21.05 - 27.05

ESMASPÄEV

Äratus kell 7 ning kohe asun ka tegudele. Olin pühapäeva õhtul niivõrd väsinud, et lükkasin edasi kogu oma kirjavahetuse ja veel paar väiksemat asja. Neist ka alustan. Seejärel jätkan tekstide lugemist ning ettekande koostamist, sest tol õhtul on meil oma projektiga juba lähtestuskohtumine (kick-off meetingu võiks ehk ju nõnda tõlkida?)

Kahe päeva kokkuvõttes jõuan läbi närida kuskil tosin artiklit ning toota ka kontseptualiseeriva teksti (esialgu küll slaidide kujul) meie uurimisobjekti kohta. Seda on vaja, et jõuaksime n-ö filosoofilisele selgusele, mida uurime; aga ka selleks et välja tuua senise uurimispraktika nõrkusi, neid ise vältida ning miks mitte ka kirjutada mõni teoreetiline artikkel kogu selle debati pealt. Lisaks tekitasin juba ka esmase analüütilise raamistiku. Samal õhtul toimus juba ka projektikohtumine, mis möödus päris meeleolukalt ja ka asjalikult – kolm tundi arutasime projekti teemadel. Seejärel käisime koos õhtust söömas ning kui ma kuskil 22.30 paiku koju jõudsin, vajusin pooleldi lahtiriietunult voodisse. Üritasin veel tegeleda pisut teadusajakirjade profileerimisega, aga see nägi välja rohkem arvuti kaisus magamisena.

13h

TEISIPÄEV

Ärevus on vist sees. Vähemalt minul on sel kevadel see pingelangus olemata. uni läheb 6.30 paiku ära. Proovin ka püsti tõusta, aga hästi kohe ei jaksa. Tegutsema asun kuskil 7.30 kandis. Tänase päeva tegevusi on isegi raske kuhugi klassifitseerida: need eksamid, mis mul ette on tarvis valmistada ning läbi viia, on muidugi iseenesestmõistetavalt minu töö. Ent lisaks sellele tegelen terve teisipäeva ühe ainega, mida doktorandina võtan, ning kus ühe ülesande sisuks on teadusajakirjade profileerimine ning oma artikli(kavandi)le sobiva leidmine. Samas aga on see suuresti midagi, mis tuleks mul ära teha niikuinii...

Lugu siis selline on, et otsin avaldamiskohta ühele juba suuresti valmis artiklile. Ta on mul selline kaua tehtud kaunikene, et iseenesest võiks ta ju kuhugi kõrgeima (1.1) klassifikaatoriga ajakirja lükata küll; ja nüüd võtsin ette profileerimise, et kus seda siis teha võiks. Oli see alles otsing. Tuhnisin läbi võib vist öelda, et isegi kümneid ajakirju. Ja väljavalitutest kümneid ilmunud numbreid. Ja veendusin, et mul on kaks võimalust: kas katsuda pääseda löögile ühes äärmiselt prestiižses ajakirjas, või publitseerida see oma koduses STSS-is. Oh... ma ei julge mõeldagi... kokku aktsepteeriti möödunud aastal selles väljaandes vaid üks doktorandi artikkel kaheksast... lektorite statistika on pisut parem – viis 20st. Aga eks ma siis vaatan, kui mul jälle väike ajapisku tekib – tegelikult tahaksin ma antud artikli ka kindlasti osaks oma väitekirjast muuta – teen vastavad muudatused ära ja kui ka antud ainest julgustust saan selleks jumalavallatuks tembuks, siis teen ta ära. Sest tagasilükkamise otsused tulevad ju tavaliselt ikka kiiremini kui vastuvõtmise otsused...

14.30 tuuris teen oma otsingutesse pausi ja lidun kooli poole. Kaasas ettevalmistatud, aga väljaprintimist vajavad kahe eksami tööd. 15.30-17.00 istun ühe projekti koosolekul, 17-18.15 võtan vastu eksameid. Peale seda tagasi koju, väike õhtusöök ning uuesti prõgistama Saan oma profileerimisülesandega ühelepoole, laen üles koolitööd, vastan veel paarile kirjale ning südaöö tuuris vajun ära kotile. 

13h

KOLMAPÄEV

Nädala esimesed rabelused rabeldud, saab veidi vabamalt võtta. Täna on päevakavas mu uue projektiga seotud tegevused ning retsenseerimine. Ärkan alles 9 tuuris ning tegudele saan ennast nii 11st. Kõigepealt tegelen kirjavahetustega ning uurimisassistentide valimisega. Kella 13st aga liigun välja, kaasas projektimaterjalid ning hunnik magistritöid, millele retsensioone on tarvis kirjutada. Päike on mõnus ning kokkuvõttes saan küll töölainele, kuid erilist tulemust tollest tööpäevast ei tule. Kogukontos kokkuvõttes hunnik kirjavahetust, väljavalitud uurimisassistendikandidaadid ning läbi loetud 1,5 magistritööd.

8h

NELJAPÄEV

Nüüd tuleb kolmapäevane puhkus tagasi teha. Äratus kell 6, voodist saan välja akadeemilise veerandiga. Ning asun uuringu metoodikat välja töötama. Sellega seoses töötan läbi pool tosinat artiklit ning hommikuks ca 11ks on mul ka esmane metoodiline raam valmis. Seejärel asun ette valmistama kontseptuaalset paberit, mida valdkonnatutvustusena uurimisassistentidele saata. Kirjutan kuni 14ni, siis käin tunnikese rattaga sõitmas, ning naastes jätkan samas vaimus. Esmane versioon valmib kuskil 17 tuuris. Vahepeal teen väikse pausi ja püüan aias viimseid päiksekiiri, seejärel katsun pead tuulutada meediat lapates ning magistritöid lugedes, 19st 20ni viimistlen tänase töö vilju ja saadan kirjad välja. Aga ausalt öeldes on juba selline väsimus, et vabalt võiks magama jääda.

12h

REEDE

Äratus jäi paika sättimata, aga juhtub iseenesest kell 7. Ronin voodist välja, haaran ühe eelmisel õhtul pooleli jäänud magistritöödest ja kobin seda diivanile lugema. Paiknedes nende töödega aeg-ajalt kinni trajektooril diivan – köök – õu – arvuti, loen kella 14ks läbi 2 magistritööd ning kirjutan valmis poolteist retsensiooni. Siis on aeg ülikooli poole sättima hakata, sest kell 15 kohtume jälle projektiaktiiviga. Peale kohtumist, mis sedakorda vältab nii 2,5h, lähen kolleegiga sööma, arutame vastastikku retsenseeritavaid töid ja jõuame üldjoontes kokkuleppele ka hinnete osas. Samuti räägime mitmetel teistel teemadel ja... no loomulikult Silvergate’ist ka.

