Haigus ja semestrilõpp on kõik kasvatanud minus suutmatust tööalaseks eneseteostuseks. Oleme ausad, minu viimaste kuude elust on puudunud igasugune rutiin. Kui midagi rutiiniks nimetada saab, siis vaid seda, et keskmiselt oli äratus kell 7 ning esimese liigutusena avasin ma arvuti. Aga pidevalt käis tõmblemine suhteliselt lühiajaliste eesmärkide saavutamise nimel. Valmistada ette õhtune loeng, arutelu, kirjutada valmis artikkel, mille tähtaeg on homme, jne. Mulle üldjoontes selline töötempo sobib ja meeldib - teha asju korraga ja otsast lõpuni. Aga süvenemist nõudvas teadlase elukutses ainult niimoodi tulistada ka ei saa, vahepeal tuleb ka laadida. Seega oli minu selle nädala suur mõte: tuleb taastada rutiin.
Ainest oli selleks nädalas küllaga. Nädala esimese poole olin ma veel üsna suure innuga haige, nädala teisel poolel aga tervis enam praktiliselt tunda ei andnud. Ent tööviljakus oli mõlemal tagasihoidlik ning peamiseks motivaatoriks lühiajalised eesmärgid. Esmaspäeval suhtlesin oma Läti uurimisassistendiga ja tegin veel mõned asjalikud liigutused. Teisipäeval lugesin; aga mitte erialakirjandust, vaid Hvostovi "Sillamäe passiooni", mille ma endale sünnipäevaks ostsin. Üritasin tegeleda ühe artikliga, aga paar tundi ponnistusi lõppes sellega, et artikkel lendas jaanilõkke hakatuseks. Kolmapäeval kirjutasin oma nädalakommentaari ja veel mõningaid asju, ning käisin kahel kohtumisel. Neljapäeval üritasin samuti kirjutada, kuid mitte väga tulemuslikult. Enamiku päevast veetsin koolis, algul nõukogus, hiljem arenduskoosolekul, ning pärast seda instituudis tudengitöid printides ja erialakirjandust sirvides. Reede oli meil instituudi n-ö väljasõit lennusadamasse, ning väga aktiivne meediaga suhtlemise päev - andsin kaks intervjuud ning käisin oma päevakommentaari lugemas. Pisut jõudsin lugeda ka tudengitöid. Töistele tegevustele kulus sel nädalal kokku umbkaudu 22h.
Võimalik muidugi, et mu loiduses oli süüdi Andrei Hvostov, kes suudab kirjutada nii kaasakiskuvalt, ja panna oma karakteri kaudu minu jaoks ajaloolise aja niivõrd tuttavlikult kõlama. Aga teisi "süüdistada" pole ju ka ilus. Niisiis mõtlesin välja oma suvise rutiini - retsepti, millesse tuleb suhtuda nagu igasse retsepti, ehk mõistuse ja "koostisainete" olemasolust lähtuva tunnetusega. Plaan ise on järgmine:
- 1h kommunikatsioonile (meili lugemine, uurimisassistentide, juhendatavate jt-ga suhtlemine, aga ka sotsiaalmeedia jms).
- 1h päevakajalisele (igapäevane meediaring, mis vastavalt uudiste hulgale keskendub ka rohkem või vähem Eesti vs väliskanalitele)
- 3-4h erialakirjandusele (artiklite otsimine, lugemine, "konspekteerimine")
- 3-4h kirjutamisele (otseselt mõne artikli, katusartikli, projektimaterjalide, õppematerjalide, ainekaartide vms-ga tegelemisele)
Seejuures on esimese kahe tegevuse ajalimiit rohkem piirava iseloomuga - rutiini puudumisel on oht jääda prokrastineerima. Kahe viimase tegevuse ajalimiit on rohkem indikatiivne. Ega see piir lugemise ja kirjutamise vahel on tegelikult üsna õhuke. Ning kordaminekuks võib lugeda ka seda, kui tööpäev tähendab 6-7 tundi kirjanduse lugemist ja selle konspekteerimist. Pärast paari sellist päeva on juba märkimisväärsel hulgal materjali, mille põhjal kirjutama hakata. Samas olen ennast jälgides täheldanud, et peale kuskil 3-4 tundi lugemist hakkab tähelepanu hajuma ning lugemiskiirus aeglustuma. Seega on see sobiv hetk, mil kaaluda tegevuse vahetust.
Igatahes, esialgsed indikatsioonid on nüüd paigas. Vaatame, kas selline plaan tööle ka hakkab. Järgmine nädal on see kõik veel kahtlane, sest on aktused, üks konverents ja mitmed teised üritused, mis seda sorti süüvimist eriti ei soodusta. Aga peale seda ehk juba õnnestub.
Natuke suvistest tegevustest ja eesmärkidest ka. Jäävad nii mõningad kõrgema intensiivsusega lühiajalisemat tähelepanu vajavad tegevused, näiteks nädalakommentaar, vastuvõtukomisjonid ja üks töötuba Madridis. Suured tegevused, mis mu suve hakkavad sisustama, on aga järgmised kolm:
Ainest oli selleks nädalas küllaga. Nädala esimese poole olin ma veel üsna suure innuga haige, nädala teisel poolel aga tervis enam praktiliselt tunda ei andnud. Ent tööviljakus oli mõlemal tagasihoidlik ning peamiseks motivaatoriks lühiajalised eesmärgid. Esmaspäeval suhtlesin oma Läti uurimisassistendiga ja tegin veel mõned asjalikud liigutused. Teisipäeval lugesin; aga mitte erialakirjandust, vaid Hvostovi "Sillamäe passiooni", mille ma endale sünnipäevaks ostsin. Üritasin tegeleda ühe artikliga, aga paar tundi ponnistusi lõppes sellega, et artikkel lendas jaanilõkke hakatuseks. Kolmapäeval kirjutasin oma nädalakommentaari ja veel mõningaid asju, ning käisin kahel kohtumisel. Neljapäeval üritasin samuti kirjutada, kuid mitte väga tulemuslikult. Enamiku päevast veetsin koolis, algul nõukogus, hiljem arenduskoosolekul, ning pärast seda instituudis tudengitöid printides ja erialakirjandust sirvides. Reede oli meil instituudi n-ö väljasõit lennusadamasse, ning väga aktiivne meediaga suhtlemise päev - andsin kaks intervjuud ning käisin oma päevakommentaari lugemas. Pisut jõudsin lugeda ka tudengitöid. Töistele tegevustele kulus sel nädalal kokku umbkaudu 22h.
