16.04-22.04

ESMASPÄEV

Eelmisel õhtul olin just mõelnud, et huvitav, mis kell päike tõuseb – pimedas ma tööd teha ei suuda. Aga 5.55 oli juba täiesti valge ning seega ronisin voodist välja, lükkasin arvutile hääled sisse ja hakkasin eelmisel päeval pooleli jäänud eelarvet koostama. Sellega läks tegelikult üllatavalt kiiresti! Aga tehtus ma päris 100% kindel ei olnud, seega viimistlesin veel tunnikese taotlust ja viskasin pilku oma tolle päeva loengute slaididele, kuid kella 9ks liikusin kontorisse – meil on ju instituudis 2 uurimisassistenti ja arendusjuht, kes teavad neid asju minust märksa paremini. Juhtus aga see, et ma olin peaaegu esimene inimene, kes instituuti jõudis. Õnneks oli kohal kolleeg, kes raamatupidamist veidi jagab, ja lõppkokkuvõttes sain aru, kus ma mööda olin pannud, ning saingi dokumendid kokku. Õige pea jõudis ka uurimisassistent, kes tehtu veel üle vaatas ja asjadele ametlikku käiku anda aitas. Ja taotlus sai saadetud.

Siis jäi veel paar tundi, et loenguslaide viikida ja järjekordseks rääkimismaratoniks valmistuda. Loengusaalis aga hakkas üleväsimus tunda andma. Loeng oli rabe ja mina mitte just kõige karismaatilisem esineja; teise loengu lõpus avastasin, et ma hingeldan lihtsalt püstiseismisest ja mul on raske mikrofoni rääkida. Selline tööpäev.

Kui ma kella 4st uuesti kontorisse jõudsin, sain kinnituse ka, et taotlus on kohal ja kõik paistab enam-vähem nii nagu vaja. Samal ajal tuli ka üks mu juhendatav vastuvõtule. Töölt liikusin koju perekondlikel põhjustel juba peale kella 17.30, aga kuskil 19-22-ni jätkus siiski tööpäev veel täistuuridel. Mitmed asjad vajasid ajamist, kirjad vastamist jne.

Kummalisel kombel tekkis mul aga sel päeval kahel korral selline tunne, et mu tööl on ka väga selged eelised. Need momendid olid, kui ma autoga tööle ja koju sõitsin – tavalise 15 minuti asemel võttis sõit aega pisut üle poole tunni.

13h

TEISIPÄEV

Äratus kell 7, asusin lugema kõiki neid juhendatavate töid, mis vahepeal laekunud olid. Ja nii mõnigi neist vajas juba põhjalikumat lugemist ja kommenteerimist. Seejärel jõudsin läbi lugeda ühe artikli keeletoimetuse, millega olin juba nädala jagu hiljaks jäänud – mina, kes ma tavapäraselt üsnagi korrektne olen vormistuslikes detailides, pidin suurema osa oma viitestikust ühel või teisel põhjusel ümber töötama. Olgu öeldud, et enam kui pooltel juhtudel ei olnud selles süüdi mina – mõned veebipõhised materjalid, millele olin viidanud, olid sealt vahepeal ära korjatud; ühele raamatule polnudki võimalik leheküljenumreid panna, sest see on alles trükis ning lõplikku küljendatud varianti olen näinud vaid enda peatükist; ning Soome statistikaamet oli suutnud artikli ärasaatmise ning keeletoimetamise vahepeal andmeid uuendada. Kuigi olin ka ise suutnud aastaarvude jms-ga pudrutada. Novot. Nüüd siis tegin vigade parandust. (Tõsi, nagu neljapäeval keeletoimetaja vastusest lugesin, olin suutnud asju hoopis hullemaks ajada – mitmetes viidetes olin sedakorda suutnud isegi autorite nimed valesti kirjutada!)