Pärast seda liigun instituudi ja toidupoe kaudu koju, kuhu maandun nii 20 tuuris, käivitan uuesti arvuti ning jätkan retsenseerimist. Kella 22ks õhtul on mul kolm retsensiooni paberil ja hirmus uni. Mingi hetk saan sellest siiski võitu ja loen läbi veel ka viimase töö. kella 1 paiku öösel saadan retsensioonid ära. Ja vastan veel paarile kirjale. Vist on aeg magama sättida. Homme jälle tööpäev.

15h

LAUPÄEV

Laupäev saab aga lõppkokkuvõttes üsna puhkepäevaks. Mul oli küll plaanis endale ümber ehitada uurimistöö tsitadell, aga kokkuvõttes jõuan tol päeval kirjutada veel vaid kaks juhendaja arvamust, läbi lugeda teisipäevased eksamitööd, ja vastata mõnele kirjale. Siis tuleb muud elu ka veidi elada.

3h

PÜHAPÄEV

Kummaline hommik.Esmaselt ärkan kuskil 8 tuuris, sest olen endale lubanud, et laupäevane lullilöömine tuleb tagasi teha... samuti olen teistele lubanud saata täiendatud projektimaterjalid pühapäeva hommikul... aga neid lihtsalt ei ole veel. Ajan end siis püsti, saan riidedki selga, kui tunnen, et täiesti kohutav on olla. Heidan uuesti pikali. Laip mis laip... Oh õudust, kas nüüd ongi siis pingelangus?!? Sest sellist pohmelust ühest klaasist õhtusöögi kõrvale joodud veinist ju tekkida ei saa...

Kokkuvõttes me ilmselt ei saagi teada, mis selle enesetunde niivõrd halvaks keeras. Kuskil kella 11 ajal saan lõpuks kargu alla ja aeda kohvi jooma. Ja kujuta pilti, kohe on hea olla ka! Pool tundi hiljem olen endale sisse pistnud piraka hommikusöögi ja klõbistan juba arvuti taga. Sest selle projektivärgiga, ma ütlen, on kiire. Kolme paiku on mingisugune asi olemas. Tõstan arvuti vahepeal tuppa jahedasse, prindin välja ühe juhendatava magistriseminaritöö ning asun seda lugema ja märkusi kritseldama, seejärel selle tagaküljele bakatööde juhendaja retsensioone visandama. Paari tunni päevitamise-lugemise järel ronin uuesti tuppa ja istun arvutisse. Nüüd on vaja need kommentaarid ju veel ka sisse trükkida ja tudengile saata; ja juhendaja arvamus bakatöö puhul ei ole paraku mitte paar rida märksõnu, vaid kaheleheküljeline checklist ning kirjalikud kommentaarid. Ja neid täidan väikeste pausidega kuni kella kaheni öösel.

13h

77h. Täitsa kummaline. Õppetöö on läbi, tudengid on juhendatud ja mul tuleb ilmselt mu viimaste aegade kõige töötundiderohkem nädal. Mu naabrid ilmselt nii ei arvaks – nende meelest ma ainult päevitan ja chatin arvutis (ega nemad ju tea, mida ma seal arvutis klõbistan, ja mida sisaldavad need A4 patakad, mida ma endaga kõikjal kaasas kannan), tehes vahest mõnetunnise tiiru linnapeale. Igatahes tunneb lektori sellisel hooajal ära heast jumest, sest erinevalt keskmisest kontorirotist on ta mai lõpus juba enamiku päevadest üsna vaba hing. 

14.05-20.05 Lõppude-lõpu(tööde)ks!

Viimane pingutus ja suvi paistab. Aga milline suvi?

ESMASPÄEV

Äratus kell 7, esimene protseduur on kursuste hinnete sissekandmine – jätsin aprillis oma juhendatavatele sisse kandmata Uurimisseminar II hinded, et mitte rikkuda nende motivatsiooni Kogemustest tean, et hea hinne võib tähendada: „Oh, elu on lill ja rohkem tööd pole vaja tehagi!“ Kehv hinne aga: „Ah, mis seal enam püüelda, olen doomed!“ Njah, minu kogemus on muidugi üsna õbluke, tegelikult on mul sel aastal alles kolmas aastakäik juhendatavaid. Aga mahtude mõttes ma nii noviits vast polegi – senini on minu juhendamisel edukalt kaitstud 13 tööd, tänavu lisandub veel 10-12.

Niisiis, kannan sisse uurimisseminari hinded ja hindan ära ka kvalitatiivmeetodi kursuse tööd, tudengid esitasid oma portfooliod alles 30. aprilliks. Pooleli jääb tol hommikul poliitilise kommunikatsiooni hinnete sissekandmine, sest postkasti on kogunenud ka üsna paaniline lõputöö kirjutajate koor. Nendega jändan veel veidi, ning siis tuleb liikuda juba ülikooli, sest keskpäeval tuleb vastu võtta eksam ning eelnevalt ka eksamitööd välja printida. Eelmise nädala kogemusi meenutades valmistun hoolega, reganud on seekord 37 tudengit, aga igaks juhuks prindin välja 70 tööd. Kohale ilmub 60 tudengit.

Siis tagasi instituuti, esimese soojaga hakkan töid parandama. Tõsi, neid tuleb seekord kaks korda parandada, sest tööd on nii nõrkadele tulemustele tehtud, et halastan ja arvestan leebemalt mõnede „konksuga“ küsimuste vastused. Kokkuvõttes on aga pilt nutune – vajalikul arvul punkte kogub vaid kolmandik. Niisiis alandan lävendit. Ju sai liiga advanced eksam tehtud.

Tööde sissekandmiseni ma aga ei jõua, sest jälle lähevad need hääled mu postkastis üsna valjuks. Hakkan taas neelama bakalaureusetööd bakalaureusetöö järel. Kui kõht kella 15 tuuris juba karjuvalt tühi on, lidun üle tee sööklasse. Saatuse vingerpussina jooksen kokku oma esimese juhendaja, Marju Lauristiniga. Aga viisakusi vahetame nii minuti ringis, siis panen juba edasi, et neelata mõned eluksvajalikud suutäied ja tagasi oma kabinetti liduda. Jätkan juhendamist kuskil kella 19ni, seejärel kannan sisse hommikuse eksami hinded. Ja juhendan edasi. Kella 21ks saavad kõik juhendatavad taas läbi rehitsetud, panen arvuti kinni ja liigun koju.

