ESMASPÄEV
Äratus kell 7 ning kohe asun ka tegudele. Olin
pühapäeva õhtul niivõrd väsinud, et lükkasin edasi kogu oma kirjavahetuse ja
veel paar väiksemat asja. Neist ka alustan. Seejärel jätkan tekstide lugemist
ning ettekande koostamist, sest tol õhtul on meil oma projektiga juba
lähtestuskohtumine (kick-off meetingu võiks
ehk ju nõnda tõlkida?)
Kahe päeva kokkuvõttes jõuan läbi närida
kuskil tosin artiklit ning toota ka kontseptualiseeriva teksti (esialgu küll
slaidide kujul) meie uurimisobjekti kohta. Seda on vaja, et jõuaksime n-ö
filosoofilisele selgusele, mida uurime; aga ka selleks et välja tuua senise
uurimispraktika nõrkusi, neid ise vältida ning miks mitte ka kirjutada mõni
teoreetiline artikkel kogu selle debati pealt. Lisaks tekitasin juba ka esmase
analüütilise raamistiku. Samal õhtul toimus juba ka projektikohtumine, mis
möödus päris meeleolukalt ja ka asjalikult – kolm tundi arutasime projekti
teemadel. Seejärel käisime koos õhtust söömas ning kui ma kuskil 22.30 paiku
koju jõudsin, vajusin pooleldi lahtiriietunult voodisse. Üritasin veel tegeleda
pisut teadusajakirjade profileerimisega, aga see nägi välja rohkem arvuti
kaisus magamisena.
13h
TEISIPÄEV
Ärevus on vist sees. Vähemalt minul on sel
kevadel see pingelangus olemata. uni läheb 6.30 paiku ära. Proovin ka püsti
tõusta, aga hästi kohe ei jaksa. Tegutsema asun kuskil 7.30 kandis. Tänase
päeva tegevusi on isegi raske kuhugi klassifitseerida: need eksamid, mis mul
ette on tarvis valmistada ning läbi viia, on muidugi iseenesestmõistetavalt
minu töö. Ent lisaks sellele tegelen terve teisipäeva ühe ainega, mida doktorandina võtan, ning kus ühe
ülesande sisuks on teadusajakirjade profileerimine ning oma artikli(kavandi)le
sobiva leidmine. Samas aga on see suuresti midagi, mis tuleks mul ära teha
niikuinii...
Lugu siis selline on, et otsin
avaldamiskohta ühele juba suuresti valmis artiklile. Ta on mul selline kaua
tehtud kaunikene, et iseenesest võiks ta ju kuhugi kõrgeima (1.1)
klassifikaatoriga ajakirja lükata küll; ja nüüd võtsin ette profileerimise, et
kus seda siis teha võiks. Oli see alles otsing. Tuhnisin läbi võib vist öelda,
et isegi kümneid ajakirju. Ja väljavalitutest kümneid ilmunud numbreid. Ja
veendusin, et mul on kaks võimalust: kas katsuda pääseda löögile ühes äärmiselt
prestiižses ajakirjas, või publitseerida see oma koduses STSS-is. Oh... ma ei
julge mõeldagi... kokku aktsepteeriti möödunud aastal selles väljaandes vaid
üks doktorandi artikkel kaheksast... lektorite statistika on pisut parem – viis
20st. Aga eks ma siis vaatan, kui mul jälle väike ajapisku tekib – tegelikult
tahaksin ma antud artikli ka kindlasti osaks oma väitekirjast muuta – teen
vastavad muudatused ära ja kui ka antud ainest julgustust saan selleks
jumalavallatuks tembuks, siis teen ta ära. Sest tagasilükkamise otsused tulevad
ju tavaliselt ikka kiiremini kui vastuvõtmise otsused...
14.30 tuuris teen oma otsingutesse pausi ja
lidun kooli poole. Kaasas ettevalmistatud, aga väljaprintimist vajavad kahe
eksami tööd. 15.30-17.00 istun ühe projekti koosolekul, 17-18.15 võtan vastu
eksameid. Peale seda tagasi koju, väike õhtusöök ning uuesti prõgistama Saan
oma profileerimisülesandega ühelepoole, laen üles koolitööd, vastan veel
paarile kirjale ning südaöö tuuris vajun ära kotile.
13h
KOLMAPÄEV
Nädala esimesed rabelused rabeldud, saab veidi
vabamalt võtta. Täna on päevakavas mu uue projektiga seotud tegevused ning
retsenseerimine. Ärkan alles 9 tuuris ning tegudele saan ennast nii 11st.
Kõigepealt tegelen kirjavahetustega ning uurimisassistentide valimisega. Kella
13st aga liigun välja, kaasas projektimaterjalid ning hunnik magistritöid,
millele retsensioone on tarvis kirjutada. Päike on mõnus ning kokkuvõttes saan
küll töölainele, kuid erilist tulemust tollest tööpäevast ei tule. Kogukontos
kokkuvõttes hunnik kirjavahetust, väljavalitud uurimisassistendikandidaadid
ning läbi loetud 1,5 magistritööd.
8h
NELJAPÄEV
Nüüd tuleb kolmapäevane puhkus tagasi teha.
