Kokkuvõttes on olnud 2012 järjekordselt üks
tõsine töömurdmise aasta. Kui enne 2012. aastat kuulus minu juhendamisportfooliosse
12 kaitsmiseni juhendatud lõputööd, siis selle aasta sees suutsin nende arvu
kahekordistada. Läks korda kirjutada päris mitu teadusartiklit ning avaldada
veel mõned, ning sellega said doktoritöö publikatsioonid (st temaatiliselt
haakivad tippklassi arvatavad artiklid) selle aastanumbri sees kaante vahele. Samuti
suutsin instituuti tuua oma esimese teadusprojekti ning selle ka finišisse
vedada.
Aga see on ikkagi mingis mõttes
formalistika. On asju, mis numbritesse ei mahu, kuid on ehk eelnevast
olulisemadki.
Ahjaaa, ja siis veel see asi:
Tudengite
aasta
Näiteks tundub mulle, et 2012 viis mind
tudengitele märksa lähemale. Sellest ei maksa valesti aru saada, ma olen
tudengikeskset õpetamist pidanud oluliseks ka varem ning ilmselt päris hästi mõistnud
ka tudengeid ja nende vajadusi. Aga kui endale nüüd päris ausalt tunnistada,
siis äkki olid need tudengid ikkagi ennekõike ma ise tudengina ning mu
õpingukaaslased? Või lihtsalt mingid prototüübid? Sel aastal omandasid tudengid
ka üsna selged piirjooned, nime ja näo, iseloomu ja isiksuse.
Mu enda jaoks on ilmselt pisut vara teha
järeldusi, kas see on pikas perspektiivis hea või halb. Senini olen üritanud
ennast tudengitest kui inimestest pigem distantseerida, mängida indiviidist
distantseeritumaid rollimänge. Eks see on osalt olnud ka paratamatu valik, sest
kui me kaotame ära rollid, tudengi ja õppejõu omad, on üsna lihtne need mängud
pea peale pöörata ning emma-kumma positsiooni kuritarvitama hakata. Praktikas
olid mu tudengid siis, kui ma õpetamist alustasin kas minust vanemad või
äärmisel juhul minust aasta või paar nooremad! (sic)
Ju siis on 2012 olnud ka mu enesekindluse
kasvamise aasta.
Aga mingis mõttes on mul veel üsna pikk tee
käia. Olen veendunud, et tudengeid saaks senisest enamgi inspireerida ning ka
nende praktilist arengut toestada. Teha nii, et ülikool pole mitte üksnes üks omaette
seisev rollimäng, vaid et see valmistaks veelgi paremini ette ka erialasteks
rollimängudeks tulevikus. Ja võib-olla ka tudengeid senisest enam
distsiplineerida. See tähendab, õppida koos nendega paremat aja planeerimise
oskust. J
Mis seal salata, eelmine aasta oli ka
vedamise aasta: 2012 lõpetasid minu juhendamisel mitmed andekad tudengid.
Populariseerimise
aasta
Teine üsna oluline muutus 2012. aastal on mu
väike ajakirjanduslik eksperiment, mis, nagu näib, on köitnud lumepallina päris
kenakese hulga tähelepanu. Miks ma endale veel
ühe lisakohustuse võtsin? Ma ei tea, ehk selleks, et näha, et kas ma
suudan? Võib-olla on sellest eesmärgist praegu veidi lihtsam mõelda kui algselt
püstitatud ideaalidest nagu oma eriala populariseerimine ning selle parema
mõistmise saavutamine, aga ka rahvaharidus üldisemalt.
Iga uue asjaga alustamine on minu jaoks
meeletu pingutus. Asi on ilmselt iseloomus, aga kõik, mida ma ette võtan, tuleb
reeglina vere, higi ja pisaratega. Endasse usu kaotamisega ja siis selle tagasi
võitmise raske ülesandega, sest olen juba ju midagi ära lubanud. See on olnud
mingis mõttes muidugi üsna kõrgete panustega mäng, ent eks ma olen seda
üritanud ka võimalikult hästi valmistunult mängida ja tundub, et seni olen veel
kilbiga ja mitte kilbil.