12ks liikusin kooli, tudengivastuvõttu. Sel korral oli vasuvõtul õnneks suhteliselt vähe inimesi, ning erinevalt eelmisest nädalast jõudsin tänu sellele isegi sööma! Seejärel heitsin kiirpilku sama õhtu tudengite ettekannetele, mida mul õppejõuna kommenteerida tuleb. Et mul aga kell 14-17 tuli ise tudeng olla, pidin vahepeal ruumi vahetama ning töö käigus üritama veel ka loengut jälgida.

17-19 oli üleilmastumisteooriate ettekandeseminar. Kokku ilmus kohale 5 ettekandjat, seega saime oma tegevustega ühele poole juba pisut peale 19-t. Veel mõne kooskõlastused tudengitööde osas, ning tööpäev läbi. Pärast seda läksime veel kolleegidega sööma, ja kuna arutlusel olnud teemad – majandusteooria teisenemine polnud minu jaoks just kõgie meeliköitvamad, siis ma võitlesin endaga mingil hetkel tõsiselt, et mitte magama jääda. Koju jõudsin AK-ks ning peale seda jäin vist juba enam-vähem ka magama.

9h

KOLMAPÄEV

Loengu- ja ka koosolekuvaba päev! No peaaegu. Kell 12-14 kohtusin ühe meie arendusassistendiga, kelle ülesandeks on kodulehte uuendada ning kes pidi kokku saama minema ka ülikooli turundusinimestega. Kuna ma erialaselt seda valdkonda pisut tean, siis arutasimegi too päev, kuidas muuta instituudi kodulehte paremaks, mida võiks arutada ülikooli turundusega, ning mitmeid teisi teemasid.

Seejärel taandusin oma kabinetti ning asusin taas juhendatavate töid lugema. Tol õhtul pidin kohtuma ühe oma magistrandiga, kellel oli, mida ümber teha. Seega lugesin ta tööd, tegin märkmeid, tuhlasin oma artikliarhiivides ning püüdsin tööle leiutada n-ö pointi. Ning ka meie kohtumine kestis kokku ligi 2 tundi. Selle aja peale lakkasid mul arvutis toimimast nii USB-i pesa, mistõttu ma ei saanud tudengile anda materjale, mida ta kindlasti lugema peaks; ning kadus ära ka internet. Murphy seadused. Niisiis jätkus mu see juhendamise päev kodus, kus koostasin talle kommenteeritud kirjanduslisti edasi. Seejärel veel kiirpilk kirjakasti ning järgmise päeva teemadele, kuid kumm oli üsna tühi ning seega jäi suurem ettevalmistus ikkagi järgmisse päeva.

8h

NELJAPÄEV

Äratus kell 6, eesmärgiks lugeda läbi kõik selle päeva seminaritekstid ja valmistada ette arutelu, ning valmistada ette slaidiesitlus ja kaasajastada kodutöö nõudeid. Ausõna, mul oli kell 13.30, kui ma ettevalmistused lõpetasin ja duši alla jooksin, selline tunne, et päevatöö oleks juba jua nagu tehud. Ja ega hommikune töösessioon oligi juba 7,5 h kestnud. Siiski ootas mind koolis veel kaks ainekursust.

Lõpetasin kuskil kell 20. 6h tööpäev polegi ju nii pikk, aga igatahes olin ma selle aja jooksul suutnud ära unustada, kuhu ma oma auto parkisin. Ideaalne!

Kodutöö päev kestis veel pisut, saatsin mõned korralduslikud kirjad ja sättisin paari asja.

14h.

REEDE

Öösel nägin unes, et tudengid tegid mulle ettekandeid. Oli nagu poliitiline kommunikatsioon, aga väga sürreaalsel kujul. Muidu oli reede enam-vähem järjekordne rihma lõdvemale laskmise päev. Keskpäevast tegin siiski väikse treti kooli poole juhendamistega seoses, siis andsin ühe intervjuu ning kadusin taas kabinetivaikusesse tudengitöid parandama. Kontorist lahkusin 7 tuuris. 

7h

LAUPÄEV

Taaskord jagus rõõmu tudengitöid lugedes, kui muud rõõmud vahele poleks tulnud, oleks jõudnud lõpuni.