Kella 22 tuuris avan „leierkasti“ aga uuesti, vastan mõnedele tõeliselt lollidele kirjadele „Ma kukkusin eksamil läbi. Mis nüüd saab?“ „Kas kunagi järeleksam ka tuleb?“ (Olen järeleksami aegu maininud nii loengus, eksami eel, samuti on need üleval õppeinfosüsteemis ja mujal) „Ma sain 9 punkti. Kas kuidagi oleks võimalik läbi saada?“ (Alandasin lävendi 8 punktini ja saatsin selle kohta kõigile tudengitele kirja) „Ma ei näe oma tulemust. Kas asi võib olla selles, et ma olen teise õppejõuga registreerunud?“ (Olen seda korduvalt maininud, ka loengus, et JAH). Õnneks võtab nendele tosinale kirjale vastamine vaid umbkaudu 10 minutit aega. Aga vahepeal on laekunud ka sisukamaid. Arvuti läheb kinni südaööl.

Tõsi, telefoni postkasti piiksus neid aga muudkui edasi, niiet olin sunnitud telefoni koosoleku-režiimi peale panema.

14h

TEISIPÄEV

Äratus 6.25. Jätkan hinnete sissekandmist ning seejärel juba juhendamist. Vahemikus südaööst kella 6ni hommikul on mulle laekunud 5 lõputööd. Kõik hüdra pead saan „maha raiutud“ kella 10ks.  ja siis ma joon aias kohvi! Ja elu tundub nii ilus! Kuni kell 10.30 järgmine tudengitöö postkasti potsab.

Aga õhtul tundub elu mulle vähemalt sama ilus, sest valminud on 11 lõputööd, mis kõik kannavad endas mingil määral uut teadmist, ja mõnede lugemine on lausa nauding!

Aga enne seda õhtut saan veel omajagu juukseid katkuda, mh nt otsides oma tudengitele retsensente. Mulle nii meeldivad vastused „Mul siin juba mõned tööd on, kardan, et jään ajahätta“ või „Kolleegi peab hädas ju ikka aitama“! Nagu mismõttes mõned?! 12 töö juhendamine oli ajaline katsumus, mõne töö retsenseerimine... no ausõna! Eriti arvestades, et nende tegevuste eest makstakse võrdset palka. (sic!)

Ja käia instituudis kirjalikult laekunud töid allkirjastamas.

14h

KOLMAPÄEV

Täiesti surnud on olla, maal ja taeval ei ole enam vahet. Vean ennast voodist üles, sest üks mu juhendatavatest eelmisel õhtul oma tööd ei saatnud ning ilmselt kasutab ära koordinaatorilt saadud ajapikendust hommikuni. Kui ma voodisse jääks, siis lamaks seal avalisilmi veel nii mõnegi elutu tunni. Ja ongi kri tudengilt postkastis. Sealt on näha küll edenemise märke, kuid valmis töö see päris kindlasti pole. Koolis võtan kella 11st vastu suulist eksamit kirjandusülevaate põhjal, sest üks tudeng soovis läbida mu ainet ingliskeelsena. Seejärel on koosolek, siis lõunasöögikõrvane arutelu teadusprojekti teemal, pärast seda nõustan admin-tegevustega raskustesse sattunud tudengeid, õhtupoole töötan kirjandusega. Kodupoole asutan kuskil 19.30 tuuris.

9h

NELJAPÄEV

Ärkan kell 7 ning täna on toonus märksa parem. Tõsi, töölainele jõuan sel kohaspetsiifiliste kohustuste päeval sisuliselt alles 10 tuuris, kuigi saadan mõned meilid ka päris hommikul. Täna on üle ma ei tea kui pika aja kodutöö päev. Jõuan jälle tegeleda oma projektiga, saata kirju. Muuhulgas viksisin valmis ka kaks kuulutust uurimisassistentide leidmiseks Eestis ja Lätis. Kolleeg, kes mind algul oma kontaktide kaudu aidata lubas, ei olnud kuu aja jooksul leidnud inimest, kes Lätis võiks analüüsima hakata, niisiis haarasin tol päeval ühe teise kolleegi õlekõrrest, kes lubas samuti kirjutada oma tuttavale, kuid skeptikuna asusin viksima ka ilusat kuulutust, mida nad oma üksuse tudengilisti võiks nt saata. Aga oh üllatust, täpselt sel hetkel, kui ingliskeelse kuulutuse lätlastele valmis sain, oli mul postkastis kiri, et tere-tere, tore-tore, meil on siin üks doktorant, kes täpselt selle sama teemaga tegeleb ja oleks väga huvitatud. Hello, mister Murphy! Aga tegelt oli sellest kirjast rõõmu kui palju. Asusin siis juba konkreetselt selle kandidaadi taustauuringut tegema ja talle endale kirjutama. Ja meie instituudi üldlisti saadetud kuulutus tõi juba esimesel päeval 5 huvilise kirja mu postkasti. Tegelesin pisut veel ka ühe järeleaitamist vajava juhendatavaga, ning vajusin ära unne juba üsna varakult. Tundub, et sel aastal läheb pingelangus märksa sujuvamalt.

10h.

REEDE

Äratus kell 7. No OK, 7.30. Aga ei grammikestki rohkem! Ajan end jalule ja loivan postkastini. Seal ootabki mind veel üks juhendatava töö. Vaatan selle läbi, kirjutan veel viimased kommentaarid ja saadan ära hetkel, kui tal on tähtajani 4 tundi. Edasi tegelen oma õpingutega: ka mul on ju vaja aineid teha. Samas aga vilksan pidevalt postkastidesse, et leida elumärki juhendatavast. Keskpäeva paiku saab töö ka digiallkirjastatud ja seega ühelepoole. Siis on vaja leida retsensent, suhelda õppejõududega, kes oma juhendatavatele retsensente otsivad ja tegeleda muude asjadega. Vahepeal saan linna sõita ja seal veel edasi töötada. Tööpäev aga lõpeb suhteliselt varakult ,sest ees ootavad üritused väljaspool Tallinna: üks pidulik aastapäevaaktus ning siis juba meie oma tudengite kevadpäevad

5h

LAUPÄEV

tööd ei tee!

PÜHAPÄEV

Äratus 9 tuuris ning varsti peale seda jätkub päev juba õues. Tuppa tulen vaid paarile kirjale vastama. Kui tulemuslikkusele mõelda, siis on see üsna tööpäev: loen läbi 6 erinevat erialast artiklit. Aga kesiganes oleks mu tegevust kõrvalt vaadanud – sest lugesin ma neid aias hommikukohvi kõrvale ning hiljem juba päevitustekil peesitades, poleks nii arvanud.

9h

Kokku taas 61h. See tundub mu töönädala keskmiseks kujunevat. 

Veel juhendamisest. Graafiliselt

15.05 on lõputööde tähtaeg. Minu elu tundub hetkel umbes nagu Heraklese oma siin pildil. Raiud maha ühe hüdra pea (loed läbi ühe juhendatava töö/meili/ms), tekib kolm asemele.

Aga ma olen peaaegu, et Herakles! Ja mu tudengid on äärmiselt mõistvad ja hakkajad lohed! 

