30.04-6.05

What a week.

ESMASPÄEV

Äratus oli vist kuskil 7 tuuris, ning ees ootamas töömäed. Hommik kulges taas andmeanalüüsi tähe all, samuti sai veel vastatud kärsitumate juhendatavate kirjadele. Seejärel tuli valmistuda keskpäeval algavaks loenguks. Kooli jõudes oli kõik harjumatult vaikne. Riietehoius polnud kedagi, niiet marssisin siis üleriietega loenguruumi. Vaikus oli ka selle ukse taga ning loengu alguseks tilkus kokku vaid tosinkond tudengit. Ikka eriskummaline tundus sellises kontekstis mikrofoniga ülikooli suurimas saalis lugeda. Nii lugesingi ilma mikri abita. Teise loengusse jäi veel vähem inimesi! Tegin vist oma karjääri ühe kõige rahvavaesema loengu. OK, kevadine uurimismeetodite kursus polnud ka just teab, kui ülerahvastatud, aga see oli erikursus, mida võttis kuskil kümmekond inimest. „Poliitika ja valitsemise alustesse“ on aga registreerunud pea 100 inimest ning lisaks soovivad seda ainet läbida ka need, kes sügiseses voorus läbi kukkusid.

Hiljem instituuti minnes leian eest vaid ühe kolleegi, kelle sõnul on täna ülikooli töötajatel vaba päev. Tore küll! Aga minul on nüüd üks loengukursus vähemalt ühel pool.

Pärast loengut läksin instituuti, kus jätkasin edasisteks kohtumisteks valmistumist, seejärel käisin kolleegiga „äri“lõunal ning peale seda veel ühel kohtumisel. Koju jõudsin harjumatult vara, aga töömeeleolu nagu väga ei olnud. Ilmselt reisiväsimus. Pisut veel toksisin üht-teist, aga mitte teab, kui sisuliselt.

13h

TEISIPÄEV

Elagu 1. mai! Minul polnud mitte koristustalgud, vaid ühe projekti talgud. Sai ka hoogtöö korras andmeid kogutud. Seesama ülesanne teha konverentsil ettekanne, mis mulle usaldati, osutus ootamatuks veskikiviks kaelas, mis päädis sellega, et tegin ühele kolleegile ülesandeks tema tudengirühma tegevuses ilmnenud vead siluda, ning osa sellest võtsin (juba ajalistel kaalutlustel) enda peale. Selle päeva sisuks oli see, et kodeerisin ära ca 160 uudist.

Note for self: ära enam mitte kunagi võta endale rolli projektis, mille kulgu sa ei kontrolli. Paned proovile oma närvid, unetustaluvuse ning teadlase renomee

9h

KOLMAPÄEV

Äratus kell 5. Toss sai eelmisel õhtul lihtsalt kella 11 tuuris otsa; andmed said küll kodeeritud, kuid see kõik tuleb ju veel ka esitluseks vormistada, mis panelistidele ette saata. Seda ma siis ka tegin. Saatsin esitluse kella 8 paiku ära, korrigeerisin koostatud pressiteadet ning tegelesin kirjade laviiniga oma postkastis. Kella 10ks aga liikusin ülikooli. Seal korrigeerisin ühe teise taoltuse ingliskeelset tõlget, vastasin kirjadele ning valmistusin tudengite vastuvõtuks.

11.30-14.00 võtsin vastu tudengeid, seejärel andsin raadiole intervjuu ning tagasisidestasin nende juhendatavate töid, kes vastuvõtule ei jõudnud. Kuskil 4 tuuris sõitsin aga tagasi koju. Tegelesin veel veidi ettekandega, (kolleegid saatsid paar soovitust, mõtlesin sellele ise veel paar „vidinat“ juurde) suhtlesin erinevate projektide teemal, lisaks oli mul lõpuks meeles leppida kokku auto rehvivahetuse aeg. Kella 22 paiku õhtul oli mul aga juhe juba totaalselt koos. EI olnud enam mahti täiendada järgmist pressiteadet.

14h

NELJAPÄEV

Äratus taas kell 5. Läbi on vaja lugeda õhtuse seminari tekstid; seejärel vaadata üle pressiteade ning heita veel kiirpilk oma ettekandele. Kella 8 tuuris aga väljun juba kodust, et üritusele jõuda.

