Välismaale hea hariduse järele

Mingi regulaarsusega – umbes 4-5 korda aastas – ilmuvad Eesti meedias arvamusartiklid sellest, kuidas mujal haridus parem on. Tõsi, enamik kriitikuid ei oma tegelikult otsekokkupuudet ülikoolieluga Eestis. Aga kõik see toodab müüti, justkui oleks ainus võimalus mõistlikku haridust saada välismaal. 

Siinset postitust pani kribima Vreni Veskimägi artikkel „Tudeng väärib rohkem tagasisidet“ esmaspäevases Eesti Päevalehes. Me valutame südant üsna sarnaste asjade pärast, kuid veidi erineval moel. Nimelt hämmastas mind selle kirjatüki naiivsus – eeldus, justkui oleks meil ka tuletegemise kunst ja ratas veel leiutamata.Niisiis, alustuseks mõned õiendused.

Kodu- vs välismaa

Väide 1:

„USA ülikoolides antakse üliõpilasele tagasi töö kommentaaridega, mis on vahel lehekülgede pikkused. Isegi kui kirjatööl ilutseb hinne A, on õppejõul alati midagi lisada. Õppejõud kirjutab üliõpilase tugevatest ja nõrkadest külgedest ning suunab, kuhu peaks rohkem rõhku panema ja kuidas järgmine kord paremini teha.

Suur osa Eesti üliõpilastest seevastu saavad kätte eksamitöö, millelt vaatab vastu üks õnnetu täht ning heal juhul mõni kommentaar. Mismoodi peaks tudeng oma vigadest õppima, et järgmine kord paremini teha, kui teda ootab vaid tagasihoidlik kommentaar ja hindeks pandud täht? Selline meetod ei aita õpilase arengule kuigivõrd kaasa.“

Vastus 1:

Kõigil tudengitel on õigus nõuda selgitust oma hindele, ning juhul, kui tegemist on esseega, tunneb õppejõudud endal ka kohustust seda anda. Muidugi võib tagasiside saamine sõltuda mitmetest asjaoludest – näiteks kui ma olen andnud tagasisidet seminaris, siis ma harilikult lihtsalt ei jõua hakata seda tagasisidet pärast veel ka kirjalikult sisse toksima, sest mõni tudeng polnud kohal. Samuti on olnud totraid juhtumeid, kus tudeng tuleb esitlema nt oma lõputöökava magistriseminaris, ma annan sellele seal põhjalikku tagasisidet, kuid ta ei tee kriipsugi märkmeid. Kolm kuud hiljem saan kirja, et pai õppejõud, äkki saadaksite märkused kirjalikult. Aga kust mina neid enam mäletama peaks? Millele antakse ehk tagasisidet vähem, on eksamitööd, ehkki alati on võimalus tutvuda oma eksamitööga, punktidega, mis iga ülesande eest saadud, ning nt testi puhul ka eksamitöö malliga ehk n-ö õigete vastustega.

Teine asi, mida me iseäranis oma instituudis iseäranis tasemeõppekavadel praktiseerime, on mitte tagasiside, vaid edasiside. Rõhk pole mitte sellel lõplikul esseel, mille sa oled esitanud hindamisele, vaid toorversioonil, mille sa oled varasemaks tähtajaks esitanud: siis saad sa mitte üksnes tagasisidet, vaid ka võimaluse panna need soovitused praktikasse ning teha nii töö kui hinne paremaks. Tõsi, selle luksuse praktiseerimine sõltub koormusest ja ajalistest võimalustest.

Samas on mul kogemusi ka sellega, kuidas tudengeid tagasiside ei huvitagi. Toimus ühes aines eksam, avatud vastustega. Ma parandasin eksamitööd ära, kirjutasin kommentaarid juurde – nii valede vastuste kõrvale kui üldkommentaarina ning jätsin töödepaki instituuti, koordinaatorite ruumi, kus tudengitel igapäevane regulaarne ligipääs oleks. Seejärel teavitasin võimalusest ka tudengeid. Tulemus oli, et oma tööga käis tutvumas täpselt null tudengit. Koordinaatorid olid isegi pisut hämmastunud minu üllatust nähes – ega see ju nii käibki. Aga minul kulus paar-kolm lisatundi, et neid kommentaare leiutada. Edaspidi olen jätnud tööd oma tuppa, kus nendega on võimalik tutvuda vastuvõtuaegadel, kuid ükski tudeng pole veel soovi avaldanud.

