Läbipõlemine

Allikas: Hispaviacion.es

Ma ei ole viimastel nädalatel midagi siia kirjutanud. Ei ole tahtnud kahel põhjusel. Esiteks, viimasel ajal on kadunud entusiasm üldse õppejõud olla. Ja teiseks, mulle on üldiselt vastumeelne oma jamasid avalikkuse ette tirida, sest sageli hakkab sel moel endast veel rohkem hale ja asjad eskaleeruvad. Aga olen ennast kuu aega kogunud, sest teema, millest nüüd siis lõpuks kirjutan, on kahtlemata osa suure osa õppejõudude elust.

 

Läbipõlemine. Väga popp hobi Eestimaal. Ja väga varmas tekkima ülikoolitöös, sest kõik need uued ja põnevad võimalused, mida alma mater pakub, võtavad ka märkimisväärses mahus energiat. Samas on see ülipika tasuvusajaga pingutus, sageli kulub aastaid soolikate väljapunnitamist enne, kui keegi üldse märkab ja tunnustab, ning sama lugu on ka akadeemilises hierarhias tõusmisega.

 

Minu läbipõlemiskogemus ei pruugi olla kuigi esinduslik, aga kindlasti on see olnud vahetu. Tänaseks hakkan vist vaikselt uuesti mingit koherentsust omandama, viimased nädalad (ja kaudselt ka kuud) on aga olnud täis masendust. Ilmselt mängib siin rolli mitme asja kokkulangevus – olen juba päris mitu aastat ülikoolis rabanud ning jõudnud ilmselt mingile teelahkmele. Teiseks, on erakordselt pikk talv, mis järgnes suhteliselt suvetule suvele ja tõenäoliselt on vitamiinivaru otsakorral. Ja kolmandaks, noh, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele doktoritöö kirjutamise viimane faas meeletut eneseületust poleks tähendanud. Ja teha seda oma rohkem kui täiskoormusega töö kõrvalt... on väljakutse.

 

Lühidalt ja oma kogemusele tuginedes tähendab läbipõlemine järgmist.

 

1.       Tervis veab alt.

Arvutasin siinse blogi abil kokku, et olen viimase viie kuu jooksul olnud haige kokku kuus korda. Võimalik, et kohe saab seitse, sest eile olin jälle palavikus (nagu ka nt eelmine pühapäev, aga ega ma ennast nädala sees väga kraadida tahagi). Neli haigust on möödunud lihtsalt palaviku (ca 37.1-37.8) ja kohutava enesetundega ning paiguti satub sekka ka mõni külmetuse sümptom. Ühel korral olen teinud läbi antibiootikumikuuri ja korra seigelnud isegi haiglas. Kokku teeb see umbkaudu 25-30 kaotatud tööpäeva ehk 80% ajast olen olnud düsfunktsioniaalne. Kui see ei ole märk, et mingi mõistlikkuse piir on ületatud, siis ma ei tea, mis on.

 

Füüsiline suutlikkus tekitab aga pehmelt öeldes õudu. Ma ei suuda enam teha pea midagi füüsilist ilma, et mul halb olla hakkaks. Ujumas käia, lund visata, mida tahes. Kusjuures iroonia on selles, et jõudu mul on, ma ei väsi füüsiliselt ära. Aga ühel hetkel hakkab nii meeletult halb olla, et vaju sinnsamma näoli lumme. Mõnusat rammestustunnet enam peaaegu ei mäletagi.

 

2.       Kahanenud töövõime.

See, mida varem tegin poolenisti ajaveetmise või lõõgastusena, on nüüd muutunud tõsiseks eneseületuseks. Isegi tühipalja loengu ettevalmistamine on midagi, mida ma kõigepealt põen paar päeva ja siis suudan läbi häda midagi kokku käkerdada. Aga mitte sellisel tasemel mis varem.

 

Mul kulub juhendatavatele vastamiseks mitu päeva. Lihtsalt lükkan edasi, sest tunnen, et ei suuda ennast piisavalt kokku võtta.

