Eksamisessiooni aeg. Nagu alati, kõlab eksamit
sissejuhatava jutu küsimuste voorus ära see kohustuslik „Mis siis saab, kui
läbi kukub?“ Küsimus „Millal järeleksam on?“ küsiti selles aines vist ära juba
kursust tutvustavas loengus.
Kui ma ise tudeng olin, siis porisesin
nende küsimuste vooru ajal mõttes: mis sa siis üldse siia tuled, kui juba
kindel, et läbi kukud. Aga õppejõuna tuleb seda asja muidugi veidi rohekm „tasa
ja targu“ võtta – mõni võib selle küsimusega esineda ka lihtsalt kas madalast enesehinnangust,
edevusest või eksami-eelsest erutusseisundist. Sellise paikapanemine omaks
sooritusele pigem pärssivat mõju kui lohutav teadmine, et kui läheb viltu, eks
siis saab uuesti tulla.
Esimene
eksamivoor = kogemus
Teine asi, mis mulle õppejõutöös näima on
hakanud, on see, et osa tudengeid tulebki esimesele eksamikatsele lihtsalt eksamit
n-ö kogema. Kas siis tutvuma eksamiformaadiga või lihtsalt katsetama, et kui
raske pähkel see on ja kas ehk saab sellest ainest ka niisama lihtsalt, ilma
õppimata läbi.
Muidugi, ega ma ju tudengi pea sisse ei
näe, mis ta seal mõtleb, ma ütlen seda pigem eksamivoorude tulemuste põhjal:
osa on selgelt valmistunud ja teevad eksami ära väga edukalt, siis tuleb
veidike tühjemat maad, kuhu jäävad ehk need, kes kas loomulikust
intelligentsist (või just selle puudumise kiuste, kuid õppinud olles) kuidagi
enam-vähem ära teevad või napilt läbi kukuvad ning siis tuleb ports
läbikukkujaid, kelle puhul tekib mitmel korral küsimus, et kas sa üldse tead,
mis aine eksam see on.
Viimasega meenub üks humoorikas juhtum mõne
aasta tagant, kui toimus üks järjekordne järel-järel-järeleksam vmt, kus siis
kõikide ainete hädalised said veel ühe võimaluse. Tudengid tulid ruumi, mina
küsisin, kes millist eksamit teha soovib ja jagasin tööd sellest lähtuvalt
laiali. Läks mööda oma pool tundi (eksami kogupikkus võis olla tund), kui üks tudeng
mind enda juurde kutsus ja ütles, et tal vist oli ikka ühe teise aine eksam
vaja teha. Tõsi, ta oli üritanud mõistatada ka kättesaadud tööd, nii pooled
küsimused olid vastatud. Täiesti lambist. Ja eks vastused kuulusid ka rohkem
fantastika valdkonda. Aga see selleks.
Tulles tagasi esimese eksami läbikukkujate
juurde, siis kui mõned lootusetud juhtumid kõrvale jätta, tulevad nad teisel
korral tagasi ja sooritavad eksami positiivsele hindele, mõned aga suisa väga kõrgele hindele.
Loll
pole, aga õppida ka ei oska
Ühelt hiljaaegu vastuvõetud eksamilt lahkuv
tudeng ohkas tööd ära andes, ja lausus otsekui vabandavalt, et läks seekord
sedapsi, asjad olid lihtsalt peas segamini nagu puder ja kapsad. Ma viisakalt
(ja natuke ikka huviga ka) vastu, et kuidas siis nii. Tema – ah, võtsin vist
valesti ette ja lugesin terve materjali ühte jutti läbi. Mina vastu, et jaa,
ega see just kõige parem taktika pole.
Nüüd sattusin ühe eestindatud
artikli peale, mis toob põhimõtteliselt täpselt needsamad väärad
õppimisvõtted välja – 1) materjali lihtsalt läbi lugemine (isegi koos
joonimisega) on üsna ebatõhus vahend ning 2) pigem soovitatakse õppida jupi
kaupa kui kõik ühtejutti ette võtta.