07.05-13.05

ESMASPÄEV

Panin äratuse kella 7ks, aga endiselt oli kuidagi väga väsinud olla. Kuigi magatud oli juba ligi seitse ja pool tundi. Tukkusin veel pisut ning sain püsti ca 7.30 paiku. Siis aga sai kohe ka asjatama hakatud. Tol päeval oli eksam ning eelnevalt tulid veel ka eksamiküsimused ette valmistada. Ja et kõik ühe soojaga tehtud saaks, valmistasin ette kõigi kolme eksamivooru küsimused. Selle peale läks aega kuskil 2,5h. Testid. Tuleb tüüpküsimusi varieerida, üht-teist uut loengute põhjal välja mõelda, ning olemasolevate küsimuste vastuseid varieerida. Seejärel jõuan veel pisut tudengikirjadele vastata, kui tulebki juba minna. Tööd vaja printida, eksamiruum ette valmistada, jne.

Eksam kulgeb nagu ikka. Tavapärasega võrreldes on kirjutamise ajal pisut vähem nihelemist, kuigi on ka oma pahupool: printisin eksamitöid küll 25 töö jagu varuga, kuid kaks tudengit jääb ikka ilma testita. Lepin nendega kokku, et nad saavad veel 20 minutit valmistuda, ning kirjutavad eksamit minu juures kabinetis peale teisi. Lugu laheneb lõpuks õnnelikult; isegi mitutpidi, sest mõlemad nad sooritavad eksami ka edukalt. Ja ka üldiselt läheb tudengitel täitsa hästi. Arvestuse sooritavad positiivsele tulemusele üle poole tudengitest. Tõsi, kui hindeid sisse kannan, on näha väga suuri kõikumisi erialade lõikes: selgelt on õppekavasid, mille õppurid sooritavad suurel hulgal ainet hästi ning selliseid, kui enamikul läheb kehvasti. Ei teagi, milles asi – kas vastuvõtutingimustes, selles, et teatud tudengid on lihtsalt harjunud rohkem õppima ja teised mullipuhumisega läbi saama, või eksami vormis – testis.

Igal juhul on testil selged voorused: eksamitööd (68) saavad parandatud kuskil tunniga ning teise tunni jooksul jõuan sisse kanda ka tulemused õpikeskkonda (et tudengid teaksid, palju nad punkte said) kui ka õppeinfosüsteemi (ametlik hindamisleht, kust vaatab vastu „arvestatud“ või „mittearvestatud“). Lisaks jääb tosin tudengit minu tegevuse tulemusel hindeta, sest nad pole ainesse registreerunud minuga, vaid on „ülejäägid“ sügisesest ainevoorust, kui sama ainet luges teine õppejõud; ja samuti pole nad vaevunud registreeruma minu pessa õpikeskkonnas. Nii hakkan saama paanilisi kirju stiilis „teistel on hinded väljas, aga mina ei tea midagi“. Samas sügisese vooru õppejõu assistent on haige ning tal läheb pisut kauem, et kontrollida, kas antud seltskonnal on ka praktikumid sooritatud; seejärel pean tulemused veel saatma õppekoordinaatorile, kes need õppeinfosüsteemi sisestab. Tollel õhtul, kui ma istun instituudis ja üritan keskenduda tudengitööde lugemisele, mõjub see kõik aga suhteliselt ärritavalt.

Kuskil 16 tuuris trehvan kolleegiga ning me läheme koos sööma. Peale seda naasen instituuti ning asun uuesti juhendatavate produktsiooni lugema. Kuskil kella 22 tuuris tunnen, et kõht on suhteliselt tühi ning pool tundi hiljem asun ka kodu poole teele. Põhjus lihtne: pitsabaar, kust kõige lihtsama vaevaga õhtusöögi saan tellida, pannakse kell 23 kinni.

13h

TEISIPÄEV

Kõik kordub nagu muinasjutus. Äratus kell 7, sel korral ärkan juba reipamalt ning istun arvuti taha. Tol päeval alustan projekti teemadel. Olen saanud vastuse ühelt välisuurimisassistendi kandidaadilt koos üsna mitmete järelpärimistega. Samuti on lõpuks see päev, kus ma saadan listi ka kolleegidele teate, et jee, meil on selline ja selline uus uuringuprojekt; ning vahendan muud infot. Siis aga lülitun tagasi juhendamiste lainele, sest keskpäevast on mul vastuvõtuaeg ja mul on endiselt arvutis kuhil lugemata lõputöötoorikuid. Ja siis algab maraton. 12-14 võtan tudengeid vastu, seejärel üritan kiiruga välja printida materjale algavaks loenguks ning samuti tudengite ettekandeid õhtuseks seminariks, 14-17 istun ise tudengina loengus, siis lidun uuesti õppejõu rolli ja seminari. 17-19.30 on seminar ning saan taas pidulikult ühe ainega ühele poole. Muidugi tuleb veel eksam ning samuti saan lugeda mitmeid esseid, aga loengud-seminarid, adjöö! Peale seda lähen sööma. Koju jõuan ca 21.30 ja mul on selline uni, et pärast pisikest jalutuskäiku ümber kvartali vajun voodisse ja peatselt ka uinun. Adjöö, teisipäev!

12h

KOLMAPÄEV

Äratus kell 7 nagu ikka ning päev algab nagu ikka hommikukohvi kõrvale juhendatavate töid lugedes ning tudengite kirjadele vastates. Kell 9 asutan aga end kooli poole liikuma. Tunnike genereerimist-programeerimist veel instituudis, ning seejärel algab koosolekupäev. Esmalt kolleegi venia legendit kuulama, seejärel on instituudi nõukogu koosolek, kus esitletakse õppejõukandidaate ning toimuvad mitme õppejõu valimised. Kokku kulus selleks seoses segadusega valimissedelitega kuni 15.30ni, mil jooksin juhendatavaid vastu võtma. Peale oma juhendatava astus läbi veel üks kolleegi juhendatav, kelle tööd ma retsensendina möödunud semestril hindasin ning läbi laskma ei soostunud. Ja minu filosoofia ütleb, et mis s*tasti, see uuesti, ja et kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Sellega saan ühele poole umbes-täpselt kella viieks, ning jooksen instituudi teadusseminari. Lõpetame kell 19.30, ning kaalun, kas minna instituuti juhendatavate töid lugema, või kolleegidega publisse. Lõpuks publ võidab, sest 12-tunnine tööpäev on juba selja taga ning süüa olen jõudnud ainult koosolekul. Hea oli see, et paar sisulist teemat sai ka läbi arutada.

