Tudengi pajuk

Parasjagu koguneb seltskond aktiivseid tudengeid võitlema laiematele hulkadele kätte õigust saada vajaduspõhist õppetoetust. Lühidalt on Eesti Üliõpilaskondade Liidu eesmärk, et kui kehtib 30 EAP täitmise nõue, oleks kõigil tudengitel võimalik vajadusest tulenevalt saada ka õppetoetust, ning et toetuse piirmäärad vastaksid reaalsetele kuludele. Praeguse kava kohaselt oleks 135-eurost kuutoetust võimalik saada vaid nendel tudengitel, kelle vanemate leibkonnas on sissetulek leibkonna liikme kohta alla 280 euro.

Kõrgharidusreformiteemalises Facebooki kommuunis käivad puritaanid aeg-ajalt ikka haukumas, et tudengi elu peabki olema raske, kus õpitakse ellujäämise ning ots-otsaga kokkutulemise kunsti. Ma olen sellega igati nõus, võib-olla seda enam, et mul endal on nappusühiskonna kogemus veel üsna selgelt meeles, aga nende tudengite silmis, kes mulle auditooriumist vastu vaatavad, on see kahanev tendents. 

Kui ma kümmekond aastat tagasi ülikooli läksin, teadsin juba ette, et sellest tuleb katsumus. Ehkki mu sotsiaalmajanduslik taust viitas pigem isegi kõrgemale keskklassile, pingutasid mu vanemad tol ajal, et ots-otsaga kokku tulla: neil oli maksta päris korralik korterilaen ning mu isa oli kaotanud töö. Ometi suutsid nad end säästude ja ema sissetuleku arvelt sedasi ära majandada, et laen sai makstud, ise toidetud ning toetasid mindki 3000 krooniga kuus; tänases vääringus umbes 185 euroga. Sellest pool, 1500 krooni läks ühetoalise ahiküttega korteri üüriks, kuhu ise ka pesemisvõimaluse sisse ehitasime, umbes 500 krooni läks erinevate arvete peale (telefon, elekter, vesi, ning klotsijäägid saekaatrist, millega tuba kütsin), ning 1000 krooni jäi kätte kõige muu vajaliku tarbeks. Toidupoes käisin ma põhimõtteliselt kord nädalas, ostunimekirja ja ühe suure kotiga – muidu poleks ilmselt omadega välja tulnud. Riideid ja muud selle summa eest küll enam ei saanud. Aga ega ma ei nurisenud. Tegelikult oli see isegi natuke lahe, selline ellujäämiskool, mis juhtis tähelepanu materiaalsetest olulisematele väärtustele. Ainus probleem oli mu vanematega, kes olid muutunud äärmiselt õrnaks kõikide elukvaliteeti puudutavate teemade suhtes, sest ilmselt tundsid nad ennast süüdi olevat.

Aga kokkuvõttes käis mu käsi ikkagi ülimalt hästi: ma tulin toime ja sain pühenduda õppimisele. Vähemalt esimesed 2,5 aastat ja ca 140 AP-d (tänases arvestuses 210 EAP-d). Peale seda suutsin juba nii palju tiibu sirutada, et hankisin esimese erialase töö. Kool jäi päevakajaliseks üksnes õppekava täitmise ja lõputööga seoses, kuigi ma ise lootsin, et mis see poole kohaga töö siis ikka niiväga on, jõuab ennast veel harida ka. 

Mitmele mu sõbrale olid vanemad aga konkreetselt öelnud, et saad 18, oled täiskasvanu ja ise tead, mis teed. Ja seadus on samuti n-ö „vanema poolel“: mitte ükski pügal ei kohusta vanemat hoolitsema oma järeletulija eest kuni tolle 26-aastaseks saamiseni. Seda enam, et see ka sotsiaalselt aktsepteeritud norm pole.

Aga kui paigutada sama situatsioon tänasesse päeva, kümmekond aastat hiljem? Mulle tundub, et mu enda tudengite seas selliseid eksperimenteerijaid eriti pole. Tallinnast pärit tudengitel on muidugi lihtsam, elavad kodus edasi ja nende elatustase eriti ei muutu. Väljastpoolt Tallinna pärit tudengid aga lähevad tööle, et säilitada vähemalt elatustaset. Võib-olla on ka mõni selline õnnelik, kelle vanemad suudavad nende iseseisvat elu teatud tasemel spondeerida, aga sellise 185-eurose toetusega, millest mina omal ajal ära elasin, enam välja ei tule. Korterit (ega ka tuba)enam 90 euroga ei üüri ning ühikakohtade nappus on vähemalt samasugune nagu toonagi.

Aga siin on peidus ka see konks – ehkki 280eurot inimese kohta tundub üldjoontes mõistlik toimetulekupiir (nt saaks toetust 4-liikmelisest perest pärit tudeng, kelle vanemad teenivad keskmiselt alla 560 euro kuus), ei ela 135 euroga kuus ikkagi ära. Sest ega siis tudeng oma 280 eurot vanematelt puhtalt kätte saa – ka nende eluase vajab ju ülalpidamist.

Samuti ei paista haridusministeeriumi toetusevajaduse arvutamise valem arvesse võtvat laenukoormust. Vanemate sissetulek võib ju olla päris kenake, aga kui pool sellest läheb eluasemelaenule, siis teises linnas õppivat tudengit ju enam toetada ei jõua. Kurioossel kombel on summa arvestamisest välja jäetud hoopiski dividendid ja omakapitali väljamaksed. Mis see siis on – toimetulekutoetus ettevõtjate lastele?

Ja mis saab siis, kui vanemad faktiliselt ühte leibkonda ei kuulu? Kas see, kui mul on kuskil rikas bioloogiline isa või ema, jätab mind toetusest ilma?