Ja paraku tundub mulle, et need vead on
küllalt laialt levinud ning sageli viib see selleni, et inimesel tekib n-ö
mõttekramp – tunne, et asi on aines (mis võib vabalt olla, sest raskem on
õppida ikka neid asju, millest meil on vähem eelteadmisi või mille vastu meil
on lihtsalt tagasihoidlikum huvi), õppejõus või kurat teab, milles.
Kuidas
õppida tõhusamalt?
Aga tegelikult peaks nendest raskustest olema
küllalt lihtne üle saada, kui võtta õppimist kui oskust – midagi, mille
väljaarendamiseks tuleb samuti veidi tööd teha, ent mis tasub hiljem kuhjaga
ära. Kuidas siis õppida tõhusamalt?
1.
Varu aega. See kõlab küll paradoksaalselt (tõhusus
peaks viitama sellele, et saab kiiresti), aga ega aega ei pea alati meeletult
palju varuma. Küll aga peab olema mingi hetk, mille saab pühendada. Omast
kogemusest tudengina võin öelda, et aines, mille loengutes on käidud ja mille
kallal mingilgi määral semestri käigus tööd on tehtud, pole vaja valmistuda
reeglina kauem kui päev või paar. Selle päeva võib muidugi ka ära jagada, näiteks võtan
endale ühe nädala ja iga päev õpin seda ainet nt kaks tundi.
Pahatihti tundub, et paljudel tudengitel
läheb meelest ära, mille eest nad neid ainepunkte saavad – eeldatakse justkui,
et kui ma loengutes olen käinud (keskmiselt 28h semestris), et küllap mul siis
võikski juba 4 EAP-d koos olla. Aga tegelikult ju ei ole – 28 tundi on ju vaid
1 EAP – ideaalis tuleks endale varuda veel kolm korda nii palju aega ja siis
õppida. Paar tarkpead on seda muidugi tähele pannud ja kirjutanud aine
tagasisidesse, et äh, nii vähemahukas aine, ma ainult kaks päeva õppisin, kuigi
punktide järgi oleks pidanud neli nädalat tööd tegema.
Pealegi, loeng on küll üks kõige mugavamaid
õppimismeetodeid selles mõttes, et seal istudes ja kuulates ei pea ennast eriti
pingutama, ent samas on see ka kõige ebatõhusam meetod – isegi parimatel pidada
räägitus meelde jääma heal juhul 30%.
2.
Tee kindlaks oma mälu tüüp. Erinevatele inimestele
sobivad erinevad meeldejätmistehnikad. Öeldakse, et mõnel on tugevam kuulmismälu
(hästi jäävad meelde kuuldud tsitaadid, muusikapalad jmt), teisel nägemismälu
(meelde jäävad visuaalid, sh teksti graafiline paigutus), mõnel aga n-ö
kirjutamismälu (meelde jääb see, mis ise läbi kirjutatud). Eks mingil määral
ole kõigil inimestel igat tüüpi, kuid mõni mälutüüp võib teistest paremini
sobida. Selgeks saab selle arvatavasti katse-eksitusmeetodil.
Sellest tasub lähtuda ka õppimisel. Kui hea
on kuulmismälu, siis tasub kindlasti panustada loengus käimisele ja seal
lihtsalt kuulamisele, võib-olla ka tekstide valjule ettelugemisele jmt.
Nägemismälu puhul tasub mõelda ennekõike erinevatele graafilistele
kujutamisviisidele teksti läbitöötamisel, kirjutamismälu puhul tasub õpitavat
teksti läbi kirjutada. Aga kindlasti kirjutada ökonoomselt.
