14.05-20.05 Lõppude-lõpu(tööde)ks!

Viimane pingutus ja suvi paistab. Aga milline suvi?

ESMASPÄEV

Äratus kell 7, esimene protseduur on kursuste hinnete sissekandmine – jätsin aprillis oma juhendatavatele sisse kandmata Uurimisseminar II hinded, et mitte rikkuda nende motivatsiooni Kogemustest tean, et hea hinne võib tähendada: „Oh, elu on lill ja rohkem tööd pole vaja tehagi!“ Kehv hinne aga: „Ah, mis seal enam püüelda, olen doomed!“ Njah, minu kogemus on muidugi üsna õbluke, tegelikult on mul sel aastal alles kolmas aastakäik juhendatavaid. Aga mahtude mõttes ma nii noviits vast polegi – senini on minu juhendamisel edukalt kaitstud 13 tööd, tänavu lisandub veel 10-12.

Niisiis, kannan sisse uurimisseminari hinded ja hindan ära ka kvalitatiivmeetodi kursuse tööd, tudengid esitasid oma portfooliod alles 30. aprilliks. Pooleli jääb tol hommikul poliitilise kommunikatsiooni hinnete sissekandmine, sest postkasti on kogunenud ka üsna paaniline lõputöö kirjutajate koor. Nendega jändan veel veidi, ning siis tuleb liikuda juba ülikooli, sest keskpäeval tuleb vastu võtta eksam ning eelnevalt ka eksamitööd välja printida. Eelmise nädala kogemusi meenutades valmistun hoolega, reganud on seekord 37 tudengit, aga igaks juhuks prindin välja 70 tööd. Kohale ilmub 60 tudengit.

Siis tagasi instituuti, esimese soojaga hakkan töid parandama. Tõsi, neid tuleb seekord kaks korda parandada, sest tööd on nii nõrkadele tulemustele tehtud, et halastan ja arvestan leebemalt mõnede „konksuga“ küsimuste vastused. Kokkuvõttes on aga pilt nutune – vajalikul arvul punkte kogub vaid kolmandik. Niisiis alandan lävendit. Ju sai liiga advanced eksam tehtud.

Tööde sissekandmiseni ma aga ei jõua, sest jälle lähevad need hääled mu postkastis üsna valjuks. Hakkan taas neelama bakalaureusetööd bakalaureusetöö järel. Kui kõht kella 15 tuuris juba karjuvalt tühi on, lidun üle tee sööklasse. Saatuse vingerpussina jooksen kokku oma esimese juhendaja, Marju Lauristiniga. Aga viisakusi vahetame nii minuti ringis, siis panen juba edasi, et neelata mõned eluksvajalikud suutäied ja tagasi oma kabinetti liduda. Jätkan juhendamist kuskil kella 19ni, seejärel kannan sisse hommikuse eksami hinded. Ja juhendan edasi. Kella 21ks saavad kõik juhendatavad taas läbi rehitsetud, panen arvuti kinni ja liigun koju.

Kella 22 tuuris avan „leierkasti“ aga uuesti, vastan mõnedele tõeliselt lollidele kirjadele „Ma kukkusin eksamil läbi. Mis nüüd saab?“ „Kas kunagi järeleksam ka tuleb?“ (Olen järeleksami aegu maininud nii loengus, eksami eel, samuti on need üleval õppeinfosüsteemis ja mujal) „Ma sain 9 punkti. Kas kuidagi oleks võimalik läbi saada?“ (Alandasin lävendi 8 punktini ja saatsin selle kohta kõigile tudengitele kirja) „Ma ei näe oma tulemust. Kas asi võib olla selles, et ma olen teise õppejõuga registreerunud?“ (Olen seda korduvalt maininud, ka loengus, et JAH). Õnneks võtab nendele tosinale kirjale vastamine vaid umbkaudu 10 minutit aega. Aga vahepeal on laekunud ka sisukamaid. Arvuti läheb kinni südaööl.

Tõsi, telefoni postkasti piiksus neid aga muudkui edasi, niiet olin sunnitud telefoni koosoleku-režiimi peale panema.

14h

TEISIPÄEV

Äratus 6.25. Jätkan hinnete sissekandmist ning seejärel juba juhendamist. Vahemikus südaööst kella 6ni hommikul on mulle laekunud 5 lõputööd. Kõik hüdra pead saan „maha raiutud“ kella 10ks.  ja siis ma joon aias kohvi! Ja elu tundub nii ilus! Kuni kell 10.30 järgmine tudengitöö postkasti potsab.

Aga õhtul tundub elu mulle vähemalt sama ilus, sest valminud on 11 lõputööd, mis kõik kannavad endas mingil määral uut teadmist, ja mõnede lugemine on lausa nauding!