Võimalik muidugi, et mu loiduses oli süüdi Andrei Hvostov, kes suudab kirjutada nii kaasakiskuvalt, ja panna oma karakteri kaudu minu jaoks ajaloolise aja niivõrd tuttavlikult kõlama. Aga teisi "süüdistada" pole ju ka ilus. Niisiis mõtlesin välja oma suvise rutiini - retsepti, millesse tuleb suhtuda nagu igasse retsepti, ehk mõistuse ja "koostisainete" olemasolust lähtuva tunnetusega. Plaan ise on järgmine:
- 1h kommunikatsioonile (meili lugemine, uurimisassistentide, juhendatavate jt-ga suhtlemine, aga ka sotsiaalmeedia jms).
- 1h päevakajalisele (igapäevane meediaring, mis vastavalt uudiste hulgale keskendub ka rohkem või vähem Eesti vs väliskanalitele)
- 3-4h erialakirjandusele (artiklite otsimine, lugemine, "konspekteerimine")
- 3-4h kirjutamisele (otseselt mõne artikli, katusartikli, projektimaterjalide, õppematerjalide, ainekaartide vms-ga tegelemisele)
Seejuures on esimese kahe tegevuse ajalimiit rohkem piirava iseloomuga - rutiini puudumisel on oht jääda prokrastineerima. Kahe viimase tegevuse ajalimiit on rohkem indikatiivne. Ega see piir lugemise ja kirjutamise vahel on tegelikult üsna õhuke. Ning kordaminekuks võib lugeda ka seda, kui tööpäev tähendab 6-7 tundi kirjanduse lugemist ja selle konspekteerimist. Pärast paari sellist päeva on juba märkimisväärsel hulgal materjali, mille põhjal kirjutama hakata. Samas olen ennast jälgides täheldanud, et peale kuskil 3-4 tundi lugemist hakkab tähelepanu hajuma ning lugemiskiirus aeglustuma. Seega on see sobiv hetk, mil kaaluda tegevuse vahetust.
Igatahes, esialgsed indikatsioonid on nüüd paigas. Vaatame, kas selline plaan tööle ka hakkab. Järgmine nädal on see kõik veel kahtlane, sest on aktused, üks konverents ja mitmed teised üritused, mis seda sorti süüvimist eriti ei soodusta. Aga peale seda ehk juba õnnestub.
Natuke suvistest tegevustest ja eesmärkidest ka. Jäävad nii mõningad kõrgema intensiivsusega lühiajalisemat tähelepanu vajavad tegevused, näiteks nädalakommentaar, vastuvõtukomisjonid ja üks töötuba Madridis. Suured tegevused, mis mu suve hakkavad sisustama, on aga järgmised kolm:
- Doktoritöö. Veel üks artikkel on vaja viimistleda ja ära saata (ASAP!), ning seejärel tuleks asuda doktoritöö katusartikli kallale. Suvega üritan põhiosa sellest valmis saada, puhvrisse jääb ka sügissemestri esimene pool.
- Projekt. Projekti tulemuste ametlik esitlus toimub septembri keskpaigas, seega tuleb suve esimene ots suuresti täis uurimisassistentide karjatamist, ning teine pool raporti kirjutamist. Lisaks üritaks paar artiklit sellel teemal uurimisrühma kaaslastega valmis kirjutada.
- Kursuseprogrammid. Meil on nüüd uus ja "tore" kord, mis tähendab, et õppejõud peab kõik oma kursuseprogrammid juba nädal enne sügissemestri algust valmis kirjutama ja ära esitama. Tore ilma jutumärkideta on see selles plaanis, et tudengitel on ehk sel moel võimalik teadlikumaid valikuid õppeainete osas langetada. Jutumärgid surub sinna ümber aga tõik, et nii jääb suvesse veel vähem kirjutamisaega (juba peab hakkama pühenduma kursuste sisu uuendamisele jm-le). Eriti vihaseks saan ma muidugi siis, kui selgub, et ma olen oma doktoritöö hinnaga hoolega kursuseid ettevalmistanud, aga meie IT-geeniused pole siiski suutnud vastavat ÕISi moodulit käivitada.
Nüüd võib siis küsida, et kas mul puhata plaanis polegi? Aus vastus: on küll, aga "mõõdukalt". Mõned päevad siia-sinna on juba arvestatud, lisaks kavatsen kindlasti vabalt võtta nädalavahetustel. Aga kokkuvõttes olen arvestanud, et tuleb tihe ja töine suvi. Ma ise loodan, et siis, kui doktoritöö kaitstud on, saab mõnda aega pisut vabamalt võtta. Aga eks vaatame. Kõige selle eelduseks on, et suudan sel suvel end veel kokku võtta.
No comments:
Post a Comment