Haridussektoris toimuv on viimasel ajal sattunud paljude huviorbiiti. Endiselt on menetluses kõrgharidusreform ja ülikoolide rahastamise reform, ühiskond valmistub õpetajate streigiks jne. Sellega seoses on käivitunud ka debatid, kus liigub mitmeid väiteid elu kohta (kõrg)haridussektoris - näiteks õppejõudude ja õpetajate töökoormuse ning töö sisu kohta, õppejõu ja õppija suhte kohta, õppija jagatuse kohta erinevate tegevuste vahel jne. Sekka nii üsnagi äratuntavaid lugusid, rääkimata lugusid, kui ka sulaselgeid müüte.
Käesolevas blogis kavatsen dokumenteerida oma tegevust õppejõuna - et anda ka laiemale avalikkusele mõista, millega siis üks ülikooli lektor oma päevad sisustab, kes vaatab talle vastu auditooriumist, ning millised on minu tööga seotud probleemid, mured ja rõõmud. Mõte sellist blogi pidama hakata tuli esialgu lihtsalt soovist süsteemselt oma ajakasutust jälgida: koguaeg on nii meeletult kiire, nii kohutavalt palju teha, ent kuhu siis see aeg kaob? Kas see, mida erinevad normdokumendid ühelt õppejõult ootavad, on üldse inimlikult saavutatav? Millest see ikkagi tuleneb, et noored õppejõud Eestis niivõrd aeglaselt karjääri teevad? Või nagu Rein Ruutsoo ühes intervjuus arutles - miks pole tema põlvkond sotsiaalteadustes juba erialase haridusega noorte tegijate poolt pensionile saadetud?
Siin ta siis on. Minu sotsiaalselt jagatud kogemus, mis ehk üldist reflektsioonitaset tõstab. Kodanikualgatus. Vaatluspäevik. Reality-show'ks (ainult, et osalejaid ei saa välja hääletada ning võitjale auhinda pole). Nimetage, kuidas tahate. Blogisid peetakse intiimsematelgi teemadel - kaalulangetamine, söögitegemine, lemmikloom, tärkav elu. Asi see siis oma tööst kirjutada on.
Endast ka - töötan alates 2009. aastast ülikoolis lektorina. Tänasel päeval töötan antud ametikohal täiskoormusega, varasemalt olen õpetanud ka tunnitasulise õppejõuna. Nagu suurem hulk noori õppejõude, teenin ka mina teaduspaguneid, olen kolmanda aasta doktorant. Keskmisest ilmselt aktiivsem ja ettevõtlikum. Lapsi pole. Sõpru varsti ka enam mitte.
Niiet alustame siis?
Käesolevas blogis kavatsen dokumenteerida oma tegevust õppejõuna - et anda ka laiemale avalikkusele mõista, millega siis üks ülikooli lektor oma päevad sisustab, kes vaatab talle vastu auditooriumist, ning millised on minu tööga seotud probleemid, mured ja rõõmud. Mõte sellist blogi pidama hakata tuli esialgu lihtsalt soovist süsteemselt oma ajakasutust jälgida: koguaeg on nii meeletult kiire, nii kohutavalt palju teha, ent kuhu siis see aeg kaob? Kas see, mida erinevad normdokumendid ühelt õppejõult ootavad, on üldse inimlikult saavutatav? Millest see ikkagi tuleneb, et noored õppejõud Eestis niivõrd aeglaselt karjääri teevad? Või nagu Rein Ruutsoo ühes intervjuus arutles - miks pole tema põlvkond sotsiaalteadustes juba erialase haridusega noorte tegijate poolt pensionile saadetud?
Siin ta siis on. Minu sotsiaalselt jagatud kogemus, mis ehk üldist reflektsioonitaset tõstab. Kodanikualgatus. Vaatluspäevik. Reality-show'ks (ainult, et osalejaid ei saa välja hääletada ning võitjale auhinda pole). Nimetage, kuidas tahate. Blogisid peetakse intiimsematelgi teemadel - kaalulangetamine, söögitegemine, lemmikloom, tärkav elu. Asi see siis oma tööst kirjutada on.
Endast ka - töötan alates 2009. aastast ülikoolis lektorina. Tänasel päeval töötan antud ametikohal täiskoormusega, varasemalt olen õpetanud ka tunnitasulise õppejõuna. Nagu suurem hulk noori õppejõude, teenin ka mina teaduspaguneid, olen kolmanda aasta doktorant. Keskmisest ilmselt aktiivsem ja ettevõtlikum. Lapsi pole. Sõpru varsti ka enam mitte.
Niiet alustame siis?
No comments:
Post a Comment