4h

PÜHAPÄEV

Imeilus ilm võimaldas seminariks valmistuda ning tudengitöid lugeda vabas õhus. Ja kui kõik tudengitööd oleks nii head kui see teoreetiline osa, mida sel hetkel lugesin, oleks suur osa mu tööst puhkus! Lisaks sellele sain lõpuni tudengitööde lugemisega, lisaks kulus veel kuskil 1,5 h hinnete erineval kujul sissekandmisele. Õhtu möödus veel ühe seminariteksti ning meilidele vastamise tähe all.

9h

Kokku taas 64h.

Aga järgmine nädal tuleb teisiti... almost.

09.04-15.04

ESMASPÄEV

Hommik saabub kuskil 7-8 tuuris, ning nagu ikka, loengu ettevalmistamisega. 12st 16ni loeng, pärast seda vastasin instituudis kirjadele ning üritasin viimaks hakata ka juba varem jutuks olnud taotlust kirja panema. Töölaua taga istumine, mis mind sageli suhteliselt hästi distiplineerib, ei tahtnud aga sel esmaspäeval eriti tõhusaks ajurünnakupositsiooniks olla. Seega liikusin juba üsna varakult, kuskil 6 tuuris koju.  

Õhtu möödub vahelduva eduga töö tähe all, kirjutan edasi seda projektitaotlust, redigeerin veel kahte keeletoimetusest tulnud artiklit, millel tähtaeg kukkus. Mis kell ära kukkusin, enam nagu ei mäletagi.

TEISIPÄEV

Äratus kl 6.30, ning kiiruga uuesti pakkumuse kallale. Lisaks sisule tuli veel välja mõelda eelarve ja valmistuda kell 11 algavaks kohtumiseks. Kohtumiselt otse sööstsin instituuti, kus algas juhendatavate vastuvõtt, kohe peale seda putkasin korruse võrra ülespoole ja olin ise 3 tundi koolilaps. Sealt edasi liikusin tagasi alla kabinetti. Vahepeal oli tööle jõudnud mu kolleeg, keda Eestis just iga päev ei kohtu, ning sestap kulgesid õppetööjärgsed tunnid suuresti temaga diskuteerides, mitte arvutis ragistades. Väike otsene kasu oli ka – sain mitmeid kasulikke näpunäiteid, vahetasime tudengitele mõeldud kirjatööde juhendeid ning ta andis mulle veidi materjali ühe kursuse teema jaoks. Nii saan ehk isegi nii ässaks, et magistrantide kvalitatiivmeetodite kursustes inimesi õigusliku analüüsi teemal valgustada! J Koju jõudsin kuskil kella 9 tuuris.

KOLMAPÄEV

Nädala surnud punkt. Polegi ühtki koosolekut! Ainus formaalne kohustus on doktoriseminar, milleks valmistumise tähe all päev kulub. Ja vajubki peale letargia. Lisaks „operatiivtöö“ kirjadele vastamise näol. Seminar oleks mulle rangelt soovituslik ilmselt ka juhul, kui ma enam doktorant poleks, vaid kohustab kõiki vastava suuna õppejõude. Siiski tundsin sisimas antud seminari lõppedes suurt headmeelt, sest tegelikult on mul n-ö kohustuslik õpingute seisukohalt osaleda veel vaid ühes seminaris! Peale seminari liigume edasi sööma, ning tekib võimalus läbirääkimisteks projekti teemal kolleegidega.

NELJAPÄEV

Aeg end mobiliseerida! Äratus kell 7 ning esimeseks ülesandeks läbi lugeda õhtused seminaritekstid, seejärel valmistada ette loeng. Kella 13ks jõuan ülikooli, sest enne õppetööd on veel ühe projekti kohtumine. Arutame koolituskava ning ürituse meediaplaani. Sealt edasi turboga tundi, vahepeal helistan kolleegile projekti sisendi osas, põrkan kokku veel paari inimesega, kellega oleks tarvis asju ajada, aga lõpuks jõuan edukalt ikka ühest auditooriumist teise ja häälestun ühelt ainelt teisele. Viimane seminar lõpeb kell 20.30. AK-ks jõuan koju, ja siis tuleb päeva nael: üks õigusakadeemia tudeng saadab mulle pika kirja, mis on tituleeritud kui avaldus, sooviga vaidlustada oma hinnet. Jess! Minu lemmik! Täpselt see, millega ma soovin tegeleda peale 14-tunnist tööpäeva! Ega siis midagi, asun talle vastust komponeerima. Südaööks saan mäele.

