Ideoloogia ülikoolis

Võib-olla see pealkiri ehmatas nüüd mõne ära. Rahu – ma ei kavatse hakata rääkima ei parteiajaloost ega isamaalisest kasvatusest või muust sellisest. Tahaksin hoopis rääkida õpetamise alusväärtustest ja põhimõtetest. Ja mõningatest tähelepanekutest, mis mul sellega seoses tekkinud on.

Ideoloogia-uurijad ütlevad, et on olemas kolm põhilist alusideoloogiat: liberalism, konservatism ja sotsialism. Eks igal ühel neist ole radikaalsemad ja pehmamad vormid (vrd anarhismile lähenevat libertaarlust Rawlsiliku liberalismiga) ning samuti on neid omavahel palju segatud (sotsiaalliberalism, sotsiaalkonservatism, osa räägib isegi liberaalsest konservatiivsusest). Aga on kolm põhilist suundumust, igal ühel omad alusväärtused ja –eeldused inimkäitumise kohta. Ja minu meelest rakenduvad need hästi ka õpetamisele.

Kolm alusideoloogiat ja neist lähtuvad haridusideoloogiad

Liberalism ideoloogiana väärtustab ennekõike vabadust, ning selle toimimise aluseelduseks on positiivne suhtumine inimloomusesse, eeldatakse, et inimene on oma loomult hea ja suhteliselt ratsionaalne, suudab kontrollida oma käitumist ja toimida eesmärgistatult. Samuti näevad liberaalid inimesi võrdsetena: alati mitte tingimata võimetelt, aga vähemalt peetakse au sees moraalset kohustust pakkuda inimestele võrdseid võimalusi. Võrdsust on muidugi eri liiki ning liberalismi erinevad voolud omavad sellest tulenevalt ka mõnevõrra erinevaid normatiive: kes peab oluliseks n-ö minimaalset stardipositsiooni võrdsust, kes lisab võrrandisse ka sotsialiseerumisprotsessist ja aluseeldusest tulenevad erinevused.

 

Samad eeldused peituvad ka liberaalses õpetamisideoloogias: õppe puhul väärtustatakse paindlikkust (õppija vabadust) ning õppija valikuid (nt võimalus rääkida kaasa õpitava sisus, valida uurimistöö teemasid, aineid ja spetsialiseerumisi). Samal ajal tugineb liberalismi töökindlus sellele, et õppija ise on mingil määral ratsionaalne (oskab paindlikku süsteemi kasutada, õppetööd planeerida, valida sellieid aineid, mis annavad mitmekülgseid teadmisi, jne). Õppejõu roll selles süsteemis on olla ennekõike mentor – valgustaja ja suunaja – ning kohelda kõiki õppijaid võimalikult võrdselt.

Konservatism ideoloogiana seevastu lähtub seisukohast, et inimloomus on pigem halb, st inimesed on sageli piiratud, ahned ja omakasupüüdlikud, ning õigustab seega suuremaid piiranguid. Konservatiivid peavad loomulikuks ka inimeste ebavõrdsust – osa on lihtsalt andekamad, teised alamateks loodud, ning õigustab seega ka erinevat kohtlemist. Konservatiivid väärtustavad ka ühiskonna orgaanilisust ning traditsioonide kütkes välja kujunenud rolle ja käitumismustreid.

 

Konservatiivne õpetamisideoloogia on seega samuti kantud traditsioonidest ja piirangutest: ennekõike väärtustatakse akadeemiat ja selle traditsioone, ning õppija vabadust piiravad suhteliselt ranged regulatsioonid. Õppija ja õppejõu suhet reguleerivad akadeemilised traditsioonid, mis paigutavad õppejõu tudengist tähtsamale positsioonile, õppetöö on rangelt reglementeeritud – nt õppekavad koosnevad ennekõike ettemääratud kohustuslikest ainetest, õppetöö on reguleeritud tähtaegade ja etteantud ülesannetega, ning loomulikult teab õppejõud tudengist paremini, milline peaks olema õppetöö sisu ja korraldus. Ja ärgem unustagem, et ülikool konservatiivses nägemuses on elitaarne koht, kuhu igaühel asja pole.