Ja veel: tagasiside andmise sidumine palgaga on suhteliselt nõme demagoogia. Ma ei usu, et raha kedagi paremaks õppejõuks muudaks. Raha võib tähendada, et kas inimene teeb seda tööd või otsib midagi muud. Küll aga võib õppekvaliteeti parandada ajavaru: Eestis on õppejõudude koormus ikka mitmekordne. Meenub, kui meil käis suvekoolis üks USA professor, kes ehmatas ära, kuuldes, et tal tuleks lugeda loenguid kahel päeval, kummalgi 4-5 tundi. Tema olevat harjunud lugema ühe loengu nädalas. Milline on Eesti argipäev? Lektori loengukoormust saab näha näiteks sellest postitusest. Professorilgi tuleb lugeda paar-kolm kursust semestris, seega ikka 2-3 korda rohkem kui USA kolleegil. 

Väide 2:

„USAs on professoritel üliõpilaste jaoks mõeldud kellaajad, mille käigus arutatakse uurimistöö teemasid. Kui õpilane ei saa neil aegadel mingil põhjusel tulla, lepitakse kokku teine aeg, olgu see või õppejõu enda vabast ajast.“

Vastus 2:

Meie nimetame neid õppejõu vastuvõtuaegadeks ning kohale võib ilmuda mitte üksnes uurimistöö teemakavandiga, vaid ka mõne filosoofilise või praktilisema probleemi või küsimusega, eri valmimisjärgus tööga, või millega iganes, kuni see on akadeemiline. Õppejõud peab välja pakkuma nii mingi regulaarse kontoriaja (ehkki võib nõuda nt e-maili teel eelregistreerimist, et vähendada tühje tagumikutunde) – vähemalt tund-kaks nädalas, mil tudengid temaga silmast silma kohtuda saavad. Lisaks toimuvad sageli ekstra ja vastavalt kummagi osapoole graafikule kokkulepitud kohtumised. Rääkimata võimalusest võtta õppejõul nööbist kinni peale loengut. Oma juhendatavate ning e-õppijate seas olen propageerinud ka Skype’i kui eriti paindlikku vastuvõtuaega. Paaril inimesel on sellest isegi kasu olnud – ühte neist (kes polnud muide mu juhendatav) lõpuks juhendasingi suuresti üle skype’i ning paar tükki kooskõlastasid selle kaudu töö esitamise eelseid viimaseid täiendusi. Rääkimata veel sellest, et õppejõul on ka kohustus vastata nt tudengi kirjadele (mina loen seda reeglit nii, et mul on kohustus vastata korrektsetele ja korrektselt adresseeritud kirjadele).

Väide 3:

„Mõnel kursusel on vestlus ka kohustuslik, et iga õpilane saaks õppejõuga vähemalt 10-15 minutit kursuse jooksul personaalselt vestelda. See on äärmiselt oluline, sest eestlased, tagasihoidlikud nagu me oleme, ei lähe niisama julgelt professori kabineti ukse taha. Tean omast kogemusest, kui edasiviivad sellised vestlused õppejõuga on.“

Vastus 3:

Vat seda me nimetame seminariks. Selliseid on keskmisel tudengil vähemalt paar korda nädalas, kui mitte iga päev. Samuti on olemas erinevad uurimisseminari formaadid, kus tehakse tööd iga inimese isikliku arenguga (mitte enam seminaritekstiga). Need võivad olla omamoodi kontrollpostid nagu on magistriseminarid, et interaktiivsemat tööd ja tagasisidet ei saaks tudengid mitte üksnes oma juhendajalt, vaid laialt spektrilt õppejõududelt. Ent need võivad olla ka vähemreguleeritud formaadid nagu näiteks uurimisseminarid, kus tehakse tööd juba väga väikestes rühmades (3-4 inimest), kui mitte individuaalselt.

Väide 4:

„Eestis jääb nõrgaks ka professorite ja üliõpilaste vaheline kontakt loenguruumis. San Diego ülikoolis algas tund tihti sellega, et õppejõud küsitles pisteliselt paari õpilast kodutööd puudutaval teemal. Selline meetod pani tudengil igaks päevaks ette valmistama.“

Vastus 4:

Siin tuleb vist tuhka pähe raputada. Mina olen seda praktiseerinud ainult nendes loengutes, kus see on tööle hakanud. Ja vägisi kedagi kuulama-kõnelema pole sundinud. Pistelise suhtluse olen viinud miinimumini näiteks sellistel kursustel, kus on sadakond väga erineva taustaga kuulajat laiali hiigelsuures ja kajavas auditooriumis. Samas, need on sissejuhatavad ained. Kes sellest kadalipust läbi tuleb, jõuab ka interaktiivsema õppeni. Igaühega, kes on tulnud ülikooli internäšonal rileišõnshipse õppima, intellektuaalset vestlust arendada ei saagi.