12h

NELJAPÄEV

Äratus kell 7, tööpäev algab 7.30. Saadan mõned meilid, ning loen ja tagasisidestan ühe juhendatava tööd. Kell 9 tuleb liduda linna poole, sest ootab hambatohter. Kella 10.30 paiku olen tööl ning lisaks paarile kirjale kiirkorras vastamisele loen õhtust seminariteksti ning valmistan ette õppetööd. Kella 14st 20ni on õppetöö. Kodus kirjutan veel mõned kirjad ja ajan paar asja joonde, kuid midagi suurt enam ette võtta lihtsalt ei jaksa.

12h

REEDE

Kuna reedel mul ühtki koduvälist kohustust pole ning nelja päevaga olen jõudnud teha ära rohkem kui nädalas töötunde olema peaks, siis reede hommikul võtan veidi vabamalt. Tööpäev algab alles kell 13. Samas tööd jagub – postkast on ummistunud juhendatavate tööde ning “hindenõuetega”, kõigest muust ümbritsevast rääkimata.

Kokkuvõttes jõuan tol päeval tegeleda aga üksnes juhendamisega: läbi lugeda ja põhjalikult tagasisidestada neli tööd ning veel neljale anda tagasisidet jooksvates küsimustes. Poe panen kinni kell 2 öösel, kui paar tööd jääb veel lugeda. Aga peale tunnnise poeskäigu pausi sellesse päeva eriti mud ei mahugi. Võib-olla veel taustal tiksuv teller. “Värvilised unenäod” oli päris äge taustafilm sellele lugemisele.

11h

LAUPÄEV

Tööpäev algab kell 9, mil asun valmistuma kell 11 aset leidvaks kohtumiseks. Tõsi, selle sisu ja vorm erineb oluliselt minu tavapärasest kohtumistest: täna trehvan Prantsuse-USA intellektuaali Guy Sormaniga, kes seoses Lennart Meri konverentsiga Tallinnas käimas, et vahetada mõtteid populismist. Seda tööks ja laupäeva tööpäevaks lugeda on seega oma mööndustega. Ent siiski. Juhendatavate töid sirvin ka tol päeval, kuid kuidagi ei saa enam samasugust vunki sisse nagu reedel. Lõpuks panen äratuse pühapäeva hommikul varasemaks ja loodan, et selleks ajaks on vaim värskem ja pilk teravam.

5h

PÜHAPÄEV

Äratus kell 7, ja kohe ka juhendatavate töid lugema. Nii kuskil keskpäevani välja. Sellele järgneb muidugi emadepäevarännak, kust kella 9 tuuris tagasi koju jõudsime, ja minu ainus mõte oli: teleka ette magama. Poolunes vastasin veel hunnikule meilidele, v.a sisulistele, vahepeal laekunud lõputöödele jne.

7h

Kokku: 72h. Aga kõige keerulisem polnudki: ei tea, kas asi oli ilusas ilmas, suhteliselt töövabas nädalavahetuses või ära kukkunud stressorites, aga oli väga reibas ja üldse mitte nii kurnav nädal, kui oleks võinud arvata. 

Juhendajad

Juhendamine on üks pikem teema. Ilmselt midagi, millega enamikul on tugevam isiklik kogemus. Mul on. Teistelt olen kuulnud samuti väga erinevaid lugusid; selle põhjal valmis ka siinne tüpoloogia. Loomulikult on see nii subjektiivne ja erapoolik nagu üks karikatuur olema peab. Päriselus on inimesed ikka segu sellest ja teisest.

Läbipaistev juhendaja

Selline tegelane istub ilmselt igas instituudis. Sa oled teda kuskil (mingis loengus vist, a täpselt ei meenu) isegi varem näinud. Igatahes määrati ta Sulle ühel (magasid kõik tähtajad maha) või teisel (sul on mingi teemaga idée fixe) põhjusel instituudi poolt juhendajaks.

Läbipaistev juhendaja on reeglina heatahtlik või neutraalne inimene, kes ei ütle praktiliselt kunagi midagi halba Sinu saadetu kohta. Aga ka mitte midagi konkreetset. Pigem on need stiilis “sa võiksid nüüd veel midagi võib-olla juurde lugeda” või “minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt päris hea juba, aga igaks juhuks vaata veel [see] [teine] üle”.

Päriselus sa võib-olla näedki teda veel vaid korra, sest ta ka juhendab peamiselt meili teel.

Suur Autoriteet

Sa saatsid talle esimese kirja palvega hakata Sinu juhendajaks juba mõned kuud tagasi, aga ka veel paar päeva enne juhendajate kinnitamist pole sa talt korduskirjadest hoolimata vastust saanud. Lõpuks, viimasel hetkel, kui oled umbes kõik tugitöötajad läbi helistanud ja ta koduse aadressigi saanud, vastab ta sulle “Tere! Loomulikult olen ma nous sind juhendama!” Huhh.

Edaspidi kohtute te umbes samasuguse tihedusega, sest Suur Autoriteet on pidevalt välismaal konverentsil, Eestis projektide või avalike esinemistega hõivatud, ning no kui ta teinekord loengussegi unustab tulla, siis kuidas võiks tal mõni baka- või magistripoju meeles olla.

Samas, kui olla ise piisavalt tragi ja püüda Suur Autoriteet aeg-ajalt kinni, siis võib tal olla Sulle varuks kuldaväärt soovitusi. Suur Autoriteet muutub säravamate tudengite suhtes sageli tähelepanelikumaks, kuid selleks pead kõigepealt kõvasti tööd tegema ja ise ilmselt mõne “ma olen ümmargune null!” kriisi üle elama. Niiet püüa ta kinni, aga mitte liiga tihti ning väikeste detailidega, sest vastasel juhul võib lihtsalt vaikus asenduda jaheda vaikusega.

Pioneerijuht

Selgemast selgem on see, et Pioneerijuht on hea juhendaja pioneerile. Tal ripub alati vile kaelas, ning sealt puhub ta juhiseid, tähtaegu ja muid käsklusi. Valvel! Sõnasta oma uurimisküsimused ikka täpsemaks. Joondu! Ausalt öeldes võiksid sa lasta oma töö pärast keeletoimetajal üle vaadata. See (kaks komaviga 15 lehekülje peale) ei ole ikka veel päris lõputöö tase.

Pioneerijuht on tänuväärne juhendaja, sest Sa tead alati, et koondusel saad talt nööbist kinni; ta teeb Sulle rividrilli, kuid on ka ise hästi distsiplineeritud ja kohusetundlik. Reeglina tunneb oma teemasid, annab kursi kätte ja loeb marsitakti. Tõsi, niipea, kui Sul tekivad ambitsioonikamad ideed, tahaksid asju edasi arendada, muutub pioneerijuht vaiksemaks ja võib Sind saata teise juhendaja juurde.