 

Mu mälu on jäänud niivõrd kehvaks, et ma ei suuda enam meenutada ei erialast kirjandust ega näiteid. Loetud tekstid kaovad mälust mõne tunniga. Sageli olen sunnitud komberdama konspektide jmt toel.

 

Ja hämmatav on, et isegi diktsioon ja lausemoodustus on muutunud halvemaks. Sageli olen raskustes sõnade välja hääldamise või normaalsete lausete moodustamisega. Tundub, justkui oleks aju letargias, lauset alustades ma ei tea, kuidas see lõppema peaks.

 

3.       Entusiasm kaob.

Juba pikemat aega on mind õhina asemel juhtinud kohusetunne. Hollywoodiliku narratiivi You Can Do It! asemel satun ma pidevalt peaosatäitjaks sarkastilisneurootilisse filmi Why Do I Have to Save the World Again? Ainult, et enam pole asi maailma päästmises, vaid elementaarse miinimumi täitmises.

 

Loengusse suudan vist endiselt ilmuda suhteliselt reipa olemisega, kuigi ma näen, kuidas tudengid õhtuste loengute ajal väsivad, osa haigutab ja ringutab, kuid vaheaega võtta ei soovi. Ja see häirib mind!

 

4.       Saavutusvajadus jääb.

Tundub, et see, mis läbipõlemise niivõrd raskeks teeb, on inimeste kalduvus mitte järele anda. Töövõime alaneb, kuid seda julmemalt piitsutad end takka: mis mõttes ei saa hakkama?! Nii jõuab kiiresti üsna sügavasse masendusse, sest töövõime ja –tahe on kadunud ning senisel viisil sooritumise võimetust tõlgendame läbikukkumisena.

 

Samuti olen täheldanud muutumist tundlikumaks kriitika ja tunnustuse suhtes. Kui tavaolukorras peab õppejõud jääma rahulikuks ja laskma põhjendamatu kriitika lihtsalt mööda selga alla joosta, siis ületöötanu võib see viia vaata, et identiteedikriisini. Sama lugu ka kollegiaalse tunnustusega. Alati on neid, kes kolleegide arvelt liugu lasevad, nii ka ülikoolis. Ainult et läbipõlemise faasis hakkab see häirima. Varem ei pruukinud seda väga tähelegi panna, sest tegid asju paljus entusiasmist ja missioonitundest. Nüüd aga kerkivad (osalt ka õigustatud) küsimused, et miks mina pean tegema teise inimese tööd. Või hakkab niuksuma tunnustusvajadus... olen pühendanud mitu aastat instituudi arengusse, mu tööülesanded eeldavad niivõrd mitme valdkonnaga kursis püsimist, kuid keegi ei pea seda millekski; ma kirjutan, toon projekte ja mässan sajal rindel, kuid selle eest ei kuule isegi „aitähhi“! Jne.

 

5.       Ärrituvus.

Tundub, et ma olen muutunud kergemini ärrituvaks. Mis on õppejõu puhul väga ohtlik omadus. Loengusituatsioonis suudan jääda enam-vähem rahulikuks ja sõbralikuks, kuid iga pisemgi kirvendus mõjub tagasilöögina, mis ei taha enam mitme päeva jooksul mõttest lahtuda. Mind ärritab see, kui tudengid tulevad seminari ja on jätnud lugemata. Kui ilmneb, et probleem on üldine, üritan algul olla proaktiivne ja mõelda sellest lähtuvalt läbi, kuidas seminaride korraldust tudengisõbralikumaks teha. See tähendab muidugi, et ma teen endale tööd juurde, aga mis siis ikka. Ärritab, kui süüdimatult teatatakse, et jah, ma lugesin, aga ei mäleta enam midagi. Kulla täiskasvanud inimene, seminaritekste ei loeta tähtede õppimiseks – kui aru ei saanud või midagi ei mäleta, siis tuleb uuesti lugeda, muidu pole esimesele lugemisele raisatud aeg ju õigustatud!

