Juhendaja - meister või treener?

Tõenäoliselt on juhendamispraktikaid umbes sama palju kui on juhendajaid, igaüks ilmselt ka omamoodi tõhus - mõni hoiab juhendaja aega kokku, teine on emotsionaalset rahuldust pakkuv, ning samuti sobivad eri tüüpi praktikad eri tüüpi juhendatavatele. Ent siiski tundub osa neist mulle teenivat paremini kaasaja ülikoolile pandud funktsioone, kui ülejäänud.

Juuli kolmandal nädalal oli ülikoolis õppejõududel puhkuste katkestus. Siis toimus valdav osa sisseastumiseksameid ja -vestlusi, samuti erinevad koosolekud ja muud aktsioonid.

 

Mina sain tol nädalal ühtlasi kokku tudengiga, kes käis mind endale juhendajaks kauplemas.

 

Ideaaltüüpiline kujutlus juhendamisest on selline, et tudengil on teema, mis teda huvitab, ning talle kas määratakse või otsib ta ise endale juhendaja, kes seda teemat kõige paremini valdab. Praktikas esineb muidugi mitmeid variatsioone. Tuleb ette, et tudengil polegi veel teemat, või siis ei sobi ta teema magistritöö kirjutamiseks (näiteks on liiga avar, pole teaduslikult uuritav, või siis ei sobi see antud erialaga, sest puuduvad vastavat teemat katvad kursused ja/või juhendaja). Ka juhendajaid määratakse mitte alati teemade alusel, vaid ka koormuse põhjal - kui ka kõik tudengid tahavad sama teemat uurida, ei saa jätta kogu kursuse juhendamist vaid ühe õppejõu õlule. Nii lepitaksegi teemad sageli kokku alles hiljem, paari pandud juhendaja ja juhendatava vahel. Ja juhtub, et alati ei saa isegi siis omavahel kaupa ning juhendajaotsingud lähevad edasi järgmisele ringile.

 

Too tudeng, kes mind juhendajaks kauplemas käis, oligi jõudnud järgmisele ringile (ta eelmine juhendaja lahkus ülikoolist). Põhjus, miks ta minu juurde jõudis, ei olnud aga ükski eelpool mainitutest. Olen senini veendunud, et ta oleks leidnud mu kolleegide seast paremagi erialaeksperdi ennast juhendama. Põhjus oli veidi sügavamal, võiks öelda varasemates traumades, ning kokku saades ja asja arutades hakkas see vaikselt kooruma.

 

Nimelt oli tal bakatöö kirjutamisest jäänud umbes samasugune mälestus nagu Triin Hertmannil, kes Postimehe arvamusportaalis kurtis selliste juhendajate üle, kelle panus seisneb tööd kaitsmisele lubava/mittelubava allkirja andmises. Ka minu tudengi juhendaja ei ilmutanud erilist proaktiivsust ega vastanud sageli kirjadele. Harvad vastused olid motivatsiooni tapvas stiilis "siin ma ei näe küll mingit analüütilist võimekust". Lõpuks olla ta töö mitteametliku juhendaja soovituste alusel valmis kirjutanud ning "pärisjuhendajale" saatnud küsimusega, et kas sellise tööga oleks võimalik kaitsmiselt läbi saada.  

 

Kokkuvõtlikult tuli too juhendamist taotlev tudeng minu jutule sooviga leida endale juhendaja, kes on valmis temaga tegelema.

 

Juhendaja ja juhendatav kui meister ja sell

 

Juhendaja Avo-Rein Tereping võrdles oma vastuses Hertmannile magistrandi-juhendaja suhet meistri ja õpipoisi suhtega, sest ka magistriõpingute lõpus tuleb teha n-ö meistritöö, kus õpipoiss demonstreerib, mida ta ise suudab. Seega on ka juhendaja rohkem nagu meister, kes koondab enda ümber õpilased, kellele ta siis oma oskusi demonstreerib ning kes tema heaks mõnda aega peavad töötama (ja mitte vastupidi, seega ei tohiks ka tudengid nii palju nõuda).

 

Meister kõlab muidugi uhkelt. Aga ma ise olen otsinud pigem alternatiivset juhendaja kuvandit. Esiteks seetõttu, et ma olen ikkagi veel noorteadlane, kes omab põhjalikku teadmist küllalt kitsas lõigus, juhendajana tuleb mul aga töötada mõnevõrra laiemas ampluaas. Samuti ei soosi ka õppekeskkond sellist suhtemudelit, sest õppima tullakse ikkagi ülikooli, mitte ühe meistri juurde. See tähendab, et väga isikukeskne stiil ei pruugi kõigile õppuritele vastuvõetav tunduda, ning mis veelgi olulisem, juhendaja ja juhendatav ei tööta reeglina enam nii vahetult koos nagu meister ja sell.  

