Mina saan asjadest
aru nii.
Minu ülesanne teadlasena on selgitada avalikkusele
erialasest teadmisest lähtuvalt päevakajalisi nähtusi, ja võib-olla tuua välja
ka ohtusid. Miks on asjad nii ja mitte teisiti; milliseid ohte võib endaga
kaasa tuua ESM-i ratifitseerimata jätmine, milliseid ratifitseerimine; milliseks
ohuallikaks võib osutuda gaasijuhe Läänemere põhjas; kuidas iseloomustada
tänast rändepoliitikat; milliseid demograafilisi tulemusi võiks anda emapalga
süsteemi muutmine jne. Sõltuvalt erialast.
Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.
Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.
Selleks, et asju võimalikult hästi selgitada, peab olema
toimuvast teadlik. Ehkki teadlane võib küll olla igati aktiivne päevakalise
jälgija, siis on see tema jaoks ennekõike ikkagi teisejärguline tegevus, mis
tuleb peale kõiki töökohustusi. Seega on minu meelest oluline roll ka
ajakirjanikul, et ta täpsustaks võimalikult, mida eksperdil kommenteerida
tuleb.
Ajakirjanik ja ekspert on siin liitlased. Või veel enamgi,
ekspert on ajakirjaniku hea abiline, kes on valmis oma vabast ajast ja tahtest
tegelema selgitustööga ning aitama ajakirjanikul teha võimalikult adekvaatset
ja tasakaalustatud lugu.
Kuidas mulle tundub,
et osa ajakirjanikke asja mõistavad.