Teadlane, mitte poliitik

Tänane postitus ei puuduta pealtnäha enam lektoriametit, vaid hoopis suhtlemist meediaga. Õnneks või kahjuks käib avalikkusega suhtlemine aga üha sagedamini õppejõu ja teadlase tööga kokku. Isegi töökirjeldustesse on see mõnikord sisse kirjutatud. Ja paiguti tekitab minus meelehärmi, kuidas ajakirjanik mind rolli mõttes positsioneerib.

Mina saan asjadest aru nii.

Minu ülesanne teadlasena on selgitada avalikkusele erialasest teadmisest lähtuvalt päevakajalisi nähtusi, ja võib-olla tuua välja ka ohtusid. Miks on asjad nii ja mitte teisiti; milliseid ohte võib endaga kaasa tuua ESM-i ratifitseerimata jätmine, milliseid ratifitseerimine; milliseks ohuallikaks võib osutuda gaasijuhe Läänemere põhjas; kuidas iseloomustada tänast rändepoliitikat; milliseid demograafilisi tulemusi võiks anda emapalga süsteemi muutmine jne. Sõltuvalt erialast.

Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.

Selleks, et asju võimalikult hästi selgitada, peab olema toimuvast teadlik. Ehkki teadlane võib küll olla igati aktiivne päevakalise jälgija, siis on see tema jaoks ennekõike ikkagi teisejärguline tegevus, mis tuleb peale kõiki töökohustusi. Seega on minu meelest oluline roll ka ajakirjanikul, et ta täpsustaks võimalikult, mida eksperdil kommenteerida tuleb.

Ajakirjanik ja ekspert on siin liitlased. Või veel enamgi, ekspert on ajakirjaniku hea abiline, kes on valmis oma vabast ajast ja tahtest tegelema selgitustööga ning aitama ajakirjanikul teha võimalikult adekvaatset ja tasakaalustatud lugu.

Kuidas mulle tundub, et osa ajakirjanikke asja mõistavad.

Olgu öeldud, et paljud ajakirjanikud saavad asjast samamoodi aru. Mitmed, kellega koostöö pikaajalisem, usaldavad mulle ka pisut toimetajatööd (näiteks konsulteerivad pealkirja osas), sest tegelikult tunnen ma ka nende eriala. Ja tundub, et tulemusega jääme me mõlemad rahule. Loodetavasti ka auditoorium.

Paiguti aga juhtub seda, et mulle tundub, et ajakirjanik suhtub minusse kui poliitikusse – salatsedes, justkui üritades vahele võtta. Palun teie kommentaari x teemal. Tundub, et see teema läheb põnevaks. On võimalik, et täna teeb üks poliitik huvitava avalduse.

Hästi, aga mida ma siis kommenteerin? Et kas ta teeb selle avalduse?! Või et mis avaldus see küll võiks olla ja kes selle teha? Sorri, aga see on rohkem hiromantide kui teadlaste pärusmaa. Pealegi tarbetu, sest kui see info ajakirjanikuni on jõudnud, saab auditoorium sellest samuti peatselt teada. Ainult see, kes eksperdi rollis peaks olema, kobab pimeduses.

Ah et mida ma küsin? Noh, las jääda natuke üllatuseks ka.

Mis see on mingi „Tähelaev“, kus ühtäkki mu kolmanda klassi pinginaaber ruumi siseneb ja mina pean imestuspisara poetama? Mida see üllatus juurde annab? Vähem kaalutletud ja seega ekslikuma otsuse?

Võib-olla teen ma ajakirjanikele veidi liiga, võib-olla ei hammusta ma läbi nende tõelist eesmärki ja näen seda vaid kaalutletuse nurga alt. Aga ma tõesti ei mõista, miks impulsiivne hinnang parem on kui kaalutletud, sest teaduses eelistatakse iga kell kaalutletumat.

Lõppu üks igavese kassi-koera-teema koomiks ka. :)

                                           Allikas: www.science-ramblings.blogspot.com