REEDE

Kumm on totaalselt tühi. Kuskil 9 tuuris tulen teadvusele, kuid ärgata ei suuda. Tean, et see päev on vaja veel vastu pidada, siis tuleb nädalavahetus. Kuskil pisut enne kümmet suudan end püsti ajada  ning kümnest tiksun juba köögilaua ääres läpaka taga. Istun ja teen to-do-listi – sel päeval oleks tarvis tehtud saada päris mitu erinevat asja – kuid ajuvereringes istuks nagu lubjatükk ees. Põhiline produktsioon tol päeval on eksamiküsimused samal õhtul toimuvaks eksamiks. Õnneks saan kontakti viimaks meie arendusjuhiga, kelle kabinetiust olen viimasel paaril nädalal praktiliselt iga päev nühkinud, aga pole löögile pääsend. Tema on inimene, kes töötab ilmselt veel intensiivsemalt kui mina. Lõpuks saame kokku lepitud kohtumise aja, niiet kella 14ks liigun ülikooli. Trehvame juba põhilinnakus ning üheskoos üle tee instituuti liikudes satume vastastikku sellise toreda reklaamiga nagu „Töö tapab tegijat“. Perfect timing, perfect place. Mõlemad turtsatavad.

Saan lõpuks veidi nõu ja sisendit oma projekti eelarve koostamise tarbeks ning teavet, kuidas mentleda seda ülikooli sees. Aga väga pikalt meil juttu ei jätku, sest 15.30 pean olema juba kohtumas Kommunikatsiooni instituudi inimestega, et klaarida ühe kolleegi verbaalset süüdimatust ning arutada edasisi ühistegevuse plaane. Õnneks siiski mitte päris üksi, kandva rolli võtab ülemus.

Kella 17ks jooksen tagasi ülikooli, sest sel päeval tuleb veel vastu võtta ka üks eksam. Kohale on ilmunud ka üks tudeng, kel mitu õppetööga seotud muret ning kes väidab, et ma ei vasta ta kirjadele. Kõlab kummastavalt, sest reeglina vastan iseäranis korralduslikele üsna operatiivselt. Samas pole ta esimene inimene, kes viimasel ajal kurtnud, et ma ei vasta. Ei teagi, milles asi – koormus kasvand selliseks, et olen jäänud poolpimedaks või on tõesit ülikoooli meilis mingi kala sees? Saame igal juhul edasises kokku lepitud ning läheme oma tegevustega edasi.

Peale eksamit kulub veel nii tunnike instituudis, sest üritan sobitada sõprust meie uue kontorikombainiga. Järgmiseks nädalaks on vaja magistrantidele tekste, aga meie sekretär/tehniline assistent, kelle ülesanne see on, on juba pikemat aega haige. Maadlus lõpeb siiski minu võiduga ja nii 19.30 paiku sulen enda järel instituudi ukse. Viimase töötajana.

LAUPÄEV

Oleme ausad, tegelikult ma olen juba leppinud sellega, et ka see nädalavahetus möödub töö tähe all. Jälle vajavad lugemist ligi 20 esseed, projektitaotlus on vaja kirjutada ümber teises keeles ja teistsugusele taotlusvormile, mu sõbrast eelarvest rääkimata. Ja seda on vaja üsna julgelt kärpida. Kokkuvõttes jääb laupäev tööpäevana suhteliselt väheviljakaks, suudan vaid lugeda mõned esseed ning projektikirjutamist lükata kõikvõimalike ettekäänete abil edasi.