Terapeut

Ta kuulab Su alati ära. Tema jaoks on juhendamine ennekõike julgustamine, inspireerimine, kuigi ta ise nii inspireeriv kui Suur Autoriteet olla ei pruugi. Aga tal on aega ja ta on olemas. Terapeudi juurde põgenevad need, kes pole kohe üldse pioneeri-tüüpi, või kellel tekib paanika Suure Autoriteediga. Samuti jõuavad sinna vähemandekad, kuid ambitsioonikad tudengid, ning aeg-ajalt mõni manipulator, kes Terapeudi empaatiat proovib enda eest töö ära kirjutamiseks pöörata.

Kitsipung

Ühest sellisest juhendajast olen kuulnud konkreetset lugu. Seega päris sci-fi see ei ole. Igatahes, Kitsipung on selline juhendaja, kes saab juhendajaks sageli vastu tahtmist (tema juurde määratakse, või siis satub sinna mõni õnnetu hing teema tõttu), kuid erinevalt oma läbipaistvast kolleegist ei ole ta kohe sugugi koostööaldis. Kitsipung võib tajuda juhendatavat kui konkurenti: mitte kui inimest, kes koguks juhendajale andmeid, mida too oma kõrgema pilotaaži tõttu ka vingemalt interpreteerida oskab, vaid kui inimest, kes võib hakata ohustama tema positsiooni. Samas jäävad tema võimalused Sinu lõpetamist täielikult ära rikkuda ikkagi suhteliselt piiratuks. Halvimal juhul võib ta keelduda Sind juhendamast. 

30.04-6.05

What a week.

ESMASPÄEV

Äratus oli vist kuskil 7 tuuris, ning ees ootamas töömäed. Hommik kulges taas andmeanalüüsi tähe all, samuti sai veel vastatud kärsitumate juhendatavate kirjadele. Seejärel tuli valmistuda keskpäeval algavaks loenguks. Kooli jõudes oli kõik harjumatult vaikne. Riietehoius polnud kedagi, niiet marssisin siis üleriietega loenguruumi. Vaikus oli ka selle ukse taga ning loengu alguseks tilkus kokku vaid tosinkond tudengit. Ikka eriskummaline tundus sellises kontekstis mikrofoniga ülikooli suurimas saalis lugeda. Nii lugesingi ilma mikri abita. Teise loengusse jäi veel vähem inimesi! Tegin vist oma karjääri ühe kõige rahvavaesema loengu. OK, kevadine uurimismeetodite kursus polnud ka just teab, kui ülerahvastatud, aga see oli erikursus, mida võttis kuskil kümmekond inimest. „Poliitika ja valitsemise alustesse“ on aga registreerunud pea 100 inimest ning lisaks soovivad seda ainet läbida ka need, kes sügiseses voorus läbi kukkusid.

Hiljem instituuti minnes leian eest vaid ühe kolleegi, kelle sõnul on täna ülikooli töötajatel vaba päev. Tore küll! Aga minul on nüüd üks loengukursus vähemalt ühel pool.

Pärast loengut läksin instituuti, kus jätkasin edasisteks kohtumisteks valmistumist, seejärel käisin kolleegiga „äri“lõunal ning peale seda veel ühel kohtumisel. Koju jõudsin harjumatult vara, aga töömeeleolu nagu väga ei olnud. Ilmselt reisiväsimus. Pisut veel toksisin üht-teist, aga mitte teab, kui sisuliselt.

13h

TEISIPÄEV

Elagu 1. mai! Minul polnud mitte koristustalgud, vaid ühe projekti talgud. Sai ka hoogtöö korras andmeid kogutud. Seesama ülesanne teha konverentsil ettekanne, mis mulle usaldati, osutus ootamatuks veskikiviks kaelas, mis päädis sellega, et tegin ühele kolleegile ülesandeks tema tudengirühma tegevuses ilmnenud vead siluda, ning osa sellest võtsin (juba ajalistel kaalutlustel) enda peale. Selle päeva sisuks oli see, et kodeerisin ära ca 160 uudist.

Note for self: ära enam mitte kunagi võta endale rolli projektis, mille kulgu sa ei kontrolli. Paned proovile oma närvid, unetustaluvuse ning teadlase renomee

9h

KOLMAPÄEV

Äratus kell 5. Toss sai eelmisel õhtul lihtsalt kella 11 tuuris otsa; andmed said küll kodeeritud, kuid see kõik tuleb ju veel ka esitluseks vormistada, mis panelistidele ette saata. Seda ma siis ka tegin. Saatsin esitluse kella 8 paiku ära, korrigeerisin koostatud pressiteadet ning tegelesin kirjade laviiniga oma postkastis. Kella 10ks aga liikusin ülikooli. Seal korrigeerisin ühe teise taoltuse ingliskeelset tõlget, vastasin kirjadele ning valmistusin tudengite vastuvõtuks.

11.30-14.00 võtsin vastu tudengeid, seejärel andsin raadiole intervjuu ning tagasisidestasin nende juhendatavate töid, kes vastuvõtule ei jõudnud. Kuskil 4 tuuris sõitsin aga tagasi koju. Tegelesin veel veidi ettekandega, (kolleegid saatsid paar soovitust, mõtlesin sellele ise veel paar „vidinat“ juurde) suhtlesin erinevate projektide teemal, lisaks oli mul lõpuks meeles leppida kokku auto rehvivahetuse aeg. Kella 22 paiku õhtul oli mul aga juhe juba totaalselt koos. EI olnud enam mahti täiendada järgmist pressiteadet.

14h

NELJAPÄEV

Äratus taas kell 5. Läbi on vaja lugeda õhtuse seminari tekstid; seejärel vaadata üle pressiteade ning heita veel kiirpilk oma ettekandele. Kella 8 tuuris aga väljun juba kodust, et üritusele jõuda.

Ettekanne läheb üldjoontes normaalselt. Kui kõrvale jätta üks ägestunud külaline, kes metoodika teemal... nooh, ... võib öelda, et sõimlema kukkus. Olin kergelt üllatunud. Tõepoolest, see oli vist mu esimene teadusteemaline ettekanne mitteteadlaskonnale. Kuigi konverentsidel esitatakse samuti sageli küsimusi just metoodika kohta, siis ei kritiseerita väljajätmisi, mida oled ettekandes juba maininud. Aga väga pikalt mul sellel too päev aega polnud peatuda, sest nii pea, kui ettekanne tehtud ning teised kohvile läksid, jooksin mina kooli poole, sest kuigi seminaritekstid sain varahommikul juba loetud, vajasid endiselt ette valmistamist muud asjad. Nojah, peaaegu kohe, enne tuli veel üks intervjuu anda ning teisest intervjueerijast vabaneda.