Väide 5:

„Olen paljudelt eesti üliõpilastelt kuulnud, et meie kõrgkoolides pole professoril kombeks küsida õpilaste arvamust. Mäletan ise üht USA õppejõudu, kes iga tunni lõpus jättis aega küsimustele ja kommentaaridele. Enamasti oli tudengitel ikka midagi öelda. „Iga üliõpilase arvamus on mulle oluline, sest ka minul on teilt kõigilt midagi õppida,” põhjendas professor.“

Vastus 5:

Aa, nüüd me jõuame siis ka nende väidete allikani, jah? Olen kuulnud, et...? Rääkides omast kogemusest, siis kui jätta kõrvale suure auditooriumiga üldained, pole mul olnud tudengina veel au viibida auditooriumis, kus küsimusi esitada poleks saanud. Muidugi, tuleb tõele näkku vaadata, et ega seda võimalust Eestis väga aktiivselt ei kasutata. Nagu ei praktiseeritud ka näiteks Soomes, kus tudengid samuti pigem vaikselt kuulata eelistasid. Õppejõu seisukohalt pole vaade väga palju erinev. Tõsi, mõnikord on juhtunud, et ettenähtud loenguaeg hakkab otsa lõppema... Aga suuremgi probleem on see, et kui õppejõud küsib, et kas kellelgi on mõtteid-küsimusi-arvamusi, hakkab keegi tagareas pakkima ja võtab seda kui lahkumissignaali. Ehkki teinekord saavad sellest alguse ka väga huvitavad arutelud. 

Edasijõudnumatel magistrikursustel olen kasutanud sootuks sellist taktikat, et loengut ei peagi, vaid tegeleme ennekõike tudengite reflektsioonidega, mis on tekkinud lähtuvalt minu koostatud lihtsatest loengumaterjalidest või siis lugeda jäänud teadustekstidest. Tundub, et enamik tudengitest on sellise intensiivsema õppevormiga rahul. Ehkki on olnud ka juhtumeid, kus (teistelt erialadelt või teistest koolidest tulnud) tudengid on kurtnud, et on liiga intensiivne, tahaks lihtsalt istuda ja kuulata.

Väide 6:

„Selles ülikoolis, kus mina õpin, on mõned õppejõud keelanud sülearvutite kasutamise loengute ja seminaride ajal, et õpilase tähelepanu ei hajuks, seega jääb märkmete tegemiseks vaid paber ja pliiats. “

Vastus 6:

Ma arvan, et jällegi pole Eesti kõrgkoolidel siin midagi häbeneda. Meilgi on olemas kõrgkool, kus saab omandada isegi magistrikraadi seda sorti käskude-keeldude järgi.

Selle jutu õpetuseks:

„Õppejõudude ja tudengite omavahelised vestlused ja tagasiside on tähtis samm paremal tasemel Eesti kõrghariduse suunas.“

Olen absoluutselt nõus. Ja ootan seda tagasisidet väga. Seejuures on tagasisideplatvorme äärmiselt mitmesuguseid: ülikooli tagasisideankeet, mida mõned tudengid täidavad ka innukalt ja konstruktiivselt; mu enda ainespetsiifilised tagasisideankeedid, kust saab samuti väga konkreetseid ja konstruktiivseid ettepanekuid, ehkki 'juhtub ka seda, et üks ütleb, et võiks olla rohkem loenguid, teine, et rohkem seminare; üks sooviks põhjalikumat ja intellektuaalselt stimuleerivamat loengut, teine veidi lihtsamat; üks rohkem praktilisi arutelusid, teine rohkem teooriat jne. Lisaks viivad veel meie tudengiaktivistid läbi fookusrühmaintervjuusid tudengitega, kellel on sellel pinnal ehk isegi lihtsam rääkida probleemidest või ebakohtadest, mis mingis aines tekkinud on. 

Teisisõnu: selleks ei pea sõitma San Diegosse, et õppejõuga suhelda. Uskuge mind. 

Elik kui õppida, siis kas Eestis või välismaal? Vastus "välismaal" on täiesti vankumatu, kui soovite õppida süvendatult eriala, mida Eestis näiteks ei õpetata. Arvestades ülikoolide kärpimiskava, siis tõenäoliselt on  varsti jälle rohkem põhjust välismaale minna, iseäranis magistrikraadi saama (doktorit on juba täna mõttekam välismaal teha). Bakatasemel saab Eestis haridust endiselt küll ja veel. 