Mul endal on kuulmismälu üsna nõrk. See
selgus juba muusikakoolis, kus tuli teha mäludiktaate – õpetaja mängis mõned
korrad ette ca 8-taktilise meloodia, mis tuli siis hiljem mälu järgi paberile
panna. Aga ega ma selle treenimisse muidugi eriti panustanud ka pole. Ka loengus
kuuldu on minu jaoks reeglina pigem inspireeriva väärtusega ning pigem tuleb seal
enda jaoks olulisem üles konspekteerida. Mõne nädala pärast võin konspekti
vaadata nagu täielikku ilmutist, üldse ei mäleta, et midagi sellist kuulnud oleks. Nägemismälu on aga märksa
parem –tahvlile kirjutatu või ka slaididelt läbikäinu jääb paremini meelde.
Seega oskan oma kogemusest teha soovitusi
pigem nägemismäluga (ja võib-olla ka kirjutamismäluga) inimestele:
a)
Ainult lugemine (materjalilt silmade üle laskmine) ei aita: igasse joonisesse vmt tasub süveneda, mõelda läbi kõik selle
komponendid üksiti ning samuti mõelda, miks see või teine just siin on).
b)
Pane ise käed külge: katsu võtta
materjal ning pakkida see näiteks võimalikult kompaktseks tunnuste loeteludeks, võrdlevateks või
analüüsivateks tabeliteks või joonisteks. Kui on uute mõistete mahukas aine või keelekursus, soovitatakse kasutada ka n-ö mõistekaarte, mida sirvida, tõmmata pakist välja ja siis seletada (tõsi, see on minu maitse jaoks juba natuke liiga töömahukas.) Samuti on üks kõige tõhusamaid
õppimise viise midagi teistele õpetada. Proovi õpitavaid teemasid seletada
võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt – kas siis mõnele kursusekaaslasele või ka
lihtsalt iseendale.
c)
Haara pastakas, mitte klaviatuur. Selle
kohta on tehtud vist lausa uuringuid, et käsitsi kirjutamine aktiveerib
mõtlemist teistmoodi. Ja jällegi võta aega – klaviatuuri klõbistamise asemel
käsitsi tähtede maalimine jätab meile rohkem aega info kinnistamiseks. Samuti saab
käsitsi kirjutades läbi mõelda teksti paigutust ja teha niiviisi graafiliselt
paremini hoomatavaid loetelusid, jooniseid jmt.
3.
Kordamisküsimused pole mitte spikker, vaid õpiabi. Toosama
viidatud artikkel sedastab ka, et kõige paremaid tulemusi andsid
küsimuskaartide järgi õppimine või õpikupeatükkide lõpus olevate
kordamisküsimuste järgi õppimine. Sarnaselt jooniste, tabelite jmt koostamisega
nõuavad ka kordamisküsimused, et me pingutaks oma aju juba õppimise käigus.
Seetõttu olen ka ise üritanud kõikides ainetes, kus vähegi võimalik, anda
tudengitele ka kordamisküsimused.
Paiguti tundub muidugi, et kordamisküsimusi
tahetakse rohkem selleks, et nt kollektiivselt n-ö õiged vastused välja
otsida ja need siis pähe õppida. Väga vaevarikas ja ka vale taktika, vähemalt minu
kogemuses. Isegi, kui selline konspekt õnnestub lühikeseks ajaks pähe õppida, oled ikkagi kohe käpuli, kui tuleb mõni analüütilisem küsimus, kus näiteks võrrelda vmt tuleb.
Teine eksitav taktika on käia üle küsimused
ja mõttes vastata neile lihtsat „tean“, „ei tea“. Mulle tundub, et sageli
hindavad inimesed aine raskusastet ennekõike selle järgi, kas jutt, mida
õppejõud räägib neile, on juba tuttav (või isegi arusaadav) või ei ole. Ma
nimetan seda „saan aru, järelikult oskan“ sündroomiks. Ja ennekõike on selline
oht just nende õppejõudude ainetes, kes suudavad oma ainet anda edasi lihtsalt,
tudengile tuttavate näidete varal. Teema tundub mingil määral tuttav ja seega
laseb tudeng end ühtlasi ka lõdvaks. Mitte, et ma ka ise sellest patust päris
puhas oleksin, aga esimesed nõrgad hinded rebasena õpetasid, et päris nii see õppimine
ei käi.
