Juhendamine: miks ma seda teen?

Mul on õppejõutöö kestel kogunenud kokku ligi veerandsada juhendatud või kaasjuhendatud tööd. Sel kevadel kaitsti neist pea pooled ehk 12. Kaks neist olid magistritööd. See on päris suur koormus, arvestades, et reeglina eeldatakse täiskoormusega lektorilt kuskil kuue lõputöö juhendamist. Aga mulle meeldib. Ja kuigi on olnud tagasilööke (esimestel aastatel kippusin sügavalt ja isiklikult haavuma retsensentide hinnangute peale, lubades, et enam ma oma pead pakule ei too ja rohkem ma ei juhenda), siis tuleb mul ikka või paar kord kuus mõni sähvatus stiilis „oh-see-oleks-nii-hea-tudengitöö-teema!“ ning leian end taas kümnekonna juhendatavaga askeldamas.

Tänamatu töö?

Samas pole saladus, et juhendamine on üpris tänamatu töö. Tallinna Ülikooli töötasustamise eeskiri ütleb, et „Viimase 3 a jooksul üliõpilastööde (v.a. PhD­tööd) juhendamine (10 EAP kohta)“ annab minusugusele magistrikraadiga lektorile 3 punkti nendest 1100st, mis mul aasta peale täiskoha pidamiseks välja on vaja teenida. Ümberarvutatult tähendab see seda, et ma saan ühe juhendatud bakalaureusetöö eest 2,7 punkti iga aasta, kolme aasta peale kokku seega ca 8 punkti. Magistritöö on veidi kopsakam, selle eest saab siis kokku tervenisti 27 punkti, kui ma sellest eeskirjast kõõigesti aru saan. Seejuures annab näiteks üks komisjonis tehtud „tagumikupäev“ tervelt 10 punkti ning näiteks üks 3.1 kategooria publikatsioon koguni 150 punkti. Seega, kallid inimesed, saage aru, juhendamine on maailma kõige kahjumlikum harrastus!

OK, see töötasustamiseeskiri ongi üks suhteline jaburus ja praktikas rakendataks pisut inimlikumaid normatiive – olen kuulnud, et bakatöö juhendamise arvestuslikuks koormuseks on 20 töötundi ehk 2,5 tööpäeva. Aga tegelikkuses tähendab juhendamine ikka märksa suuremat pühendumist.

Miks ma siis seda tänamatut tööd teen??

Minu mantrad

Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle taga seisab neli suurt põhjust.

1.          Isiklik kogemus. Mul on enda õpingud veel üsna selgelt meeles ja tean, mis tunne on kirjutada oma esimest suuremat kirjatööd. Seda, kuidas see kõik tundub suur ja keeruline, ja kuidas ma oleks oodanud kedagi, kes mind maa peale tagasi toob. Olen ise oodanud juhendaja tagasisidet nagu põuasel ajal vihma nõiduv šamaan. Ja üllatusega avastanud, millise efektiivsusega suudab kogenud silm tuvastada vajakajäämusi, mille peale ma ise tulnudki poleks. Teisalt tuleneb see isiklik kogemus retsenseerimisest. Sa loed kellegi teise juhendatud lõputöid ja avastad seal midagi, mida võiks nimetada „alajuhendamise sümptomiteks“: leiad selliseid totraid vigu, mida tudeng on ilmselt teinud oma tarkuse otsast, sest tal on kas vastavad ained võtmata või pole ta oma õpingutega nii ambitsioonikate plaanide teokstegemiseks vajalikuni veel jõudnud. Teisisõnu: on näha, et juhendaja pole vist vaevunud seda tööd läbigi lugema, muidu poleks ta selliste vigadega asja lihtsalt kaitsmisele lasknud. Need vead ei pruugigi olla suured, aga viis, kuidas asi on kirja pandud, võib teinekord täielikult nullida teadusliku uurimuse kvaliteedi.
2.        Missioon. Ma olen õppejõud massiülikoolis, kus individuaalse arenguga on bakalaureuseõppes, aga kohati isegi magistriõppes sisuliselt võimatu tööd teha. Lõputöö kirjutamine ja juhendamine on aeg, mil seda viga parandada: seal tulevad ilmsiks n-ö kiivakasvamised ehk see, kus inimene on ehk sellest või teisest valesti aru saanud; tuleb ilmsiks ka inimeste erinev potentsiaal, avalduvad inimeste tegelikud huvid. Ma saan küll aru, miks Rein Taagepera leidis selle kurikuulsa Martin Luther Kingi töö järellainetuses, et bakalaureusetööd ei tohiks üle tähtsustada, ent jääksin siiski lugupidavale eriarvamusele: bakalaureusetöö on äärmiselt oluline etapp inimese akadeemilises arengus. See näitab, millised tiivad suudab ta endale kasvatada tulevikus ning kindlasti peab inimesel olema sel teel ka mentor. Ma loomulikult ei jutlusta seda oma juhendatavatele, jumal hoidku selle eest. J
3.     Noore õppejõu fanatism. See on lihtsalt nii äge, kuidas noor inimene areneb ja midagi täiesti mõistuslikku produtseerida suudab!
4.     Praktiline huvi. Oleme ausad – poliitikateadlastele ei anta Eestis reeglina raha selleks, et nad uuriksid päevakajalisi sündmusi, näiteks kaevuks erakondade sisedemokraatia probleemidesse või poliitikute arusaamadesse kodanikuühiskonnast. Tudengi lõputöö on omamoodi andmekogumismeetod, viis saada uut teadmust selle kohta, mis Eesti poliitikas toimub.