Niisiis sobivad vastuseks mõlemad variandid, ausalt. Aga ma räägiks pisut ka nendest taustadest, millest Eesti põhivoolumeedias ilmuvad kiidulaulud eriti aimu ei anna.

Haridus = tööstus

Ehkki globaliseerumine loob meile üha rohkem valikuvabadust, ei pruugi välismaal omandatud haridus olla iga hinna eest parem kui kodumaine. Ma usun, et nii mõnigi noor inimene on piisavalt helge ja selge tulevikusihiga, et ta suudab juba valida ülikooli, kuhu asuda doktoriõpingutega tegelema (st leida enda huvidega klappiva doktorikooli, juhendaja ja ka mõne stipendiumiskeemi, millega sinna saab). Mõni on võib-olla nii küps juba valides magistrikava; ent palju on selliseid abituriente, kes juba teavad, mis erinevates ülikoolides toimub, ja suudavad teha targa valiku?

Helge tuleviku õhinas jäetakse aeg-ajalt kahe silma vahele, et ka haridusest on saanud tööstus. Välismaale õppimaminekus – eriti kui minnakse esmast kõrgharidust omandama, on sisuliselt kaks suundumust: minnakse kas lihtsalt välismaale (suhteliselt suvaline USA, UK või kasvavalt ka Aasia kõrgkool), või kandideeritakse tunnustatud ülikoolibrändide (nt Pariisi Science Po, Oxbridge või USA Ivy League’i ülikoolid) sammaste vahele. Tõsi, tegelikkus ei pruugi sugugi tähendada, et nüüd asutaksegi õppima selles konkreetses kampuses, mida ehk filmidest või ajalooraamatutest teatakse. Kas te teadsite näiteks, et juhul, kui te ikka ei ole Prantsuse nomenklatuura järelkasv, vaid helge peaga entusiast Ida-Euroopast, siis ei asu te koos õppima mitte tulevase Prantsusmaa presidendiga Pariisi kampuses, vaid teiste toredate poiste ja tüdrukutega kooli harukontoris Dijonis? Ja kui te peaksite saabuma Ladina-Ameerikast, siis on teile paras sellesama kaubamärgiga kool Poitiers’s. No ja õppejõude, neid suuri korüfeesid näete te ennekõike suurelt ekraanilt. Ehkki kindlasti on seal ka kohapeal tublid seminarijuhendajad, ja kes teab, ehk ei pea osa professoreid aeg-ajalt paljuks ka perifeeriasse sõita.

Lihtsalt ja labaselt – maailma parima ülikooli sildi all müüakse teile tegelikult seda Eestis palju kiruda saanud massiharidust. Mis on võib-olla sealses kampuses parem kui mõnes Eesti ülikoolis, on üliõpilaste suhtumine õppimisse.Sest ehkki tegemist on tööstusega, võtavad tudengid seda haridust tõsiselt.Silme ees virvendab ikka Dead Poets Society või Good Will Hunting. Eestis on see suhtumine märksa pragmaatilisem (meenub aeg, kui ma ise astusin ülikooli ning oma pettumuseks avastasin sealt loengus naistekaid lugevad või küüsi lakkivad neiud ning kergelt kohtlased noormehed, kes polnud varem lugenud ühki filosoofi, rääkimata kodumaisest Sirbist või Vikerkaarestki). Õppemaksuga ei kaasne mitte kohustus õppida, vaid õigus õppida. Ja kohustuse peab tekitama miski muu. Ehk saab sellest tasuta kõrgharidusest vähestele olema ka mingit kasu. Tekib mingi elitaarsuse tunnetus. 

Aga äkki teeks siis kuidagi nii, et need helged pead tulevad Eesti ülikooli ning ülejäänud saadame nende oma kalli raha eest näiteks legendaarsesse MIT-sse (või noh, peaaegu, täpsemalt nende harukontorsisse Punesse Indias)? Uskuge mind, hariduse kvaliteet Eestis võiks sellest küll tõusta.  

PS: Üleilmastumisel on muidugi teistpidine mõju ka: sahistatakse, et mitmelpool seal "välismaal" on Tallinna Ülikool omandanud äärmiselt positiivse maine. Õrnalt-õrnalt tunnen ma seda omal nahal ka - ühed kõige positiivsemalt meelestatud on just meie välistudengid sealtsamast haridusmekadest Saksamaalt või USAst. Kiidetakse TLÜ inspireerivat õhkkonda, aktiivseid õppejõude ning huvitavaid kursuseid.