Hirmuained

 

Suvehooaeg ajakirjanduses on veidi ruumi teinud akadeemilistele teemadele. Pean silmas Peeter Lorentsi kurikuulsat loogikaeksamit IT Kolledžis, millest 135 tudengitläbi kukkus. Mis see nüüd siis oli? Lõplik tõestus sellele, et noorus on hukas? Eesti kõrgharidustaseme näitaja? Ühe kibestunud õppejõu lugu?

 

Tegelikult on see üsna arhetüüpne jutustus, millega on kokku puutunud pea iga inimene, kes kunagi kõrgkoolis õppinud. Selliseid hirmuaineid on olnud meil kõigil ja mulle tundub, et mingis mõttes neid isegi peab olema.

 

 

Meie kõigi hirmuained

Ole sa humanitaar, sotsiaal või reaal ning jäägu su kooliaeg aasta-paari või paarikümne taha, ikka on olnud neid aineid, millest tekivad legendid ning millest räägitakse õudus- ja hirmujutte kursaõhtutel. Reeglina on need ained kohustuslikud ja sageli sissejuhatavad. Rasked on nad vähemalt kolmel põhjusel.

 

Esiteks ei pruugi need ained täiel määral haakida tudengi ettekujutusega omandatavast erialast. Nahakunsti õppima tulnud noor kunstientusiast ei pruugi juba põhimõtteliselt olla avali majandusteaduse alustele, mis sest, et tulevikus läheb tal seda vaja vähemalt sama palju kui erialaoskusi. Ja isegi, kui hirmuaine on erialane, võib sissejuhatav aine olla küllalt laiahaardeline ning kõik selle osad ei pruugi olla võrdselt huvitavad.

 

Teiseks on need ained sageli küllalt mahukad. Sissejuhatavad ained jälgivad sageli loogikat „raske õppusel, kerge lahingus“, kus tuleb põhilised printsiibid, mõisted, teooriad ja teoreemid endale pealuu sisse taguda, et järgmistes ainetes saaks neid hakata juba laiendama ja loovamalt rakendama.

 

Ja kolmandaks on need ilmselt ka võimekuse testi ained. Selline üldharivam ja mahukam aine peaks tudengi ka panema mõtlema sellele, kas ülikool või konkreetne eriala on ikka tema jaoks kõige õigem valik. No kui loogika alused ikka täiesti ebaloogiliseks jäävad, siis kas näiteks programmeerimine kõrghariduse tasemel on ikka see kõige õigem valik?

 

Tudeng seda asja muidugi nii ratsionaalselt ja emotsioonitult näha ei pruugi. Talle võib ikka tunduda, et nõutakse ei tea mida, kiusatakse jne, kuigi oleme nüüd ausad, 200+ kuulajaga kursusel (nagu sissejuhatavad ained olema tükivad) tuleb ikka kõvasti pingutada, et õppejõule n-ö indiviidina silma jääda, ja see on ju nagu eeldus sellele, et asjad isiklikuks läheks ja üldse isikut kiusama saaks hakata? Alternatiiv on õppejõud muidugi misantroobiks tembeldada, väita, et talle üldse tudengid ei meeldi, mis on muidugi ka ebaloogiline, sest miks ta siis üldse haridussektoris on? Leidub märksa mugavamaid tööposte.

 

Teine emotsioonipõhine tähelepanek on see, et ained on legendaarselt hirmsad isegi nende tudengite seas, kellele need tegelikult probleeme ei põhjustanudki. Olen oma juhendatavatega, kes valdavalt tublid, targad ja kõrgehindelised, rääkinud nende n-ö hirmuainetest. Kõik nendivad, et jaaa, see X on ikka üks hirmus aine. Kui aga küsima hakata, et miks siis, kehitatakse õlgu, sest „ei teagi, mina sain kohe esimesel katsel läbi“ ja hetk hiljem selgub, et samamoodi vist enamik, kes kaitsmiseni jõudnud. Järelikult, hirmuained põhjustavad reaalselt probleemi neile, kel lõputööni jõudmine ongi üsna keeruline.

 

 

Kuidas hirme ületada? Juhiseid tudengile

Ma olen neid hirmuaineid ka ise lugenud ja aru saanud, et praktikas on tudengite läbikukkumisel kolm põhjust:

-          Juba mainitud eelduste puudumine – antud eriala või kõrgkool pole lihtsalt selle inimese jaoks. Mis ei pruugi tähendada, et sellega laulud lauldud oleks – kui eriala ei sobi, saab ju uue valida; ning kui kõrgkooli tase pole päris mugav ja nõuab ebaproportsionaalset pingutust, võib ju midagi analoogset ka kutse(kõrg)hariduse tasemel läbida. Selline lõppkasutaja tugiisik IT valdkonnas saab ilusti hakkama ka ilma loogika aluseid tundmata. Aga intelligentseid süsteeme ilma vist väga ei programmeeri.

-          Nõrgad õpioskused – sageli tuleb kõrgkooli ka täitsa andekaid noori, kes lihtsalt pole varem pidanud eriti pingutama (aga ülikoolis reeglina peab) ega oska ka süstemaatiliselt õppida. (Õpioskustest kirjutasin lähemalt selles postituses.)

