Head aega, 2012, tere, 2013!

Kuna selles blogis käivad aastakokkuvõtted pisut teises tempos kui aastanumbri vaheldumine, siis väga põhjalikult ma siinkohal 2012. aasta tibusid lugema ei hakka. Akadeemilise maailma tibud lendavad ju ikka kevaditi pesast välja. Aga veidi võiks ju heietada ikkagi? 

Kokkuvõttes on olnud 2012 järjekordselt üks tõsine töömurdmise aasta. Kui enne 2012. aastat kuulus minu juhendamisportfooliosse 12 kaitsmiseni juhendatud lõputööd, siis selle aasta sees suutsin nende arvu kahekordistada. Läks korda kirjutada päris mitu teadusartiklit ning avaldada veel mõned, ning sellega said doktoritöö publikatsioonid (st temaatiliselt haakivad tippklassi arvatavad artiklid) selle aastanumbri sees kaante vahele. Samuti suutsin instituuti tuua oma esimese teadusprojekti ning selle ka finišisse vedada.

Aga see on ikkagi mingis mõttes formalistika. On asju, mis numbritesse ei mahu, kuid on ehk eelnevast olulisemadki.

 

Ahjaaa, ja siis veel see asi:

Tudengite aasta

Näiteks tundub mulle, et 2012 viis mind tudengitele märksa lähemale. Sellest ei maksa valesti aru saada, ma olen tudengikeskset õpetamist pidanud oluliseks ka varem ning ilmselt päris hästi mõistnud ka tudengeid ja nende vajadusi. Aga kui endale nüüd päris ausalt tunnistada, siis äkki olid need tudengid ikkagi ennekõike ma ise tudengina ning mu õpingukaaslased? Või lihtsalt mingid prototüübid? Sel aastal omandasid tudengid ka üsna selged piirjooned, nime ja näo, iseloomu ja isiksuse.

Mu enda jaoks on ilmselt pisut vara teha järeldusi, kas see on pikas perspektiivis hea või halb. Senini olen üritanud ennast tudengitest kui inimestest pigem distantseerida, mängida indiviidist distantseeritumaid rollimänge. Eks see on osalt olnud ka paratamatu valik, sest kui me kaotame ära rollid, tudengi ja õppejõu omad, on üsna lihtne need mängud pea peale pöörata ning emma-kumma positsiooni kuritarvitama hakata. Praktikas olid mu tudengid siis, kui ma õpetamist alustasin kas minust vanemad või äärmisel juhul minust aasta või paar nooremad! (sic)  

Ju siis on 2012 olnud ka mu enesekindluse kasvamise aasta.

Aga mingis mõttes on mul veel üsna pikk tee käia. Olen veendunud, et tudengeid saaks senisest enamgi inspireerida ning ka nende praktilist arengut toestada. Teha nii, et ülikool pole mitte üksnes üks omaette seisev rollimäng, vaid et see valmistaks veelgi paremini ette ka erialasteks rollimängudeks tulevikus. Ja võib-olla ka tudengeid senisest enam distsiplineerida. See tähendab, õppida koos nendega paremat aja planeerimise oskust. J

Mis seal salata, eelmine aasta oli ka vedamise aasta: 2012 lõpetasid minu juhendamisel mitmed andekad tudengid.

 

Populariseerimise aasta

Teine üsna oluline muutus 2012. aastal on mu väike ajakirjanduslik eksperiment, mis, nagu näib, on köitnud lumepallina päris kenakese hulga tähelepanu. Miks ma endale veel  ühe lisakohustuse võtsin? Ma ei tea, ehk selleks, et näha, et kas ma suudan? Võib-olla on sellest eesmärgist praegu veidi lihtsam mõelda kui algselt püstitatud ideaalidest nagu oma eriala populariseerimine ning selle parema mõistmise saavutamine, aga ka rahvaharidus üldisemalt.

Iga uue asjaga alustamine on minu jaoks meeletu pingutus. Asi on ilmselt iseloomus, aga kõik, mida ma ette võtan, tuleb reeglina vere, higi ja pisaratega. Endasse usu kaotamisega ja siis selle tagasi võitmise raske ülesandega, sest olen juba ju midagi ära lubanud. See on olnud mingis mõttes muidugi üsna kõrgete panustega mäng, ent eks ma olen seda üritanud ka võimalikult hästi valmistunult mängida ja tundub, et seni olen veel kilbiga ja mitte kilbil.