Ca 11.30 jõuan instituuti ning trükin välja hunniku tudengitöid – üle vaatamist ja tagasisidestamist vajavad magistrantide esseeteemad ning samuti on ettekandeseminar bakalaureusetudengitel. Lisaks sellele tuleb ette valmistada ka bakalaureuste järgmise rühmatöö teema ning pidada temaatiline loeng. Lisaks sellele jalutab instituuti sisse veel üks tudeng, kellel mure oma hinde pärast, mis tal eelmisest aastast välja panemata on. Jama selles, et see pole minu kureeritav aine, vastutab üks teine õppejõud, ning seega saan tegeleda konflikti vahendamisega. Õnneks ei kulu sellele üle poole tunni, ning kiirendan tempot, et kõigega ikka ühele poole saada. Loenguslaidid on eelmisest aastast õnneks olemas, vaatan nad lihtsalt kiirpilgul üle ning trükin välja.

Ja siis on action! Kahe seminari vahepeale jääb ka väike paus, jõuan lõpuks hommikust sööma (sic!) – kella 17 paiku söön ühe tuuletasku ja joon ühe latte. Rohkem pole jõudnud, ja ega ausalt öeldes ei taha ka. Seejärel on magistrantide seminar, arutame tekste, seminar edeneb enam-vähem; seejärel tagasisidestan teemasid (kiirkorras ja mitte väga süvitsi, võhm on totaalselt väljas), ning lõpuks on veel üks tudengi ettekanne. Tunnen, kuidas silmamunad tahavad pealuu seest välja tungida, aga kõrvad veel kuulevad.

Siis on seal veel paar mu juhendatavat, kes üritavad teemasid paika sättida. Kella 20 paiku saan minema.

Mingi aeg jõuan koju. Postkastis on vabanduskiri konverentsil sõna võtnult ning veel laviin juhendatavate ja teiste tudengite kirju. Aga see kõik on juba nagu kumin kauguses. Vajun voodisse. Ajan veel elukaaslasega veidi juttu, aga mul on tunne, et ma uinun iga pisut pikema mõttepausi ajal. Küsimus on lihtsalt selles, kas uni kujutab endast košmaare töö teemal, muinasjutte, mida jutustame enne, kui magama jään, või lihtsalt surnu vaikelu. Eluisu igatahes tol õhtul ei ole.

15h

REEDE

Ärkan kuskil 6.30, aga voodist tõusen lõpuks alles 9.30. Endiselt on nõrk ja väsinud olla. Külmkapp on tühi, kapist leian ühe oakonservi ja jäätist. See on siis mu hommikusöök. Tööpäev käivitub 10st, kui asun vastama kirjadele, saatma tudengitele täpsemaid kodutöö juhiseid eelmise päeva kursusega seoses; 12ks liigun kooli, et korraldada üht juhendatavate kohtumist. Kell 14 on mul raadios intervjuu, peale mida naasen instituuti ning asun uuesti juhendamistega tegelema. Vhepeal on laekunud veel 4 lõputööd. Kirjutan mõned korralduslikud kirjad, aga tegelikkuses on väsimus piisavalt suur selleks, et suurteks tegudeks mitte enam kannustada.

7h

NÄDALAVAHETUS on suhteliselt nädalavahetuuse moodi. Möödub peamiselt aias, kodundades ja voodis; vahepeal tegelen siiski ka paari juhendatava toodanguga.

3h

Kokku 61h. 

23.04-29.04 Puhkus!

ESMASPÄEV

Tööpäev algab taas kell 6. Esimese pooleteise tunniga jõuan läbi lugeda ühe õhtustest seminaritekstidest (selle, mis pühapäeval lugemata jäi), seejärel saadan kahele juhendatavale tagasisidet nädala lõpul laekunud töödele, valmistan ette päevast loengut ning proovieksami küsimusi. Siis on aeg leekida juba ülikooli, proovieksam välja trükkida ning alustada loengumaratoni.

12-st 16-ni on mul loengud (kuigi tol päeval lõpetan kergelt eduajas), siis söön lõunat, kl 16 saabuvad mulle külla mõned magistrandid, kuid „võõrustada“ ma neid eriti ei jõua, sest samale ajale tekkis veel üks teadusprojekti kiirnõupidamine. Nõupidamine ise minu seisukohalt väga informatiivne või sisutihe pole, aga see-eest jõuan arvutisse toksida mõned näidisteemad, sest olen õhtuses aines lubanud tutvustada ka essee ja teemakavandi nõudmisi ja pakkuda välja mõningaid ideid, mida tudengid teha võiks.  Kla 17st jooksen nõupidamiselt minema, sest sel õhtul on mul veel „Poliitilise kommunikatsiooni“ seminar magistrantidega, mille tõstsime tunniplaanis pisut ümber, sest tavapärasele ajale langeb paljudel ühe tsükliõppeaine loeng.

17st 20ni on seminar, mis oli igati meeleolukas; alustuseks saabus üks tudeng õhupallidega (mulle!), sest kampaaniakommunikatsiooni loeng ju; samuti kuulasime tol korral üht ettekannet möödunud valimiste kampaania analüüsist, ning lisaks arutasime läbi kaks teksti. Olin tollele kohtumisele planeerinud veel ka ühe lühifilmi vaatamise, et seda analüüsida, kuid kuna tund kiskus hiliseks ja tudengid vabanduste saatel järjest lahkusid, ei olnud mõtet paigalejääjaid lisaülesandega koormama hakata.

Peale loengut istusime veel maha ühe mu juhendatavaga ning arutasime tema teemat ja lõputöö kirjutamise perspektiive; kuskil 20.45 paiku lahkusin ülikoolist ning võtsin ette veel viimase tööalase kohtumise: sõitsin läbi ühe kaubanduskeskuse juurest, kus üks teine mu juhendatav lõpetas just tööpäeva, et laenata talle järgmisel päeval aset leidva intervjuu tarbeks diktofoni. Päevane pidev ringitõmblemine tekitas „maja ja päkapiku efekti“, kus käisime mõlemad üksteist otsides mööda ülikooli ringi, kuid diktofoni vahetuseni ei jõudnud.

Koju jõudsin ca 21.30; vastasin veel pisut kirjadele ja korraldasin üht-teist, tund hiljem aga ronisin voodisse ja varsti uinusin läpakast filmi vaadates.