-          Irratsionaalne hirm – mulle tundub, et kohati võivad tudengid muutuda ka lihtsalt paniköörideks. On endale pähe võetud, et aine X ongi täiesti võimatult raske ja seda ei olegi normaalne ära õppida. Ergo, tuleb spikerdada või neid nn kolhoose meisterdada. Võimalik, et see on osalt ka põhjus IT Kolledžis. Peeter Lorentsi kursused on niivõrd legendaarsed, et minagi olen neist palju kuulnud, kuigi meie teed pole kunagi otseselt ristunud.

 

Ja siit ka retsept, kuidas  hirmuaineid läbida: (1) unusta ära kõik müüdid ja kuulujutud, mida ainest räägitakse. (2) Õpi. Süstemaatiliselt ja eesmärgiga ainest aru saada. Hirmuained on sageli kuulsaks saanud ka seetõttu, et seal on oma ala fanaatikutest õppejõud ning banaalsed spikerdamistrikid või eelmise aasta eksami kopeerimine neis läbi ei lähe. (3) Kui ka esimes(t)el katse(te)l läbi kukud, siis vaata oma õppimisstrateegia kriitiliselt üle. Uuri õppimisteemalisi käsiraamatuid või nipinurki, või küsi kaasõppuritelt (kuigi nood võivad alla bluffida tegelikult õppimiseks kulunud aega ja vaeva, samuti ei pruugi kõigile ühesugused võtted sobida ning ka inimeste võimed on erinevad). (4) Kui ikka ei õnnestu, siis kaalu, kas eriala või kõrgharidus ikka on sinu jaoks.

 

 

Kuidas hirme ületada? Õppejõu nipinurk

Munal kana õpetada pole antud juhul kohane, seega ma Peeter Lorentsile ettekirjutusi tegema ei hakka. Tundub, et me oleme lihtsalt erineva stiiliga õppejõud. Kui tema näikse tudengit justkui välja kutsuvat – „noh, vaata, kas saad hakkama“ – siis minu stiil on rohkem julgustada – „saad küll, kui pingutad“. Sestap neli asja, mida ma teen (või vähemalt püüan teha) teisiti ja soovitaks teistelegi.

1.       Pane reeglid paika. Üldiselt tasub kohe kursuse alguses rääkida läbi kõik korralduslikud teemad. Näiteks mida nõutakse eksamil, millised on tähtajad, kas ja millal saata õppejõule kirju jne. Nt kirjade puhul, mis samuti IT Kolledži tudengite etteheite põhjustas võib kohe ära öelda, et ma ei vasta nt neile kirjadele, mis annavad tunnistust, et tudeng pole tutvunud kursuseprogrammiga või neis küsimustes, mis loengus sai täpsustatud, seega kõigepealt vaadake kursuseprogrammi ja küsige kaastudengitelt, kui õppejõud ei kavatse juba räägitut üle kordama hakata.  

2.       Anna sisuline orientiir, millised teemad eksamiks kindlasti omandama peaks. Näiteks tee kordamisküsimused. Või markeeri, mis on minimaalne teadmiste tase, millega tõenäoliselt ainest läbi saab, ja mis on see, mida tublimad peaksid oskama. Sellist drilli pole otseselt vaja kahele tudengirühmale – andekatele ja lootusetutele. Kahe vahele jääb aga kiht neid, kes on valmis tööd tegema, kuid päris lennult ei haara. Samuti aitab see vähendada irratsionaalset hirmu ning ehk aitab ainet ühtlasemalt omandada ka andekatel.

3.       Hajuta hirme. Ühes hirmuaines, mis lõppeb testiga, olen teinud tudengitele proovieksami. Paigutan ca poolele lehele mõned küsimused sarnases vormingus nagu nad eksamilegi tulevad, instrueerin neid vastavalt, annan proportsionaalselt aega ja pärast õiged ja valed vastused ning punktid nendega läbi arutanud. See aitab vältida n-ö protseduurilisi rikkumisi ja samuti veidi eksamipinget maha võtta, samuti tutvustab tudengitele hindamissüsteemi.

4.       Kui tunned, et sinus kasvab trots, siis puhka ainest. Üks pakutud seletus IT Kolledži kollektiivsele põrumisele oli, et õppejõud oligi negatiivselt eelhäälestunud, leidis, et tudengid on idioodid ja ei väärigi läbilaskmist. Ideaalne oleks sel juhul võtta antud ainest veidi puhkust – näiteks vahetada aineid mõne kolleegiga. Kuigi mingis mõttes oleks kahju, kui osa tudengeid peaksid kuulama loogika loenguid mõnelt teiselt (ja ehk vähem kompetentselt) õppejõult, siis teisalt aitab see aineid n-ö maa peale tuua. Bakatudeng ehk ei peagi teemasid valdama samal tasemel kui õppejõud, kes ehk mitukümmend aastat teemaga tegelenud. Samuti võib mõelda nt õppeassistendi kaasamisele, kes viib läbi eksamit ja vastab tudengite protseduurilistele küsimustele.