 

Juhendaja ja juhendatav kui treener ja sportlane

 

Seega olen ma ise võtnud pigem sellise edasijõudnuma sportlase treeneri rolli. Erinevalt meistrist ei pruugi treener olla ise maailma tippu kuuluv sportlane, aga ta peab teadma, kuidas pürgida saavutuste poole. Samuti peab treener suutma oma käealustega töötada mitte oma eripäradest lähtuvalt (samas kui meister võib olla nt eriti kõva käpp puupitsi nikerdamises ja nõuda just sedasama ka oma õpilastelt), vaid sportlase n-ö algmaterjalist lähtuvalt. Nii nagu sportlastelgi, on ka juhendatavatel erinevad tugevused ja nõrkused, mille kallal tuleb vastavalt tööd teha - tugevusi trumpideks arendades ning nõrkusi tasandades. Samuti peab hea treener suutma olla psühholoogiliseks toeks ehk aitama sportlasel toime tulla võistlusnärviga ning ületada teisi raskeid momente.

 

Loomulikult ei tähenda see, nagu oleks sportlase põli selli omast kuidagi hõlpsam või vastutusvabam. Ka treenimine toimub ju paika pandud treeningplaani alusel, mis on seaduseks nii treenerile kui sportlasele. Samamoodi peaks ka iga juhendamismeeskond panema paika omavahelised reeglid. Mina olen püüdnud oma juhendatavatega paika panna näiteks mingit sorti ajagraafiku ning uurinud, mis sorti tuge nad minult ennekõike ootavad, ning omalt poolt pannud paika ennast, juhendajat kaitsvaid klausleid. Näiteks on minupoolseteks "tüüptingimuseks" klausel, et kui ma mõne päeva jooksul meilile pole vastanud, palun saada see uuesti, sest ehk on see mul meelest läinud - ma ei unusta ju pahatahtlikult. Või juhul, kui tudeng soovib kirjutada teemal, mida ma ise päris teadlase tasemel ei valda, määratlen, mis lõikudes ta ise rohkem vaeva näema ja vastutust kandma peab.

 

Samuti ei tähenda see, et ma nahast välja poeks ning igast trenni tulijast ilmtingimata olümpiavõitja välja peaks võluma. Kui juhendatavate ninmekirja satub vähem andekas inimene, tuleb selgeks teha, mis tingimustel on ta lõpetamine võimalik ning milline pingutus ta mingile tasemele viib (mitte esimese kavandi peale teatada, et ta on lootusetu - su kolleegid, võib-olla isegi sa ise oled ju istunud vastuvõtukomisjonis ja mingit lootust näinud!). Kui aga inimene pole selleks pingutuseks valmis, tuleb talle ka mõista anda, et siis ei pruugi ka lõpetamine võimalik olla.

 

Siiski olen ma täheldanud, et treeneri-sportlase suhtest võib välja kasvada ka selli-õpipoisi suhe. Kui tekib piisav usaldus ning koostöökogemus. Ning on olemas mõlemapoolne huvi koostöö teisele tasemele viia. Nii on juhtunud, et mu "sportlased" on minu "meistritsunftiski" käe külge pannud ja aidanud kas mõnes projektis või muu initsiatiivi raames asju ajada.

 

Regulatsioonide piiratud abi

 

Triin Hertmann pakkus oma artiklis välja, et juhendaja ja juhendatava suhted võiksid olla paremini reguleeritud. Tegelikult nad mõnel pool seda ka on. Usun, et enamikus õppeasutustes on mingil moel reguleeritud juhendaja koormus - et kui mitu tudengit täiskoormusel õppejõud aastas kaitsmiseni juhendama peaks või kui mitu töötundi üks kaitsmine annab jne.

 

Lisaks on lõpetamine akadeemilistele üksustele ülimalt olulise tähtsusega - sellest sõltub ju riigieelarveline õppetöö rahastamine.

 

Lisaks oleme me oma instituudis juhendaja ja juhendatava vahelised õigused ja kohustused reguleerinud. Näiteks peab juhendatav võimaldama juhendajale vähemalt 10 tööpäeva töö lõppversiooni lugemiseks ja tagasisidestamiseks (omavahelisel kokkuleppel võib sellest reeglist muidugi hälbida), juhendaja on kohustatud juhendatavale vastama 5 tööpäeva jooksul, osapooled peavad viivitamatult teineteisele teavitama esile kerkinud raskustest jne.

 

Kurb tõde on muidugi selline, et kogu probleemi ainult regulatsiooniga ei lahenda. Sellest, kui juhendaja vastab tudengi kirjale, et "sa oled lootusetu" või mingi umbmäärase "teeb nii" (et siis kuidas?!) pole ju juhendatavale erilist abi. Vähemalt sama probleemne on ka mõne tudengi isetegevus - tudeng ei anna ennast näole ja ilmub välja selle n-ö lõppversiooniga. Teinekord on see isegi piisavalt hea, et kaitsmisel läbi minna, ent mõni asi valmistab ikka piinlikkust. Sagedamini aga ilmutakse välja haledate käkerdustega (saateks jutt, et keegi kuskil oli küll samalaadse tööga kaitstud saanud) ning siis tuleb lõpetamise asemel hoopis traagiline lõppmäng.

 

Seega, ainult regulatsioon ei aita, tudeng ja juhendaja peaksid ka omavahel töökorralduse kokku leppima - kui sageli saadakse kokku, milline on ajakava, ning millised on kummagi osapoole vajadused. Ja ma ei alatähtsustaks siin sugugi ka tudengi rolli - nii sportlane kui sell peab ju ikka ise endale meistri või treeneri juures koha kauplema, mitte kliendina käed puusas seisma. :)