaliku eluga tutvub või
linna peal ringi vaatab? Või sõnastame selle dilemma ühtseks küsimuseks: kas
see on OK, kui ametnik peale ürituse lõppu näiteks nädalavahetuseks veel
lähetuse sihtkohta? Nii ei jää vast muljet nagu ma kiidaks heaks nädalasi
suusareise asutuse inventari kasutades.
Püstitatud küsimustele on vastatud erinevate
riikide lähtusregulatsioonides nii eitavalt kui jaatavalt. Hea näide esimesest
tüübist on näiteks Soome, kus lähtuste paindlikkustamine on nulltolerantsi all
ning naasta tuleb veel sama päeva õhtul. Meenub ühe projekti kohtumine, mis
toimus Lõuna-Indias. Helsingist Delhisse lendab 9 tundi, sellele lisandub veel
5 tundi lendu Delhist Trivandrumi, kus asus meie partneruurimisrühm. Kohtumine
kestis kokku kolm päeva, millest pool päeva oli ekskursioon või
meelelahutusprogramm, ülejäänu möödus sisuliselt ühesainsas konverentsisaalis.
Kogu lennuaeg pluss muu logistika võis vabalt aega võtta vähemalt 20 tundi.Ja
nii sõitsidki kuulekad soomlased kolmeks päevaks Indiasse, kulutades selleks
veel lisaks 40 tundi lennuaega.
Alternatiivne, veidi inimlikum kord on
Saksamaal. Nimelt kehtib neil reegel, et lähetuse sisse võivad jääda ka mõned
vabad päevad, kui tööandja sellega nõus on. Aga kui vabu päevi on rohkem kui
viis, peab lähetuja lennupileti ise kinni maksma, ja kompenseeritakse vaid
tööga seotud päevade majutus pluss suhteliselt tagasihoidlik summa kolme
söögikorra katteks. Päevaraha kontseptsiooni sakslastel pole. Ja tõepoolest,
kui mul on võimalik võtta paar vaba päeva ja veeta näiteks nädalavahetus
välismaal, siis ma ei näe, kuidas võiks see kellelegi kahjulik olla.
Igatahes meenutab see Eestis käiv nõiajaht
ilukirjandusest tuttavat loosungit „Naeratamine keelatud!“. Mina olin Madridis
veedetud ajal äärmiselt rahul, et minu lähetuse vormistasid sakslased. Need
neli päeva, mis said Hispaanias veedetud, tähendasid küll väljaminekut
(lisaööbimise jm peale), kuid vähemalt sai veidike puhata, minu jaoks võõras
riigis ringi vaadata ja nautida kadedusest vabamat atmosfääri.
Kokkuvõtteks
Mis ma siis sellest kodanikuhariduse üritusest
sain? Kõige ausam vastus ilmselt on, et töö nõiaringist välja. Ettekannetest ja
aruteludest võrsus mitmeid värskeid ideid, mis võimaldasid ka oma käesolevaid
projekte teise pilguga vaadata; samuti mõningaid uusi akadeemilisi tutvusi,
ning teadlikumaks ka Saksamaa viljeldavast „pehme võimu“ välispoliitikast
teatud regioonide, viimasel ajal iseäranis Põhja-Aafrika suunal. Aga (vabadel
päevadel) ka ära käia Prados, Reina Sofias ning Thysseni kunstimuuseumis, kaeda
hispaanlaste reaktsioone jalgpalli EM-i tulemustele ja saada pisut teadlikumaks
ka selle n-ö finantskriisi sisenditest ja mõjudest.
No comments:
Post a Comment