Äratus kell 6, voodist saan välja akadeemilise veerandiga. Ning asun uuringu
metoodikat välja töötama. Sellega seoses töötan läbi pool tosinat artiklit ning
hommikuks ca 11ks on mul ka esmane metoodiline raam valmis. Seejärel asun ette
valmistama kontseptuaalset paberit, mida valdkonnatutvustusena
uurimisassistentidele saata. Kirjutan kuni 14ni, siis käin tunnikese rattaga
sõitmas, ning naastes jätkan samas vaimus. Esmane versioon valmib kuskil 17
tuuris. Vahepeal teen väikse pausi ja püüan aias viimseid päiksekiiri, seejärel
katsun pead tuulutada meediat lapates ning magistritöid lugedes, 19st 20ni
viimistlen tänase töö vilju ja saadan kirjad välja. Aga ausalt öeldes on juba
selline väsimus, et vabalt võiks magama jääda.
12h
REEDE
Äratus jäi paika sättimata, aga juhtub
iseenesest kell 7. Ronin voodist välja, haaran ühe eelmisel õhtul pooleli
jäänud magistritöödest ja kobin seda diivanile lugema. Paiknedes nende töödega
aeg-ajalt kinni trajektooril diivan – köök – õu – arvuti, loen kella 14ks läbi
2 magistritööd ning kirjutan valmis poolteist retsensiooni. Siis on aeg
ülikooli poole sättima hakata, sest kell 15 kohtume jälle projektiaktiiviga.
Peale kohtumist, mis sedakorda vältab nii 2,5h, lähen kolleegiga sööma, arutame
vastastikku retsenseeritavaid töid ja jõuame üldjoontes kokkuleppele ka hinnete
osas. Samuti räägime mitmetel teistel teemadel ja... no loomulikult
Silvergate’ist ka.
Pärast seda liigun instituudi ja toidupoe
kaudu koju, kuhu maandun nii 20 tuuris, käivitan uuesti arvuti ning jätkan
retsenseerimist. Kella 22ks õhtul on mul kolm retsensiooni paberil ja hirmus
uni. Mingi hetk saan sellest siiski võitu ja loen läbi veel ka viimase töö.
kella 1 paiku öösel saadan retsensioonid ära. Ja vastan veel paarile kirjale.
Vist on aeg magama sättida. Homme jälle tööpäev.
15h
LAUPÄEV
Laupäev saab aga lõppkokkuvõttes üsna
puhkepäevaks. Mul oli küll plaanis endale ümber ehitada uurimistöö tsitadell,
aga kokkuvõttes jõuan tol päeval kirjutada veel vaid kaks juhendaja arvamust,
läbi lugeda teisipäevased eksamitööd, ja vastata mõnele kirjale. Siis tuleb
muud elu ka veidi elada.
3h
PÜHAPÄEV
Kummaline hommik.Esmaselt ärkan kuskil 8
tuuris, sest olen endale lubanud, et laupäevane lullilöömine tuleb tagasi
teha... samuti olen teistele lubanud saata täiendatud projektimaterjalid
pühapäeva hommikul... aga neid lihtsalt ei ole veel. Ajan end siis püsti, saan
riidedki selga, kui tunnen, et täiesti kohutav on olla. Heidan uuesti pikali. Laip mis laip... Oh õudust, kas nüüd ongi siis pingelangus?!? Sest
sellist pohmelust ühest klaasist õhtusöögi kõrvale joodud veinist ju tekkida ei
saa...
Kokkuvõttes me ilmselt ei saagi teada, mis
selle enesetunde niivõrd halvaks keeras. Kuskil kella 11 ajal saan lõpuks kargu
alla ja aeda kohvi jooma. Ja kujuta pilti, kohe on hea olla ka! Pool tundi
hiljem olen endale sisse pistnud piraka hommikusöögi ja klõbistan juba arvuti taga.
Sest selle projektivärgiga, ma ütlen, on kiire. Kolme paiku on mingisugune asi
olemas. Tõstan arvuti vahepeal tuppa jahedasse, prindin välja ühe juhendatava
magistriseminaritöö ning asun seda lugema ja märkusi kritseldama, seejärel selle
tagaküljele bakatööde juhendaja retsensioone visandama. Paari tunni
päevitamise-lugemise järel ronin uuesti tuppa ja istun arvutisse. Nüüd on vaja
need kommentaarid ju veel ka sisse trükkida ja tudengile saata; ja juhendaja arvamus
bakatöö puhul ei ole paraku mitte paar rida märksõnu, vaid kaheleheküljeline
checklist ning kirjalikud kommentaarid. Ja neid täidan väikeste pausidega kuni
kella kaheni öösel.
13h
77h. Täitsa kummaline. Õppetöö on läbi,
tudengid on juhendatud ja mul tuleb ilmselt mu viimaste aegade kõige
töötundiderohkem nädal. Mu naabrid ilmselt nii ei arvaks – nende meelest ma
ainult päevitan ja chatin arvutis (ega nemad ju tea, mida ma seal arvutis
klõbistan, ja mida sisaldavad need A4 patakad, mida ma endaga kõikjal kaasas
kannan), tehes vahest mõnetunnise tiiru linnapeale. Igatahes tunneb lektori
sellisel hooajal ära heast jumest, sest erinevalt keskmisest kontorirotist on
ta mai lõpus juba enamiku päevadest üsna vaba hing.
No comments:
Post a Comment