Jahmunud tudengi aruandest

Sotsiaalmeedias läks ringlema üks blogipostitus tudengi pajatusega üsna düstoopilisest ainekursusest Tartu Ülikoolis. Täitsa omapärane lugemine ja ma vist ka tean, millisest õppejõust ja -ainest jutt käib.

 

Peab tunnistama, et täitsa huvitav on vahelduseks lugeda muljeid tudengi positsioonilt. St mitte tagasisideankeedilt või silmast silma tudeng-õppejõud situatsioonis. Vaid sellise individuaalse kaemusena, mis on kirjutatud blogosfääri tühe. Mis ei ole kirjutatud selle tundega, et äkki hakkab mul kirjeldatavast kahju, kui ta selliseid sõnu lugema peab. Loed ja mõtled, et kas keegi võiks end samamoodi tunda ka sinu loengus. Mõtled oma veidi kummalisele huumorimeelele ja sellele, kas keegi tajub su nalju ehk samamoodi: pigem õõvastava kui naljakana. Mõtled, kui palju tekib rumalamate kaastudengite tõttu ängistust sinu tudengites.  

 

Selgituseks lugejale: blogis kirjeldatud olukord pole kindlasti laiendatav tervele Tartu Ülikoolile, tegemist on Avatud Ülikooli õpperühmaga, millega saab liituda põhimõtteliselt igaüks, ning reeglina hoitakse neid ka ülejäänud tudengkonnast turvalises kauguses. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Tallinna Ülikoolis päris võrreldavat tudengirühma ei ole, ehkki tudengite teadmistase ja intelligentsus varieerub samuti suhteliselt avaralt, nii nagu ka vastuvõtukriteeriumid õppekavade lõikes, TTÜ kohta ei oska öelda.

Õppejõu roll

 

Mingis mõttes olen aga antud postituses kirjeldatud õppejõuga sarnases positsioonis olnud. Ka meil on mõnedest ainetest magistriõppes n-ö for dummies versioonid, kus ei eeldata põhimõtteliselt mingisuguseid eelteadmisi, mis on mõeldud pea kõigi erialade tudengitele ning mis annavad ainet edasi lihtsustatud korras. Üht sellist ainet annan mina. Erinevus erialatudengite versiooniga on ennekõike selles, et loengus alustan põhimõistete tutvustamisest ning erialakirjandust käsitlevate seminaride asemel on praktilised harjutused loengus läbitud teemadel. Tudengid on ainega seni valdavalt väga rahul olnud, kuigi tunnistanud, et pingutama pidi kõvasti. Ja noh, eks peab pingutama ka, kui isegi üldhariduskoolide ühiskonnaõpetuse aine taset alati käes pole. (Paljudel mu n-ö avatud ülikooli tudengitel pole sellist ainet ju kunagi olnud.) Aga minu jaoks on ülimalt rõõmustav näha, et erinevalt selles blogis kirjeldatud olukorrast, paistavad minu tudengitele loengus käsitletavad teemad korda minevat - sageli venisid loengud pikemaks kui planeeritud, sest neil oli nii palju küsida ja kommenteerida.

 

Mul oli 12. klassis selline vene keele õpetaja, kes tuli esimesse tundi (ta oli just meie kooli tulnud) ja tegi meile tasemetesti. Parandas tööd ära ja... tuli järgmisse tundi 4. klassi õpikuga. Vot, mis meie tase oli. Kahe nädala pärast õppisime juba 7 klassi õpikust. Siit moraal - kui inimestel ikka alusteadmisi pole, siis ära lase neil ettekande nime all Vikipeediast selliseid sõnu kokku veerida, mida nad isegi hääldada ei oska, tõlkimisest või mõtestamisest rääkimata. Originaalallikatega tutvumine... oeh, ma parem ei hakka. See on ilmselt veel halenaljakam kui meie 11. klassis oma äri vene keele lugemikega. Kui mängida magistriõpet, siis mängida vähemalt nii, et sellest mingitki kasu on.

 

Tudengi roll

 

Muidugi võib kõige eelneva kohta öelda, et see on üksnes sümptomi ravi, haigus on sügavamal. Lollid tudengid demoraliseerivad ka õppejõudu (mis antud juhul ilmselt oligi juhtunud). Ehk polegi nende inimeste koht ülikoolis?

 

Noh, sõltub vaatepunktist. Minule isiklikult käib vähe vastukarva see, kui öeldakse, et ülikooli võivad tulla ainult need 15, kes kõik tasemeeksamid keskkoolis 100 punkti peale tegid ning magistrantuuri laseme ka ainult need, kes cum laude samal erialal bakalaureusekraadi juba omandanud. Sellega teeksime tõsise karuteene tööturule, sest needsamad "lollid", keda me ülikooli (tasemeõppesse) ei lase, tegelevad pahatihti ülikoolis õpetatava praktikasse rakendamisega. No mõelge näiteks, kui paljudel kohaliku omavalitsuste töötajatel on erialane ülikooliharidus...

 

Aga mida siis teha, kui ühes auditooriumis on koos nii sama (või lähedase) eriala Oivikud, sotsiaalsel survel ülikooli tulnud Kalasilmsed, kui need, keda Rousseau "Õilsateks Metslasteks" kutsus? Aine võib olla ju kuitahes hea, aga tulemus võib ikka olla selline, et torssis Õilis Metslane kirjutab solvunud blogipostituse, et õppejõud ei räägi loengutes sõnagi eesti keelt, või (nagu antud juhul) paljastab Oivik õppejõu küündimatuse, sest too püüdis anda ainet kas auditooriumi keskmisele tasemele või aidata järele ka kõige nõrgemaid.

 

Ma ise olen püüdnud teha nii, et nendest Oivikutest saaksid minu liitlased, et nad oleks ühtlasi ka osa õpetamisprotsessist - kas siis sellega, et esitavad küsimusi või rakendavad olemasolevaid teadmisi sokraatilisel meetodil. Ega see muidugi alati ei õnnestu. Oivik kipub sageli olema ka üsna tagasihoidlik ning kui toimuv talle pinget ei paku, siis lülitub ta üldse protsessist välja (nagu blogiva Oiviku kursakaaslased). Aga ka blogija ise jäi ju valdavalt passiivseks! (Vähemalt ei loe vastupidist postitusest välja, kui tema pakutud eksamisküsimused kõrvale jätta.) Kui tublid tudengid jalgadega hääletavad, tekibki Kalasilmadel ja Õilsatel Metslastel tunne, et nemad seavad standardi ja nii ta paraku madalale jääbki.