PÜHAPÄEV

Sõnakuulmatust tuleb ju karistada, eks? Novot, minu meetodiks on varem ärkamine. Pühapäeval heliseb äratuskell kell 7 ning taaskord loivan kööki kirjutama. Pühapäeval sujub töö mõnevõrra etemini ning päevatöö tulemusel saangi taotluse valmis. Keel on aga niivõrd vestil, et muud, mis samuti tegemist vajaks, praktiliselt enam mitte. Veidi algava nädala kursuste korraldamist, kiirpilk järgmise päeva loenguteemadele, aga mul on juba enne kella 22 selline uni, et hoia ja keela. Nii jääb esitamata ka ettekandeproposal ühele konverentsile, kuhu muidu oleks minna tahtnud - lihtsalt ei jaksa. Ja noh, ausalt öeldes ei ole hetkel ka sellist tunnet, et oleks piisavalt püssirohtu salves, mida tulistada. Võimalik muidugi, et see tunne taandub augustiks, kui konverents toimuma peaks... aga... mis sest enam. 

Kokkuvõttes jälle üks äärmiselt intensiivne nädal, ehkki töine panus varieerub päeva kaupa omajagu – põhjuseks ilmselt siis see, et vahelduseks üritan ka ise tubli tudeng olla ja loengusse jõuda.

13+8+7+15+9+4+9=65h

06.04-08.04 ehk pikk nädalavahetus

Arvestades seda, et viimasel ajal pole nädalavahetus enam aeg, kus saab KA tööd tehtud (nt kirjadele vastatud, erialast kirjandust loetud, mõneks loenguks vms valmistutud), siis viimasel ajal muutub põhjendatuks ka nende katmine. Pühad kulgesid mul suuresti esseede lugemise tähe all. Kokku sai läbi loetud 35 esseed mahus 2000 sõna ning neid ka hinnatud ning põhjalikult kommenteeritud. Lisaks veeres nädalavahetus projektitaotluste ettevalmistuse taktis, arutades taotluse sisu kolleegidega, kuid kirjutama hakata hästi ei suutnud.

Kokku möödus pikast nädalavahetusest ligi 20 tundi töö tähe all. Kokku koguneb antud nädala kontole siis kuskil 64 tundi! Keskmiselt kulus ühe essee lugemise, tagasisidestamise, hindamise ning hinnete sissekandmisele kuskil pool tundi. Hämmastavalt palju, olin ka ise üllatunud!

02.04-05.04

ESMASPÄEV

Ärkamine on vahepealsega võrreldes märgatavalt raskemaks läinud. Tõsi, niipea, kui olen ennast täpselt minuti enne 7.30 helisema pidanud äratuskella voodist üles vinnanud ning jõudnud pilgu väljas toimuvale heita, on uni pühitud ja seisan seal tummana. 2. aprilli nali. Väljas on talvemuinasjutt. Siis kobin hommikukohvi kõrvale loenguslaide klõbistama. Lisaks loengutele on mulle sellel nädalal veel mitmed huvitavad tegevused lisandunud, näiteks kulus hommik osaliselt ka ühe uuringuprojekti analüüsi ning kooskõlastuste peale. Muidu aga – nagu ikka – loengu ettevalmistus ning kella 12st taas aulasse poliitika ja valitsemise aluseid jutlustama.

Peale neljatunnist ettelaulmist siirdun instituuti ja süüvin taas kirjakasti ning reedese „tööstreigi“ tõttu edasilükatusse – suhtlen tudengite ning juhendatavatega, toodan juhiseid magistriseminariks, ja natuke tegelen ka pühapäeval peetud projektikoosoleku materjalidega. Kodu poole saan liikuma nii 20 tuuris. Pärast AK-d suhtlen veel kolleegidega ühe uue taotluse teemal ehk ka õhtu möödub Skype’is ja meilboksis. Selle tulemusel tekib aga päris sisukas probleemipüstitus, mida uurida. Laiem teavitus sellest jääb siiski järgmisesse päeva, sest nii kuskil südaöö kandis tundub paslik uinuda.