Ja ma usun, et sellest tegevusest on abi ka õpetamisel. See aitab tulla alla elevandiluutornist ning lähendab mind kui ennekõike akadeemilist toimijat praktilisele elule.

 

Teadusaasta

Ja siis oli veel üks samasugune ja ilmselt hirmsamgi Kolgata tee, mis sama „ambitsiooniga“ ette sai võetud – teadusprojekt. Mingis mõttes oli see keerulisemgi, sest kui mu ajakirjanduslikule eksperimendile oli mitmeid üsna entusiastlikke kaasaelajaid ning abivalmis testpublikut, kes esimesi tekste oma tagasisidega täiustada aitasid, siis projektimõte leidis valdavalt väga skeptilist vastuvõttu: ei tea, kas sa ikka hakkama saad, ei tea, kas meil on piisavalt ressursse, oi, sorri, ma ei saa / ei taha / ei oska. Tänaseks on mitmed muidugi oma eksimust tunnistanud (sai küll!) ning ree peale jääjatega on vastastikkune lugupidamine ja usaldus kasvanud. Teistega pole ka mingit sõjakirvest tõusnud – kui ei taha/ei saa/ei oska, pole vaja, saame hakkama. J

Ma tunnistan ausalt, et osalt sai see projekt ette võetud ka organisatsioonilisest trotsist, mässaja nagu ma olen. Kurb statistika oli 2012. aastal selline, et minu pisiprojekt oli üldse üks väheseid teadusprojekte meie institutsioonis!

Aga minu mässamise stiil on asju ette võtta ja ära teha, mitte tegeleda obstruktsiooni või virisemisega. Ja ära ta tehtud sai. Mis siis, et hambad risti. Loodetavasti saab 2013. aastal selle aasta töövilju ka loorberideks konverteerida.

 

Ilukirjanduse aasta

Aga mingis mõttes on olnud ka hästi rahulik aasta. Nimelt mulle ei meenu, et ma ühelgi varasemal lektoritöö aastal oleks jõudnud lugeda nii palju ilukirjandust. Muidu (2008-2009) üritasin ikka kuni uinumiseni endale veel mingit erialateksti sisse pressida või siis (2010-2011) jäin lihtsalt peale esimest lehekülge magama. Sel aastal on mu öökapi pealt aga läbi käinud päris soliidne virn ilukirjandust ja paljud neist olen jõudnud isegi lõpuni lugeda.

 

Uusaastalubadused

Ma mõtlesin üsna pikalt selle üle, mis võiks olla mu uusaastalubadus. Ja ma marineerisin selle mõttega päris pikalt, ilma, et meenuks midagigi, mida ma tõesti peaksin muutma või teisiti tegema ning mida ma ka reaalselt oleks võimeline teisiti tegema. Ma võin ju küll lubada, et ma hakkan oma aega paremini planeerima, kuid selle rakendumisega praktikasse on nagu on. Või siis lubada, et ma õpin senisest veelgi tõhusamalt „ei“ ütlema (muide, 2012 oli ka selles osas päris hea iseloomuharjutus, kuigi eks ma suutsin sellegipoolest oma „jah“-sõnadega ajaplaneerimisse päris korralikke põntse panna).

Aga mida siis lubada?

1.      Kõigepealt ma luban ära selle, millest tunnen, et ei saa enam üle ega ümber: 2013 on ka mu lõpetamise aasta. Doktor kaante vahele!

2.      Püüan olla veelgi inspireerivam õppejõud ning tuua senisest enam kursustesse praktilisemat väljundit – et ei edeneks vaid teadmised, vaid tekiks ka ettekujutus sellest, mida võimalikul tulevasel tööpostil tegema peab.

3.      Ja äkki kuidagi ikka katsuda parendada seda aja planeerimise teemat? Noh, vaatame. Kui päkapikud olemas on, siis ehk saab sellele kah lahenduse.