Aga enne seda õhtut saan veel omajagu juukseid katkuda, mh nt otsides oma tudengitele retsensente. Mulle nii meeldivad vastused „Mul siin juba mõned tööd on, kardan, et jään ajahätta“ või „Kolleegi peab hädas ju ikka aitama“! Nagu mismõttes mõned?! 12 töö juhendamine oli ajaline katsumus, mõne töö retsenseerimine... no ausõna! Eriti arvestades, et nende tegevuste eest makstakse võrdset palka. (sic!)

Ja käia instituudis kirjalikult laekunud töid allkirjastamas.

14h

KOLMAPÄEV

Täiesti surnud on olla, maal ja taeval ei ole enam vahet. Vean ennast voodist üles, sest üks mu juhendatavatest eelmisel õhtul oma tööd ei saatnud ning ilmselt kasutab ära koordinaatorilt saadud ajapikendust hommikuni. Kui ma voodisse jääks, siis lamaks seal avalisilmi veel nii mõnegi elutu tunni. Ja ongi kri tudengilt postkastis. Sealt on näha küll edenemise märke, kuid valmis töö see päris kindlasti pole. Koolis võtan kella 11st vastu suulist eksamit kirjandusülevaate põhjal, sest üks tudeng soovis läbida mu ainet ingliskeelsena. Seejärel on koosolek, siis lõunasöögikõrvane arutelu teadusprojekti teemal, pärast seda nõustan admin-tegevustega raskustesse sattunud tudengeid, õhtupoole töötan kirjandusega. Kodupoole asutan kuskil 19.30 tuuris.

9h

NELJAPÄEV

Ärkan kell 7 ning täna on toonus märksa parem. Tõsi, töölainele jõuan sel kohaspetsiifiliste kohustuste päeval sisuliselt alles 10 tuuris, kuigi saadan mõned meilid ka päris hommikul. Täna on üle ma ei tea kui pika aja kodutöö päev. Jõuan jälle tegeleda oma projektiga, saata kirju. Muuhulgas viksisin valmis ka kaks kuulutust uurimisassistentide leidmiseks Eestis ja Lätis. Kolleeg, kes mind algul oma kontaktide kaudu aidata lubas, ei olnud kuu aja jooksul leidnud inimest, kes Lätis võiks analüüsima hakata, niisiis haarasin tol päeval ühe teise kolleegi õlekõrrest, kes lubas samuti kirjutada oma tuttavale, kuid skeptikuna asusin viksima ka ilusat kuulutust, mida nad oma üksuse tudengilisti võiks nt saata. Aga oh üllatust, täpselt sel hetkel, kui ingliskeelse kuulutuse lätlastele valmis sain, oli mul postkastis kiri, et tere-tere, tore-tore, meil on siin üks doktorant, kes täpselt selle sama teemaga tegeleb ja oleks väga huvitatud. Hello, mister Murphy! Aga tegelt oli sellest kirjast rõõmu kui palju. Asusin siis juba konkreetselt selle kandidaadi taustauuringut tegema ja talle endale kirjutama. Ja meie instituudi üldlisti saadetud kuulutus tõi juba esimesel päeval 5 huvilise kirja mu postkasti. Tegelesin pisut veel ka ühe järeleaitamist vajava juhendatavaga, ning vajusin ära unne juba üsna varakult. Tundub, et sel aastal läheb pingelangus märksa sujuvamalt.

10h.

REEDE

Äratus kell 7. No OK, 7.30. Aga ei grammikestki rohkem! Ajan end jalule ja loivan postkastini. Seal ootabki mind veel üks juhendatava töö. Vaatan selle läbi, kirjutan veel viimased kommentaarid ja saadan ära hetkel, kui tal on tähtajani 4 tundi. Edasi tegelen oma õpingutega: ka mul on ju vaja aineid teha. Samas aga vilksan pidevalt postkastidesse, et leida elumärki juhendatavast. Keskpäeva paiku saab töö ka digiallkirjastatud ja seega ühelepoole. Siis on vaja leida retsensent, suhelda õppejõududega, kes oma juhendatavatele retsensente otsivad ja tegeleda muude asjadega. Vahepeal saan linna sõita ja seal veel edasi töötada. Tööpäev aga lõpeb suhteliselt varakult ,sest ees ootavad üritused väljaspool Tallinna: üks pidulik aastapäevaaktus ning siis juba meie oma tudengite kevadpäevad

5h

LAUPÄEV

tööd ei tee!

PÜHAPÄEV

Äratus 9 tuuris ning varsti peale seda jätkub päev juba õues. Tuppa tulen vaid paarile kirjale vastama. Kui tulemuslikkusele mõelda, siis on see üsna tööpäev: loen läbi 6 erinevat erialast artiklit. Aga kesiganes oleks mu tegevust kõrvalt vaadanud – sest lugesin ma neid aias hommikukohvi kõrvale ning hiljem juba päevitustekil peesitades, poleks nii arvanud.

9h

Kokku taas 61h. See tundub mu töönädala keskmiseks kujunevat.