TEISIPÄEV

Äratus kell 8, enesetunne kohutav. Ühtki haiguslikku sümptomit välja tuua ei suuda, aga ega ausalt öeldes väljaspool voodit toimelda samuti mitte. Saadan kiirkirja juhendatavatele, et keskpäevaks planeeritud kohtumine jääb ära. Nii jääb teisipäev kodu- ja suuresti ka voodipäevaks, kus saadab mind mu truu taaslane arvuti. Ega siis midagi, kui kohale minna pole võimalik, tulevad kavandid ja muud mured mu postkasti ja lahendan neid sealtkaudu. Samuti saan lademetes kirju kursuselt, mille essee tähtaeg on reedel – palutakse pikendust. Eks siis teengi korraldusliku vangerduse ning informeerin sellest ka tudengeid. Lisaks juhendamisele ja kirjadele vastamisele toodan ühe kursuse õpimaterjale, tegelen oma erinevate kirjatööde litsentsilepingutega, vastan tudengite uuringule tagasisideküsitluste teemal, ning vaen, kuidas tulla toime kaosega, mida üks kolleeg otsapidi minu vastutusalas instituutidevahelises kommunikatsioonis külvab. Tõtt-öelda veereb mul päev arvuti taga päris õhtuni välja – vähemakadeemilisele lainele lülitun kuskil kl 20 tuuris.

KOLMAPÄEV

Õnnistus on minu õuel! Koosolekuvaba kolmapäev! Ja hästi sobib see ka seetõttu, et ega võrreldes teisipäevaga enesetunne suurt paranenud pole. Jätkuvad projektiläbirääkimised, samuti saan sel päeval maha ühe teise projekti uudiskirja redigeerimisega; see tähendab, lühiülevaatega uuringutulemustest, millest teatud osa tuleb mul uuesti läbi analüüsida, diagrammideks moondada ja jutuks kirjutada. Siis saan veel veidi meie teadusringi juhendada, kes valmistub läbi viima instituudi turundusuuringut, tekitada ühe kursuse seminaritekstide loendi ja valmistumisjuhendi, ning jätkan instituutidevahelisi läbirääkimisi. Õigepea on kell mitte enam 8, vaid 23; tõsi, sinna vahele jääb ka mõningaid pause ning mittetöiseid tegemisi.Ja hästi sobib see ka seetõttu, et ega võrreldes teisipäevaga enesetunne suurt paranenud pole. Jätkuvad projektiläbirääkimised, samuti saan sel päeval maha ühe teise projekti uudiskirja redigeerimisega; see tähendab, lühiülevaatega uuringutulemustest, millest teatud osa tuleb mul uuesti läbi analüüsida, diagrammideks moondada ja jutuks kirjutada. Siis saan veel veidi meie teadusringi juhendada, kes valmistub läbi viima instituudi turundusuuringut, tekitada ühe kursuse seminaritekstide loendi ja valmistumisjuhendi, ning jätkan instituutidevahelisi läbirääkimisi. Õige pea on kell mitte enam 8, vaid 23; tõsi, sinna vahele jääb ka mõningaid pause ning mittetöiseid tegemisi.

NELJAPÄEV

Äratuskell enam ei toimi. Elukaaslane olla küll väidetavalt ärganud minu äratuskella peale, kuid ma ei mäleta selle vaigistamisest midagi. Siiski saan kl 8.30 kargu alla ning koperdan askeldama. Vaja läbi lugeda ja ette valmistada õhtune seminaritekst ning lõunane loeng, ja jätkata muude läbirääkimistega. Saan tegevused suhteliselt edukalt liikuma, isegi nii, et kl 12.30 paiku jõuan väikesele jalutuskäigule ümber kvartali. Ma pole ausalt öeldes esmaspäevast saati õues käinud. Kui teisipäevane pitsa järel käimine välja arvata. 