4.
Essee nõuab palju rohkem tööd kui eksam. Ah, ei
viitsi kogu seda värki pähe tuupida, teen parem essee – tundub, et see mõte
vilksatab läbi paljude tudengite peadest, kui on valida, kas eksam või essee.
Mina olen magistritaseme üldainetes või
bakalaureusetaseme spetsialiseeritumates ainetes ikka üritanud pakkuda mõlemat
varianti – et ainest rohkem huvitatud saaksid kaevuda mingil kitsal teemal
sügavuti (mis on ju ka nii magistriõpingute kui ka bakalaureuse
spetsialiseerumise eesmärk) ning rohkem üldisel tasemel huvitatud teeksid
endale selgeks üldpõhimõtted ning oskaks kasutada põhimõisteid ja -mudeleid. Aga
mõlemad peavad näitama, et tudeng on midagi omandanud ka antud ainekursuse
raames.
Aga tundub, et paljud tudengid ei saa
asjadest sarnasel moel aru. Igal aastal üritab mõni tudeng mulle essee nime all
esitada mingisugust üldist jora, mis demonstreerib pigem täiesti piinlikku
ignorantsust, teemade mittevaldadmist akadeemilisel tasemel. Mõnikord saan
peale mõnda poliitilist tatipritsimistraktaati veel ka sõimukirja, et
represseeritakse poliitiliste vaadete alusel. Peale seda, kui olen seletanud,
et ma ei hinda mitte vaateid, vaid omandatud teadmisi, analüüsivõimekust, läbi
töötatud kirjanduse kvaliteeti ja sellest aru saamist, siis saabub muidugi
vaikus.
Samuti loodavad paljud tudengid saada läbi
eneseplagieerimise teel, esitades mõne teises aines kirjutatud essee, mis
võib-olla nurkapidi haakub. Mõnikord on esitatud ka esseid, mis kohe mitte
kuidagi kursuse sisuga kokku ei lähe. Rääkimata sellest, et kasutatud pole
mitte ühtki loengutes, seminarides või kursuseprogrammis viidatud autorit,
mõnikord ei esine essees isegi mitte kursuse teemale viitavat sõna! No näiteks
on esitatud kodanikuühiskonna aines essee kohaturundusest, kus ei esinenud
kordagi ei sõnatüvesid “kodanik” (kodanikuühiskonna, kodanikuaktiivsuse,
kodanikualgatuse), “demokraatia”, ega isegi “mittetulundus-“ või mõnda vormi
sõnast kolmas sektor.
Seda, kui inimene kirjutab esseid
erinevates ainetes ühel ja samal teemal, näiteks oma magistritöö teemal, on
minu meelest isegi positiivne. Osa juttu võib muidugi kattuda, kuid teema tuleb
ühtlasi sobitada ka antud kursuse konteksti. Näiteks peab psühholoogia
magistrant, kes on valinud sotsioloogia aines essee, suutma oma teemat lahata
ka läbi sotsioloogia perspektiivi.Ka kasvatusteadlane võib rakendada näiteks kommunikatsiooniteooriaid oma uurimisobjekti peal. Antiikfilosoofiale spetsialiseerunud tudeng
võib vabalt kirjutada oma lõputöö teemast essee ka kaasaegse filosoofia
valguses, ent siis ei saa olla rõhk mitte Platoni tsiteerimisel, vaid peaks
vaatama, mida on samadel teemadel kirjutanud Arendt, Rawls või Nozick.
Kindlasti pole see kergema vastupanu teed
minek, vaid hoopis küllalt keerukas, ehkki väga arendav ja pikas perspektiivis
kasulik ettevõtmine. Sageli tekibki sellistelt ristumisteedelt midagi innovaatilist, millest võib sündida juba midagi teaduslikku väärtustki omavat.
Niisiis, kurikuulsat vormelit võib
teisendada ka sellisele kujule: “Õppida, õppida õppida – õppida õppima!”
No comments:
Post a Comment