Sotsialistlik ideoloogia on kahe teisega võrreldes mõnevõrra uuem ja võib-olla seetõttu ka mitte niivõrd puhtatüübiline, ent omad alusväärtused on sellelgi. Põhiliseks väärtuseks on võrdsus, ja seda mitte üksnes võimaluste või inimeste ideelise võrdsuse mõttes nagu liberalismis, vaid pigem eesmärgina: tulemused peavad olema võrdsed. Seetõttu väärtustab sotsialism ümberjagamist ning ka riigi suuremat sekkumist (ehkki seda eeldab ka nt klassikaline konservatism).

 

Sotsialism õpetamisideoloogia mõttes avaldub ilmselt kõige selgemalt ühtluskooli põhimõttes: sõltumata individuaalsest võimekusest on oluline, et kõik omandaksid kooliaasta/stuudiumi lõpuks mingi konkreetse teadmiste taseme. Seega on sotsialistlik kool sarnaselt konservatiivsega üsna tugevalt reguleeritud (ehkki reguleeritakse veidi erinevaid asju). Õpetaja põhiline ülesanne on tagada õppijate võimalikult võrdne areng – mahajääjate järeleaitamine ning eest ära kappajate hõlmatuna hoidmine.

Õpetamisideoloogiad Eesti praktikas

Ideoloogia on muidugi maitse asi – ühele sümpatiseerib üks ja teisele teine, ning kellelegi ei saa öelda, et vot, minu ideoloogia on kõige õigem, sinu oma on jama. Aga mingeid elemente tunnustame me ju neist kõigist.

 

No näiteks akadeemilist traditsiooni (konservatiivset väärtust) väärtustab vast enamik õppejõude, sama lugu ka võrdse väljundiga (sotsialistlik väärtus) – diplom iseenesest on ju tunnistus, et inimene on omandanud nõutava x taseme. Ja ressursside piires väärtustab enamik meist ikka ka õppija valikuid (liberaalset väärtust) – kui mitte muul ajal, siis tulevastele õppuritele suunatud turunduskampaanites igatahes.

Klassikaliselt on Eestis ilmselt ennekõike väärtustatud konservatiivset õpetamisideoloogiat ja samas suunas astub ka nüüdne kõrgharidusreform: õppetöö üle otsustab õppejõud, mitte õppija, oluline on õppetööd maksimaalselt reguleerida, normi mittetäitjaid karistame (nt nominaalsete ainepunktide mittekokkukogujatele teeme trahvi). Ja üldse, kõrgharidus peaks olema miski, mis on ennekõike valitute privileeg, mitte laiale ringile ligipääsetav kaup.

 

Ehkki praktikas on ka ülikoole-õppejõude, kes esindavad teisi ideoloogiaid – näiteks tundub mulle, et Eesti haridusteadlaste silmis on sümpaatseim just sotsialistlik õpetamisideoloogia. Liberaalset ideoloogiat kõige puhtamal kujul esindab vist Tallinna Ülikool. (Ma olen teinud mõningaid õppekavavõrdlusi ülikoolide lõikes ning tundub, et TLÜ-s on nii kõige liberaalsem vastuvõtupoliitika, õppekavad kui ka õppekorraldus.) Kuigi praktikas muidugi puhtaid tüüpe pole – ka Tartu Ülikool, mis vist ainsana saab kiidelda pika akadeemilise traditsiooniga, pakub mitmeid liberaalsemaid õpikontekste (erinevaid valikmooduleid jmt).

 

Minu ideoloogiad

Ma ise olen haridusideoloogialt ilmselt ennekõike liberaal. Juba tudengina nörritasid mind õppejõud, kes oma aineid „keskmisele tasemele nämmutasid“, ning eriti see osa, kes pidas paremaks aktiivsemaid õppureid (mida ma, rahutu hing, kindlasti olin) tasalülitada, et see aeglasemaid segadusse ei ajaks. Mäletan seda tunnet loengust, kus õppejõud ilmselt sellist konsturktivistlikku õppimist varasemast kogemusest rakendada üritas, minul aga oli selline tunne, nagu oleks mu toolil kuumad söed ning mul oli hädasti vaja mõnd teooriat või loogilist probleemi, mille üle juurelda, kuni teised nämmivad (varasema kogemuse ja teadmisega võrdlemine oli minu jaoks iseenesest mõistetav).

