ESMASPÄEV
Ärkamine on vahepealsega võrreldes märgatavalt
raskemaks läinud. Tõsi, niipea, kui olen ennast täpselt minuti enne 7.30
helisema pidanud äratuskella voodist üles vinnanud ning jõudnud pilgu väljas
toimuvale heita, on uni pühitud ja seisan seal tummana. 2. aprilli nali. Väljas
on talvemuinasjutt. Siis kobin hommikukohvi kõrvale loenguslaide klõbistama.
Lisaks loengutele on mulle sellel nädalal veel mitmed huvitavad tegevused
lisandunud, näiteks kulus hommik osaliselt ka ühe uuringuprojekti analüüsi ning
kooskõlastuste peale. Muidu aga – nagu ikka – loengu ettevalmistus ning kella
12st taas aulasse poliitika ja valitsemise aluseid jutlustama.
Peale neljatunnist ettelaulmist siirdun
instituuti ja süüvin taas kirjakasti ning reedese „tööstreigi“ tõttu
edasilükatusse – suhtlen tudengite ning juhendatavatega, toodan juhiseid
magistriseminariks, ja natuke tegelen ka pühapäeval peetud projektikoosoleku
materjalidega. Kodu poole saan liikuma nii 20 tuuris. Pärast AK-d suhtlen veel
kolleegidega ühe uue taotluse teemal ehk ka õhtu möödub Skype’is ja meilboksis.
Selle tulemusel tekib aga päris sisukas probleemipüstitus, mida uurida. Laiem
teavitus sellest jääb siiski järgmisesse päeva, sest nii kuskil südaöö kandis
tundub paslik uinuda.
TEISIPÄEV
Äratus kell 8, enesetunne kohutav. Ühtki
haiguslikku sümptomit välja tuua ei suuda, aga ega ausalt öeldes väljaspool
voodit toimelda samuti mitte. Saadan kiirkirja juhendatavatele, et keskpäevaks
planeeritud kohtumine jääb ära. Nii jääb teisipäev kodu- ja suuresti ka
voodipäevaks, kus saadab mind mu truu taaslane arvuti. Ega siis midagi, kui
kohale minna pole võimalik, tulevad kavandid ja muud mured mu postkasti ja
lahendan neid sealtkaudu. Samuti saan lademetes kirju kursuselt, mille essee
tähtaeg on reedel – palutakse pikendust. Eks siis teengi korraldusliku vangerduse
ning informeerin sellest ka tudengeid. Lisaks juhendamisele ja kirjadele
vastamisele toodan ühe kursuse õpimaterjale, tegelen oma erinevate kirjatööde
litsentsilepingutega, vastan tudengite uuringule tagasisideküsitluste teemal, ning
vaen, kuidas tulla toime kaosega, mida üks kolleeg otsapidi minu vastutusalas
instituutidevahelises kommunikatsioonis külvab. Tõtt-öelda veereb mul päev
arvuti taga päris õhtuni välja – vähemakadeemilisele lainele lülitun kuskil kl
20 tuuris.
KOLMAPÄEV
Õnnistus on minu õuel! Koosolekuvaba
kolmapäev! Ja hästi sobib see ka seetõttu, et ega
võrreldes teisipäevaga enesetunne suurt paranenud pole. Jätkuvad
projektiläbirääkimised, samuti saan sel päeval maha ühe teise projekti
uudiskirja redigeerimisega; see tähendab, lühiülevaatega uuringutulemustest,
millest teatud osa tuleb mul uuesti läbi analüüsida, diagrammideks moondada ja
jutuks kirjutada. Siis saan veel veidi meie teadusringi juhendada, kes
valmistub läbi viima instituudi turundusuuringut, tekitada ühe kursuse
seminaritekstide loendi ja valmistumisjuhendi, ning jätkan instituutidevahelisi
läbirääkimisi. Õige pea on kell mitte enam 8, vaid 23; tõsi, sinna vahele jääb
ka mõningaid pause ning mittetöiseid tegemisi.
NELJAPÄEV
Äratuskell enam ei toimi. Elukaaslane olla
küll väidetavalt ärganud minu äratuskella peale, kuid ma ei mäleta selle
vaigistamisest midagi. Siiski saan kl 8.30 kargu alla ning koperdan askeldama. Vaja
läbi lugeda ja ette valmistada õhtune seminaritekst ning lõunane loeng, ja
jätkata muude läbirääkimistega. Saan tegevused suhteliselt edukalt liikuma,
isegi nii, et kl 12.30 paiku jõuan väikesele jalutuskäigule ümber kvartali. Ma
pole ausalt öeldes esmaspäevast saati õues käinud. Kui teisipäevane pitsa järel
käimine välja arvata.
Poliitilise
kommunikatsiooni loengus juhtus see, mis ikka juhtub, kui tahad asju varasemast
paremini teha. Olin oma arust ette valmistanud suhteliselt interaktiivse
loengu, vedanud kaasa hulganisti erinevat materjali alates nõukaaegsetest
ajalehtedest ning lõpetades erinevate videotega, mida analüüsida. Aga koolis
otsustab mu arvuti kokku joosta, mis annab esimese tagasilöögi. Järgmiseks keeldub
toimimast klassi kõlarite süsteem, mis tehniku teatel „olla juba hommikul katki
läinud ja ega seda nüüd enne järgmist nädalat kasutada ei saa“ ning mille tõttu
ei saa ma praktiliselt kasutada kaasa võetud videomaterjali, kohe kindlasti
mitte analüüsida näidet, mida ma kasutada lootsin. Tulemuseks on see, et jään
kinni varem loodud loenguslaididesse, mis on üsna tehnilised ja kuivad, ja jõle
nõme tunne on. Takkatipuks puurib keegi seina taga kaks
tundi kolmetunnisest kohtumisest nii, et mul tuleb üle klassi karjuda. Ei loo
just eriliselt inspireerivat õhkkonda.
See kursus on mul ikka tõsine vasaku jala
kursus.
Pärast neid kolme tundi võtan lohutuseks ühe
suure latte ning suundun sama aine seminari, mis magistrantidele mõeldud. Seal
sujuvad asjad veidike paremini. Kuigi paraku pole mitmed tudengid just
ideaalselt valmistunud ning tolles klassis puuduvad kõlarid sootumaks, püsib
vähemalt arutelu üleval ja kõige hullem polegi. Tööpäeva kuulutan lõppenuks
kell 20 klassiruumi ukse sulgemisega väljastpoolt.
Ees seisab pikk nädalavahetus koos äärmiselt
pika to-do list’iga. Vaatame, kuidas
läheb.
Töönädala kokkuvõte järgmine: 12+10+12+10=44h
Sellest 10h auditoorset õppetööd, ca 12h
projektidega seotud tegevusi ning 22h õppetöö ettevalmistusi, tööde
tagasisidestamist jms.
No comments:
Post a Comment