Poliitilise kommunikatsiooni loengus juhtus see, mis ikka juhtub, kui tahad asju varasemast paremini teha. Olin oma arust ette valmistanud suhteliselt interaktiivse loengu, vedanud kaasa hulganisti erinevat materjali alates nõukaaegsetest ajalehtedest ning lõpetades erinevate videotega, mida analüüsida. Aga koolis otsustab mu arvuti kokku joosta, mis annab esimese tagasilöögi. Järgmiseks keeldub toimimast klassi kõlarite süsteem, mis tehniku teatel „olla juba hommikul katki läinud ja ega seda nüüd enne järgmist nädalat kasutada ei saa“ ning mille tõttu ei saa ma praktiliselt kasutada kaasa võetud videomaterjali, kohe kindlasti mitte analüüsida näidet, mida ma kasutada lootsin. Tulemuseks on see, et jään kinni varem loodud loenguslaididesse, mis on üsna tehnilised ja kuivad, ja jõle nõme tunne on. Takkatipuks puurib keegi seina taga kaks tundi kolmetunnisest kohtumisest nii, et mul tuleb üle klassi karjuda. Ei loo just eriliselt inspireerivat õhkkonda.

See kursus on mul ikka tõsine vasaku jala kursus.

Pärast neid kolme tundi võtan lohutuseks ühe suure latte ning suundun sama aine seminari, mis magistrantidele mõeldud. Seal sujuvad asjad veidike paremini. Kuigi paraku pole mitmed tudengid just ideaalselt valmistunud ning tolles klassis puuduvad kõlarid sootumaks, püsib vähemalt arutelu üleval ja kõige hullem polegi. Tööpäeva kuulutan lõppenuks kell 20 klassiruumi ukse sulgemisega väljastpoolt.

Ees seisab pikk nädalavahetus koos äärmiselt pika to-do list’iga. Vaatame, kuidas läheb.

Töönädala kokkuvõte järgmine: 12+10+12+10=44h

Sellest 10h auditoorset õppetööd, ca 12h projektidega seotud tegevusi ning 22h õppetöö ettevalmistusi, tööde tagasisidestamist jms. 

Ja hästi sobib see ka seetõttu, et ega võrreldes teisipäevaga enesetunne suurt paranenud pole. Jätkuvad projektiläbirääkimised, samuti saan sel päeval maha ühe teise projekti uudiskirja redigeerimisega; see tähendab, lühiülevaatega uuringutulemustest, millest teatud osa tuleb mul uuesti läbi analüüsida, diagrammideks moondada ja jutuks kirjutada. Siis saan veel veidi meie teadusringi juhendada, kes valmistub läbi viima instituudi turundusuuringut, tekitada ühe kursuse seminaritekstide loendi ja valmistumisjuhendi, ning jätkan instituutidevahelisi läbirääkimisi. Õigepea on kell mitte enam 8, vaid 23; tõsi, sinna vahele jääb ka mõningaid pause ning mittetöiseid tegemisi.

NELJAPÄEV

NELJAPÄEV

Äratuskell enam ei toimi. Elukaaslane olla küll väidetavalt ärganud minu äratuskella peale, kuid ma ei mäleta selle vaigistamisest midagi. Siiski saan kl 8.30 kargu alla ning koperdan askeldama. Vaja läbi lugeda ja ette valmistada õhtune seminaritekst ning lõunane loeng, ja jätkata muude läbirääkimistega. Saan tegevused suhteliselt edukalt liikuma, isegi nii, et kl 12.30 paiku jõuan väikesele jalutuskäigule ümber kvartali. Ma pole ausalt öeldes esmaspäevast saati õues käinud. Kui teisipäevane pitsa järel käimine välja arvata.

Poliitilise kommunikatsiooni loengus juhtus see, mis ikka juhtub, kui sa tahad asju tavalisest paremini teha. Olin oma aruga ette valmistanud suhteliselt interaktiivse loengu, vedanud kaasa hulganisti erinevat materjali alates nõukaaegsetest ajalehtedest ning lõpetades erinevate videotega, mida analüüsida. Ja siis