15h

TEISIPÄEV

Äratus kell 7 ja ma ei hakanudki esimese asjana tööle, vaid hoopis ... pakkima! Pärastlõunal läheb lennuk, mis viib mind igapäevasagimise juurest veidikeseks eemale, ja peaks andma mulle mõned päris töövabad päevad. Seejärel tirin uuesti välja esmaspäeval tehtud leheküljepikkuse to-do-listi ning asun veel tegemata tegevuste juurde. 10ks sõidan linna, viin raamatukokku ära kolleegi kaudu laenutatud raamatu, ning seejärel juba vastuvõtuajale tudengeid ootama. Tõsi, see on esimene kord, kus ma saingi 2h praktiliselt üksipäini istuda: mu tosinast juhendatavast ei jõua sel korral kohtuma mitte ükski. Saan veel paar kirjalikku sooritust, mida siis vastuvõtuaja raames  tagasisidestan, kuid ülejäänud ajal on mul võimalik tegeleda muude vähemalt sama kiirete asjadega: vaatan veel kord üle ühe artikli keeletoimetatud versiooni, viin sisse vajalikud parandused, ning kaasajastan oma autoritutvustust, imestades ise ka, kui palju on muutunud võrreldes aastaga 2008, kui ma olin veel tatine magistrant, tegemas oma esimesi sammukesi, ja kirjutasin oma esimest artiklikest. Tundub, nagu oleksin juba jõudnud elada üsna mitu erinevat elu. Siis saab lõpliku lihvi veel „Poliitilise kommunikatsiooni“ esseejuhend; taksost ja lennujaamast saadan veel paar kirja, ning enne õhkutõusmist panen üles järgmise kohtumise seminaritekstid, teavitan tudengeid järgmisest vastuvõtuajast, jne.

Lennukisse olen kaasa võtnud paari käsiloleva artikli väljatrükid ning veel mõned erialatekstid, kuid tegelikkuses ma magan. Magan ja loen The Economisti, mida ma vist viimati jõudsin nii põhjalikult lehitseda kuu aega tagasi.

Nüüd võib vist küsida, et kust see siis nii äkki tuli? Tõepoolest, erinevalt tavapärasest ei lendagi ma ühelegi projektikohtumisele ega konverentsile, vaid täitsa asja eest teist taga, ja oma kulude ja kirjadega. Koos elukaaslasega, kellel rohkem sisuliselt asja. Eks see ongi see koht, kus tulevad välja lektoriameti plusspooled: normeerimata tööaeg (see ei tähenda ainult seda, et ma võin rühmata kasvõi 100 tundi nädalas, vaid ka seda, et ma saan üsna olulisel määral ise otsustada, millal ma seda teen), no ja reisimisvõimalusi annavad muidugi ka vajadus käia konverentsidel, osadus projektides jne, kuigi antud juhul pole see teema. Pluss lihtsalt asjade kokkulangevus, kuna mul lükkus suurem osa antud nädala õppetööst lihtsalt teistele päevadele.  Nii siis juhtuski see, et pisut vähem kui nädal enne reisileminekut broneerisin endale lennupiletid ning võtsin teadmiseks, et pisut puhkust ja mõnusamat kliimat on igati välja teenitud.

5h

KOLMAPÄEV

Üle kuu aja pole olnud vist sellist päeva, kus ma isegi mitte korraks ei tee lahti arvutit, ega koba erialase lektüüri järele. Mu ainsateks paberkaaslasteks on linnakaart ja Lonely Planet. Aga pool päevast veedan voodis, sest organism tahab puhata ka.

0h

NELJAPÄEV

Vahelduseks pisut töisem päev. Jään hotelli ning tegelen oma asjaajamistega: tõlgin projektitaotlust, kirjutan infokirju ning kavandan projekti läbiviimist. Et uuel nädalal saaks uue hooga pihta hakata. Vahepeal teen sellise strateegilise vea, et piilun postkasti poole. Ma võib-olla kunagi kirjutan siia ka sellest, milline näeb välja õppejõu postkasti sisu ja kui paljudele kirjadele näiteks nädala jooksul vastata tuleb, aga sedakorda ehmatasin ka ise sellest inforikkusest, mis sealt vastu vaatas. Ma polnud postkasti vaadanud ca 48 tundi ja... telefonil läks nende allatõmbamisele ikka päris vingelt aega. Seejuures kontrollisin ainult kahe postkasti sisu kolmest; neid, mis mul telefoniga ühilduvad; TLÜ ametlikule aadressile tulnud kirjad jäid too hetk üldse lugemata. Järgmine tund kulus kiiremate teemadega seoses vastuskirjade saatmiseks. Jee, puhkus.

Kui taotlus tõlgitud sai, asusin hoopis eelmise aasta aine materjale tudengitele õpipaketiks lõimima ning järeleksami küsimusi koostama, sest osa tudengeid, kellel aine „Poliitika sotsioloogia“, mida eelmisel kevadel erakorraliselt andsin, tegemata jäi, soovisid selle eksamit minu materjalide järgi sooritada.

Siis sain junnata ühe projekti meediamonitooringu failidega, peamiselt üritades nende sisu streamline’ida, välja mõelda selle põhjal valmiva ettekande struktuuri, ning kiruda ennast, paari tudengit ja ühte kolleegi, et me kõik asjadest päris ühtmoodi aru saada pole suutnud. Üsna pea oli selge ka see, et lubatud tähtajaks ma seda ettekannet ära ei tee, sest andmekogumis on tõsised lüngad sees, ning teha tuleb märkimisväärne empiiriline „järelnoppimine“. Aga ilma internetita seda ei tee.

8h

REEDE

Imeilus ilm! Ei saa sellist raisku lasta! Nii palju näpistan töö jaoks, et enne hommikusööki klõbistan veel veidi ning pärast seda ostan 3 euro eest endale tunni internetti ning katsun vahepeal toodetut ära saata, ning veel mõnedele  kirjadele vastata.

Pärastlõunal jään veel mõneks tunniks hotelli ja tegelen edasi ettekandega, kuid õhtul meelitab imeilus ilm taas vabasse õhku.

5h

LAUPÄEV

Hommikutaeva põhjal on raske aru saada, kas on juba valgeks läinud või veel mitte. Panoraamvaatega hotellisööklast saab hommikusöögi kõrvale jälgida piksenooli. Kuid õige oli ka ilmaennustus, mis lubas selleks päevaks nii päikest, pilvi, tuult, vihma, äikest, kui ka võib-olla lund ja rahet: seda kõike tuleb vaheldumisi ning peatselt meelitab särama hakanud päike taas enda rüppe. Enne seda jõuan siiski veel ca 2h ettekannet genereerida. On mu viimane päev Lissabonis. Täna õhtul ma ei tööta.

2h

PÜHAPÄEV

Tagasisõidupäev. Hommikul saab pakkida ja arvutit laadida, et lennukis edasi prõgistada. Siiski töötunde saab lennuajast kokku vaid paar, sest eelistan tukkuda. Õhtul jätkan andmete analüüsimist ning kirjadele vastamist.

4h

Kokku jagus sellesse nädalasse tööaega 39h. Mitte võib-olla kõige produktiivsemad 39 tundi, aga eks see jäi osalt ka võimaluste taha kinni – oleks olnud ka internet, oleks tegevus olnud ilmselt märkimisväärselt tõhusam ning järgmine nädal rahulikum.

Aga 39h tähendab 9h auditoorset tööd, 1h koosolekuid, 6h õppetöö ettevalmistamist, ca 6h kirjadele vastamist ja igat sorti korraldamist, ning ülejäänud aeg (17h) kulus veidi suurenate projektide tähe all.