Samuti ei saa just öelda, et ma oleks imetlusest ja aukartusest alma materi ees värisenud, kui mul nägu täis sõimati, sest ma julgesin kasutada seda ust, mis oli mõeldud ainult õppejõududele. Ehk siis ka konservatismil oli minu jaoks mitmeid negatiivseid momente. Rääkimata nendest õppejõududest, kes kohtlesid tudengeid nagu tittesid, ähvardades läbikukkumisega ja näägutasid selle kallal, mis siis ikka juhtub, kui reeglitest kinni ei pea. (Mul on ka kogemus, kus mul oleks äärepealt lõpetamata jäänud seetõttu, et üks õppejõud oli võtnud aastapikkuse vaba semestri ja keeldus vastu võtmast mu eksamit, sest tema otsustab ja teda hetkel ei huvita.) Minu jaoks oli õppimine mu enda isiklik asi (millal, kuidas ja millise sihistusega ma seda teen), sisemisest teadmishimust tulenev õppijakeskne protsess.

Eks need kogemused ja tundmused on kujundanud ka seda, kuidas ma ise õpetan. Ma julgustan tudengeid kriitiliselt kaasa mõtlema ja vastugi vaidlema (ma ei ole mingi ümberlükkamatu autoriteet), austan tudengite valikuvabadust ja erinevusi. Milles see avaldub?

1.       Ma pakun põhimõtteliselt kõigile tegevustele mingi alternatiivi – seminarides arutlemist võivad hõivatumad või häbelikumad asendada kirjalike vastustega, eksamiga lõppevates erialaainetes olen reeglina pakkunud ka välja võimalust kirjutada temaatiline essee (hea väljund andekamale tudengile), paaris magistriaines olen lubanud tudengitel isegi endale ise seminaritekste valida, kui minu väljapakutu neile päris meele järele pole (teema ja soovituslike teadusajakirjade nimekirja olen küll ette andnud), rääkimata sellest, et ma ei sunni tudengeid käima oma loengutes, vaid panen materjali kogumahus (kas videoloengute, slaidide või teist tüüpi õppematerjalidena) ka veebi üles.

2.       Ma olen küllalt paindlik õppekorralduslikes küsimustes. Üritan kõik tähtajad tudengitega kooskõlastada ning pakkuda välja ka alternatiivseid sooritusaegu. Kuna enamik tudengitest käib tööl ning paljud viibivad töökohustustega seoses alatihti lähetuses, on see minu meelest vaata, et ainuvõimalik. Samuti olen teinekord tudengitele ausalt öelnud, et tähtajad on nii palju paindlikud kuni need mu enda töökoormat kasvatama ei hakka. Kui tähtaeg on 25. märts, siis omal vastutusel on võimalik vastamist edasi lükata ka 26. märtsi öösse, sest vaevalt, et ma kodutöid südaööl lugema hakkan. Näiteks kirjalike tööde esitamisega e-õppe keskkonnas on mul selline põhimõte, et ülesande tähtaja kukkudes ei lähe ülesanne lukku – ma lukustan selle alles siis, kui olen vastava soorituse tööd läbi lugenud ja tagasisidestanud. Sest eraldi ma hilinejaid passimas käia ei viitsi ja intensiivse töökoormuse juures ma individuaalselt vastu tulla ei jaksa (ehkki mõnikord, kui põhjused on piisavalt kaalukad, olen võtnud eksamit vastu ka ühelt ainsalt tudengilt). Seega, tähtaja pikendamine on tudengi omavastutusel, kui pole just kaalukat põhjust. .

3.       Ma püüan olla võimalikult egalitaarne õppejõud ning viisakalt vastata ka lollidele küsimustele. (See muidugi ei tähenda, et suhtumise vahet tudengite vahel pole – edasipüüdlikumaid ja intelligentsetemaid tudengeid olen teinekord võtnud suhtumise mõttes positiivselt diskrimineerida ka, kirjutades neile innustavat tagasisidet.)

4.       Minu jaoks on üldiselt oluline ka tudengite tagasiside, millest lähtuvalt olen kursuseid ikka modifitseerida püüdnud. Ehkki kui päris aus olla, saan seda reeglina teha piiratult, sest sageli räägib tagasiside iseendale vastu (nt tunnistab enamiku ainete puhul osa tudengeid, et tööd oli liiga palju ja saadud ainepunktid polnud seda väärt, teine osa aga, et aine oli nii lihtne, et kulus poole vähem aega kui EAP-d ideaalis nõuaksid).