Tänuväärne töö

Aga praegu, juunikuus ma võin öelda, et see on igati tegijat kiitev töö. Kõik need, kes sel õppeaastal oma lõputöö käsile võtsid – erandeid oli vaid kaks – lõpetasid ilusti ja enamik neist koguni väga edukalt. Enamus bakatudengitest pälvis lõpphindena kas B või A. Aga nad olid mul sel aastal ka üks ütlemata võimekas kamp. Sellega on ehk põhjendatav ka juhendatavate suur hulk – kui on nii palju särasilmseid tegelasi, siis kuidas sa neid ära saadad? Edukas lõpetaja on ju kiitus kuubis.  

Ma ütlen ausalt, et senise kogemuse põhjal on bakalaureusetöö juhendamine märksa raskem ning aeganõudvam tegevus kui magistrandi juhendamine. Muidugi täiesti ristivastupidiselt töötasustamise eeskirjale. Aga täna juhendatud baka on ju homne magistrant, kellel nõksud juba selged ja kes saab juba märksa iseseisvamalt hakkama. Muidugi, Bologna süsteem tähendab vaba liikumist, st seda, et minu tänased juhendajad ei pruugi minuga ega üldse sellele erialal jätkata. Aga ütleme nii, et ikkagi on tunne, et killuke maailma on parandatud. Või tunnen ma vähemalt teatud osadust selles parandamisprotsessis.

Muidugi, eriti armas on see, kui töö sind ise ja otse kättpidi tänama tuleb. Sain mõned päevad tagasi Facebooki vahendusel ürituse kutse, ürituse nimi oli „Kokkuvõte ja järeldused“. Kui ma tavaliselt ei viitsi seda üritustelaadungit eriti majandada, siis selle pealkiri jäi silma, ma ausalt mõtlesin esiti, et tegemist on mingi parajalt camp’i klubiüritusega, eriti vaadates selle kõrval olevat rangelt tõsist pilti. Ma tõesti ei tea, miks. Aga sisse vaadates kiskus silma märjaks küll. Need olid mu enda juhendatavad, kes olid otsustanud korraldada väikese istumise/tänuürituse. Üritus ise oli ka armas. Pooled juhendatavatest olid kohal, ja ega meid ausalt öeldes selle laua äärde rohkem mahtunud olekski.

Meeleolukaim juhendamisaasta

Kokkuvõttes jääb 2012 ilmselt meelde kõige uhkema juhendamisaastana. Põhjuseks on muidugi juhendatavad ise. Poliitika sotsioloogia ei ole selline valdkond, mis tõmbaks ligi masse; reeglina registreerib end sellesse valdkonda kuskil 5-10 tudengit. Ning need on ka üsna teadliku valiku teinud tudengid, julgen öelda, et sügavamate huvidega tudengid. Võib olla oli mu selleaastane populaarsus(pidin mõned inimesed sel aastal ka teiste juhendajate juurde saatma) põhjendatav ka sellega, et lugesin 2011. aasta kevadel ise samanimelist ainet. Kolleeg, kes seda tavapäraselt loeb, sai kokku vaid 2 juhendatavat. Ent tema juhendamiskoormus ongi reeglina tagasihoidlikum olnud, missest, et ta on üks instituudi kahest kõige populaarsemast õppejõust.

Aga suur-suur aitäh kõigile mu endistele ja praegustele juhendatavatele! Te olete selle tänamatu töö küllalt inspireerivaks muutnud!