Aastaaruanne

Koostasin hiljaaegu oma doktorandi atesteerimisaruannet. Mulle atesteerimised üldjoontes meeldivad, see on hea aeg teha kokkuvõtteid ja mõelda, mida edasi ja mida teisiti. Õppejõududel reeglina atesteerimisi pole – meid valitakse 2-5 aastaseks perioodiks ning tibusid loetakse (ja võrreldakse konkurentidega) siis, kui on järgmised valimised. Atesteeritakse vist üksnes teadureid ja neid n-ö eluaegseid (tenured) professoreid.

Aga lühike kokkuvõte tehtust ehk pisut numbrimaagiat:

 -       Loetud kursuseid: 7

 -       Auditoorseid õppetöötunde kokku: 146

 -       Juhendatud lõputöid: 12, sh juhendamisele kulunud auditoorseid töötunde: 36

 -       Õppeaasta jooksul valminud artikleid: 11, neist tipptaseme artikleid 5

 -       Töötunde 05.03-03.06: 778

Muidugi on iga numbri taga pikk lugu. Kindlasti tuleb arvesse võtta, et sügissemester oli mul n-ö vaba semester, st olin vabastatud õppetööst. Erandiks oli üks kursus, kus ma loen külalisõppejõuna paar loengut, ning üks teine, kus käisin erakorraliselt tudengeid instrueerimas (neid sinna seitsme hulka ei arvanud). Siiski ei tähenda vaba semester vabanemist kõigist kohustustest. Enamiku oma kursustest pidin kevadel siiski ära lugema, vaid ühe neist sain anda üle kolleegile, kes seda sügissemestril minu asemel luges, ning ühe mulle kevadsemestril lisanduma pidanud kursuse sain žongleerida kolleegile. Niiet kokku siis 7 kursust kevadsemestril. Selles mõttes on loenguvabastus õppejõutöös üksnes sümboolne.

146 tundi ei tundugi ehk nii palju (kui vaheajad välja jätta, siis kokku kaks tundi tööpäevas), kuid raskeks muutis selle ehk esiteks see, et ma pidin veebruaris uuesti lugema harjuma – eelnevad pool semestrit olid mööda saadetud raamatu ja arvuti veeres ning polnud enam harjumust mitu tundi iga päev auditooriumi ees seletada. Teisalt tegi selle raskeks ka ajaline jaotus, (või peaks ütlema hoopis koondumine?), mis pea alati aset leiab: kui veebruaris kulus mul otseselt õppetöö läbiviimiseks 27 tundi, siis märtsis kasvas see 39 tunnini ning aprillis koguni 55 tunnini. Mais oli kokkuvõttes küll rahulikum, kuid lõviosa sellest 25 tunnist jäi ikkagi esimese kümne päeva peale. Siit jäävad muidugi välja kõik juhendamisega seonduvad ajapaigutused.

See paistab üsna selgelt ka, kui vaadata töötunde koondarvestuses. Kolme kuu peale (mis mul siinse blogi abil ära kaardistatud on saanud) tuli töötunde kokku 778 ehk keskmiselt 56 tundi nädalas. Graafik ülal näitab ka tegevuste ajalist jaotuvust – nagu näha, siis pole loengute lugemine päris 100% proportsioonis üldise tööajaga.

Vaatasin huvipärast oma kalendrit, et tuvastada, palju kulus mul aega juhendamistele. Iga juhendamisega seotud tundi pole sinna ju enesestmõistetavalt kantud; aga enamiku auditoorseid kohtumisi olen vast ikka endale üles märkinud. Kokku leidsin neid nelja kuu peale 36. Seega, iga nädal keskmiselt 2,25 tundi ning iga juhendatava peale nelja kuu lõikes kokku keskmiselt 3 tundi. Polegi nagu eriti hirmus, kuid kui arvestada, et keskmiselt pääses juhendatav jutule umbes 20 minutiks korraga, siis tähendab see keskmiselt 9 kohtumist per nase (OK, paar mu juhendatavat ju tegelikult ei lõpetanud, niiet iga lõpetanu peale on see number pisut väiksem; samuti tuleb arvestada seda, et paari inimest kaugjuhendasin lõviosas meili teel suheldes, ning paar inimest käis harva, aga see-eest väga pikkadel-põhjalikel kohtumistel). Aga neid tunde, mis töö erinevate toorversioonide lugemisele või nende meilitsi tagasisidestamisele kulus, ei suuda ilmselt keegi kokku arvata.

Lisaks õpetamisele oli lõppenud aasta ka küllalt produktiivne teadusartiklite valmimise koha pealt: 11 artiklit kõlab üsna aukartustäratavalt. Tõsi, minu ainuautorluses on neist vaid üks, sisuliselt minu kirjutatud mitmikautorluses artikleid neli, siis veel neli sellist, mille oleme kirjutanud pooleks mõne kolleegiga ning kaks sellist, kus minu panus on üsna tagasihoidlik. Kokkuvõttes ja tunnete riivamiseni üldistades võiks seega öelda, et ma olen kokku kirjutanud 5+4/2=7 artiklit.

Muidugi, et kõik „päris ausalt ära rääkida“, siis jääb selle õppeaasta kontosse ka mõni artikkel, mis on tegelikult juba varem valmis kirjutatud ning alles sel semestril avaldatud. Üks sel aastal ilmunud artikkel sai näiteks suuresti valmis kirjutatud juba 2011. aasta alguseks. Ent omajagu aega läks selle toimetamisega, sel aastal sain kirju vahetada toimetajaga ja igasugu asjaajamisega tegeleda. Veel kaks artiklit valmisid suvel, juulis ja augustis konverentsiettekannetena, seega jäi õppeaasta sisse nende kogumikuartikliteks viimistlemine. Aga millisesse aastaaruandesse peaksin siis nende artiklite kirjutamise paigutama? Jah, see oli retooriline küsimus. Seega, kümmekond artiklit, kirjutamismahtu orienteeruvalt 6 artikli jagu. Kokkuvõtlikult polegi nagu kõige halvem tulemus. 


Selline aasta. Mis siis tulevikus paremini või teisiti? 


Ma ütlen ausalt, et sellises tempos suudan ma ilmselt jätkata veel võib-olla aasta. Aga siis peaks tervise ja muu elu huvides küll kuskilt kärpima hakkama. Võib-olla vahetada veidikeseks ametit? Muutuda põhikohaga põhikohaga teaduriks ning oma loengukoormust vähendada? Minna hoopis peale doktori kaitsmist kuhugi postdokki? Või õnnestub lähiaastail teha karjääri ja saada dotsendiks? Neilgi on loengukoormus juba madalam. Kõik need on variandid, aga nende saavutamisel on märkimisväärsed eeltingimused - doktorikraad, tõenäosus, et instituuti prantsatab suur uuringuprojekt, kus on koht just minule; mõnes välisriigi ülikoolis avanev positsioon minu uurijaprofiiliga inimesele. Vaatame, kuidas nad realiseeruvad. 


Pluss-poolelt saab ilmselt välja tuua tööviljakust, mis suuresti tulenes sellest, et sügissemester oli mul loenguvaba. Katsetan sama ka järgmisel aastal, kui vähegi võimalik - näiteks sügissemestri esimese poole jätan loenguvabaks ja katsun kirjutada nii palju kui torust tuleb.Ja lisaks usun, et omajagu stimuleeriv oli ka sellesamase blogi pidamine. Aitas ehk mõnevõrra enam pühenduda. Eks katsun jätkata ka sellega. :)