5.       Oma teadmiste ja oskuste piires üritan olla ka maksimaalselt n-ö inspireeriv mentori-tüüpi õppejõud, kes üksnes ei tambi n-ö kohustuslikku loengumaterjali tudengite peadesse, vaid püüab kätte juhatada ka niidiotsi klassiruumi argirutiinist kõrgemale ja kaugemale.

Aga eks selles kõiges ole omad tagasilöögid ka. Nagu mainisin, tugineb liberaalne ideoloogia eeldusele inimeste loomupärasest headusest ja ratsionaalusest. Praktikas on issanda loomaaed muidugi kirju ja ka tudengeid on igasuguseid. Mitte kõiki pole ülikooli toonud teadmistehimu, osa on siia sattunud ka eri liiki sotsiaalsest survest tulenevalt – tööturg nõuab, vanemad tahavad, teised ju lähevad ka. Ja nende innustamine on sageli palju keerulisem, kui mitte võimatu.

Samuti on elu õpetanud, et kaugelt kõik tudengid ei ole ratsionaalsed olevused, osa jaoks ei tähenda kolm eksamiaega mitte võimalust oma aega paremini planeerida, vaid võimalust kauem loru mängida, ja siis ikka semestri lõpus tulla õppejõu ukse taha nutma, et ma võin teha ükskõik mida, aga kui ma nüüd läbi kukun, siis juhtub väga paha-paha! Oleks siis eksamiks valmistunud...

Teisisõnu, liberaalne õppejõud olemine tähendab ühtlasi ka pidevat maade jagamist eri sorti psühhoterroristidega. Konservatiiv-õppejõu elu on selles mõttes lihtsam, et kui suhtud inimloomusesse põhimõtteliselt küüniliselt, siis osa tudengeid võib selle all küll kannatada, aga enda meelerahu on tagatud ning aeg-ajalt võid isegi positiivselt üllatuda.

Sel semestril olen samuti paaril korral saanud tudengites negatiivselt üllatuda. Unustatakse, et vabadus ei tähenda vastutamatust. Paindlikud reeglid ei tähenda, et peaks tegema vähem tööd, see tähendab lihtsalt seda, et inimesele on antud rohkem otsustusõigust selle üle, millal ja kuidas ta seda teeb.

Näiteks üks aine, kus praktikumiks ei pidanud kirjalikult valmistuma, kui osaleda oli võimalik. (Ma siiski julgustasin seda tegema, sest kirjalikke töid saan täpsemalt tagasisidestada ning kursuse lõputööd on seega mõnevõrra valutum teha, sest vead tulevad varem välja.) Mõned tudengid tõlgendasid seda nii, et ju siis ei peagi valmistuma, ja võib-olla olid pettunudki, kui ma ühe praktikumi ära jätsin ja kirjalikku esitust nõudsin, sest selgus, et mitte keegi polnud valmistunud.  

Teises aines puhkes mul huvitav kirjavahetus ühe tudengiga, kes oli käinud küll osas seminarides, kuid polnud aruteludesse panustanud mitte sõnagagi. Mina hindasin tema sooritust madalate punktidega ning soovitasin esitada seminaridest kirjalikud ülevaated, mille peale sain tudengilt emotsionaalse kirja teemal, et kas ta on tõesti siis nii andetu. Ma vastasin, et ma ei oska tema annet hinnata, sest ta pole seda veel kordagi välja näidanud, nüüd on tal võimalus teha seda kirjalikult.

Muidugi on ka vastupidiseid näiteid. Näiteks juhendatavatest, kes on endas avastanud „seniteadmata võimed“ ja kirjutanud oma keskmise 3,0 hinde juures suurepärase lõputöö. Või erakoolibaasiga magistrandid, kellel on algul sageli meeletult raske, sest alusharidus on puudulik, kuid kes stuudiumi käigus omandavad sellise teadmistepagasi, mis on võrreldav nendega, kes pidevalt kuldsel oksal istunud – eliitkoolist heatasemelisse bakalaureuseõppesse ja sealt edasi samas valdkonnas magistrisse. Rääkimata kõigist tagasihoidlikumatest tudengitest, kelle silmad ühtäkki särama löövad ning oma avaliku esinemise hirmu või muud kompleksid unustavad.