Ettekanne läheb üldjoontes normaalselt. Kui kõrvale jätta üks ägestunud külaline, kes metoodika teemal... nooh, ... võib öelda, et sõimlema kukkus. Olin kergelt üllatunud. Tõepoolest, see oli vist mu esimene teadusteemaline ettekanne mitteteadlaskonnale. Kuigi konverentsidel esitatakse samuti sageli küsimusi just metoodika kohta, siis ei kritiseerita väljajätmisi, mida oled ettekandes juba maininud. Aga väga pikalt mul sellel too päev aega polnud peatuda, sest nii pea, kui ettekanne tehtud ning teised kohvile läksid, jooksin mina kooli poole, sest kuigi seminaritekstid sain varahommikul juba loetud, vajasid endiselt ette valmistamist muud asjad. Nojah, peaaegu kohe, enne tuli veel üks intervjuu anda ning teisest intervjueerijast vabaneda.

Ca 11.30 jõuan instituuti ning trükin välja hunniku tudengitöid – üle vaatamist ja tagasisidestamist vajavad magistrantide esseeteemad ning samuti on ettekandeseminar bakalaureusetudengitel. Lisaks sellele tuleb ette valmistada ka bakalaureuste järgmise rühmatöö teema ning pidada temaatiline loeng. Lisaks sellele jalutab instituuti sisse veel üks tudeng, kellel mure oma hinde pärast, mis tal eelmisest aastast välja panemata on. Jama selles, et see pole minu kureeritav aine, vastutab üks teine õppejõud, ning seega saan tegeleda konflikti vahendamisega. Õnneks ei kulu sellele üle poole tunni, ning kiirendan tempot, et kõigega ikka ühele poole saada. Loenguslaidid on eelmisest aastast õnneks olemas, vaatan nad lihtsalt kiirpilgul üle ning trükin välja.

Ja siis on action! Kahe seminari vahepeale jääb ka väike paus, jõuan lõpuks hommikust sööma (sic!) – kella 17 paiku söön ühe tuuletasku ja joon ühe latte. Rohkem pole jõudnud, ja ega ausalt öeldes ei taha ka. Seejärel on magistrantide seminar, arutame tekste, seminar edeneb enam-vähem; seejärel tagasisidestan teemasid (kiirkorras ja mitte väga süvitsi, võhm on totaalselt väljas), ning lõpuks on veel üks tudengi ettekanne. Tunnen, kuidas silmamunad tahavad pealuu seest välja tungida, aga kõrvad veel kuulevad.

Siis on seal veel paar mu juhendatavat, kes üritavad teemasid paika sättida. Kella 20 paiku saan minema.

Mingi aeg jõuan koju. Postkastis on vabanduskiri konverentsil sõna võtnult ning veel laviin juhendatavate ja teiste tudengite kirju. Aga see kõik on juba nagu kumin kauguses. Vajun voodisse. Ajan veel elukaaslasega veidi juttu, aga mul on tunne, et ma uinun iga pisut pikema mõttepausi ajal. Küsimus on lihtsalt selles, kas uni kujutab endast košmaare töö teemal, muinasjutte, mida jutustame enne, kui magama jään, või lihtsalt surnu vaikelu. Eluisu igatahes tol õhtul ei ole.

15h

REEDE

Ärkan kuskil 6.30, aga voodist tõusen lõpuks alles 9.30. Endiselt on nõrk ja väsinud olla. Külmkapp on tühi, kapist leian ühe oakonservi ja jäätist. See on siis mu hommikusöök. Tööpäev käivitub 10st, kui asun vastama kirjadele, saatma tudengitele täpsemaid kodutöö juhiseid eelmise päeva kursusega seoses; 12ks liigun kooli, et korraldada üht juhendatavate kohtumist. Kell 14 on mul raadios intervjuu, peale mida naasen instituuti ning asun uuesti juhendamistega tegelema. Vhepeal on laekunud veel 4 lõputööd. Kirjutan mõned korralduslikud kirjad, aga tegelikkuses on väsimus piisavalt suur selleks, et suurteks tegudeks mitte enam kannustada.

7h

NÄDALAVAHETUS on suhteliselt nädalavahetuuse moodi. Möödub peamiselt aias, kodundades ja voodis; vahepeal tegelen siiski ka paari juhendatava toodanguga.

3h

Kokku 61h.