Ja ma usun, et sellest tegevusest on abi ka
õpetamisel. See aitab tulla alla elevandiluutornist ning lähendab mind kui
ennekõike akadeemilist toimijat praktilisele elule.
Teadusaasta
Ja siis oli veel üks samasugune ja ilmselt
hirmsamgi Kolgata tee, mis sama „ambitsiooniga“ ette sai võetud – teadusprojekt.
Mingis mõttes oli see keerulisemgi, sest kui mu ajakirjanduslikule eksperimendile
oli mitmeid üsna entusiastlikke kaasaelajaid ning abivalmis testpublikut, kes esimesi
tekste oma tagasisidega täiustada aitasid, siis projektimõte leidis valdavalt
väga skeptilist vastuvõttu: ei tea, kas sa ikka hakkama saad, ei tea, kas meil
on piisavalt ressursse, oi, sorri, ma ei saa / ei taha / ei oska. Tänaseks on
mitmed muidugi oma eksimust tunnistanud (sai küll!) ning ree peale jääjatega on
vastastikkune lugupidamine ja usaldus kasvanud. Teistega pole ka mingit
sõjakirvest tõusnud – kui ei taha/ei saa/ei oska, pole vaja, saame hakkama. J
Ma tunnistan ausalt, et osalt sai see
projekt ette võetud ka organisatsioonilisest trotsist, mässaja nagu ma olen.
Kurb statistika oli 2012. aastal selline, et minu pisiprojekt oli üldse üks
väheseid teadusprojekte meie institutsioonis!
Aga minu mässamise stiil on asju ette võtta
ja ära teha, mitte tegeleda obstruktsiooni või virisemisega. Ja ära ta tehtud
sai. Mis siis, et hambad risti. Loodetavasti saab 2013. aastal selle aasta töövilju
ka loorberideks konverteerida.
Ilukirjanduse
aasta
Aga mingis mõttes on olnud ka hästi rahulik
aasta. Nimelt mulle ei meenu, et ma ühelgi varasemal lektoritöö aastal oleks
jõudnud lugeda nii palju ilukirjandust. Muidu (2008-2009) üritasin ikka kuni
uinumiseni endale veel mingit erialateksti sisse pressida või siis (2010-2011)
jäin lihtsalt peale esimest lehekülge magama. Sel aastal on mu öökapi pealt aga
läbi käinud päris soliidne virn ilukirjandust ja paljud neist olen jõudnud
isegi lõpuni lugeda.
Uusaastalubadused
Ma mõtlesin üsna pikalt selle üle, mis
võiks olla mu uusaastalubadus. Ja ma marineerisin selle mõttega päris pikalt, ilma,
et meenuks midagigi, mida ma tõesti peaksin muutma või teisiti tegema ning mida
ma ka reaalselt oleks võimeline teisiti tegema. Ma võin ju küll lubada, et ma
hakkan oma aega paremini planeerima, kuid selle rakendumisega praktikasse on
nagu on. Või siis lubada, et ma õpin senisest veelgi tõhusamalt „ei“ ütlema
(muide, 2012 oli ka selles osas päris hea iseloomuharjutus, kuigi eks ma
suutsin sellegipoolest oma „jah“-sõnadega ajaplaneerimisse päris korralikke
põntse panna).
Aga mida siis lubada?
1.
Kõigepealt ma luban ära selle,
millest tunnen, et ei saa enam üle ega ümber: 2013 on ka mu lõpetamise aasta.
Doktor kaante vahele!
2.
Püüan olla veelgi inspireerivam
õppejõud ning tuua senisest enam kursustesse praktilisemat väljundit – et ei edeneks
vaid teadmised, vaid tekiks ka ettekujutus sellest, mida võimalikul tulevasel
tööpostil tegema peab.
3.
Ja äkki kuidagi ikka katsuda
parendada seda aja planeerimise teemat? Noh, vaatame. Kui päkapikud olemas on,
siis ehk saab sellele kah lahenduse.
No comments:
Post a Comment