 

Ausalt, ma läksin pärast seminari lõppu oma kabinetti ja nutsin paar pisarat. Mõistsin juba seminari algul, et olin tudengite võimekust üle hinnanud, aga nii muretut lati alt jooksmist ma ka päris ei oodanud.

 

6.       Jäätmementaliteet.

Käte laiutamiseks muidugi põhjust ei ole, eks ma olen seda endale ise teinud. Ma võin ju arsti juurde minna ja sümptomid ette lugeda, aga tõenäoliselt ei kirjutata mulle kurtmise peale välja mitte imerohtu, vaid saan sahmaka sõimata, et miks ma oma tervist ei hoia. Aga neli aastat pühendunud õpetamist ja juhendamist, intensiivset teadustööd ja aktiivset osalust instituudi arendustes on teinud oma töö. Neli aastat ja tuub on tühi. Paras aeg see ära visata. Aga eks ootame-vaatame, kas sellest on võimalik välja tulla.

 

 

Kuidas läbipõlemisega toime tulla?

 

Õiget vastust ma sellele muidugi veel ei tea. Võib-olla suveks mõtlen välja. Senini aga üritan püsida nii hästi-halvasti sadulas kui võimalik. Vahepeal juurutasin süsteemi, kus sisendasin endale, et eesmärk polegi 120%. Tuleb talitada mitte tulemuspõhiselt, vaid tegevuspõhiselt. Nt et varun endale loengu ettevalmistamiseks sama palju aega kui varem, ja lepin ka, kui ei saa seda täpselt sama heasse konditsiooni kui varem.

 

Kui ei suuda teha sisulisi asju, siis ma neid parasjagu ka ei tee. Aga katsun end hoida aktiivsena, tööasjade lainel, tegeledes kasvõi inkrementaalsustega – loenguslaidide kujundamisega, kursusematerjalide korrastamisega, näidete või illustratsioonide otsimisega.

 

Teine asi, mida olen üritanud teha, on ära öelda igasugustest lisakohustustest. Ma lihtsalt ei jaksa, mis sellest, et kutsed on olnud aukartustäratavalt prominentsed. Ehkki seda enam, need pole kohad, kuhu minna esinema pooles vinnas nagu ma praegu olen. Muidugi, teatud määral on sellel ka masendust süvendav efekt – valusalt vajutab see nii saavutusvajadusele kui tegevuskavale – ma olen ju üldiselt harjunud hästi erinevate asjadega vaheldumisi tegelema.

 

Kolmas asi, mis toimetulekut mõjutab, on muidugi see, kuidas langenud produktiivsus hakkab mõjutama tööandja suhtumist. Ma ei ole oma ülemuse rinna naal kurba saatust kurtmas käinud, aga üldiselt on meil instituudis praegu paras kruvide koomale keeramise aeg... ehk osalt kestab endiselt eksperiment, et kas tühjakspigistatud tuubid ka tõepoolest visatakse koheselt minema, või pigistatakse selle koha pealt silma kinni, kuni elementaarsega hakkama saab.

 

Neljas võimalus ilmselt on endale uus töö otsida. Selline vähem stressirohke, võib-olla teistsuguse rutiiniga, igatahes töö, kus ei pea samaaegselt üritama minna nii sügavuti kui ka olla ülitugev generalist. Tõsi, vähemalt oma kogemuse pinnalt tuleb tunnistada, et halvemat aega selleks kui läbipõlemise olukord, ei ole. Puudub nii enesekindlus, vaade tulevikku kui ka initsiatiiv otsingutega alustada. Parima meelega jalutaks lihtsalt päevapealt minema ja paar kuud ei teeks üldse mitte midagi. Kuigi pikemas perspektiivis võib see osutuda suurimaks rumaluseks. Õppejõutöö mulle ju tegelikult meeldib, afekti seisundis sildade põletamine poleks mõistlik. Kas tõesti on sellest konkreetsest ametist kopp ees, selgub siis, kui tegevusvõime on taastunud. Seega, minu strateegia on hetkel teha tavapärase 120% asemel 80% ja loota, et lühiajaliselt sellega ka pääseb.