Hakka lektoriks!

Saabumas on aastavahetus, aeg, mil kukuvad erinevad tähtajad. Muuhulgas on aastavahetus see aeg, mil peaksid tegutsema kõik need, kes sooviksid järgmise aasta sügisest õppejõuleiba maitsma hakata. Nii et kõigil, kellel on tekkinud kihk see põnev amet ära proovida, kikitage kõrvu ja uurige töökuulutusi!

 

Tallinna Ülikoolis on igal juhul konkursid juba välja kuulutatud, kokku otsitakse uusi akadeemilisi töötajaid 109 ametikohale. Neist pisut üle poole, 61 on konkursid lektori kohtadele. Tööd leiab selles ametis nii täis- kui osakoormusega, minimaalse hõivetasemega konkurss käib 0,3 koha peale. Täis- ja osakoormusega töökohad jagunevad umbes pooleks. Tööd jagub korraga kolmeks kuni viieks aastaks, sõltuvalt perioodist, millele konkurss välja on kuulutatud.

 

Ametisse oodatakse eksperte audiovisuaalkunstist zooloogiani. Ja ootajatekski on hulk instituute, kus pisut erinev personalipoliitika, töökoormus ja palgatase. Aga mida siis peab teadma ja olema ja tahtma selleks, et lektoriks kvalifitseeruda? 

 Nõudmised kandidaadile

Nonii, tekkis huvi? Siis on esimene asi, mis üle tasub kontrollida, diplom. Muide, mõne ametikohal sellega nõudmiste osa ametikirjelduses ka piirdub – näiteks Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia lektori ametikoha puhul. Ent paljudes instituutides on nõudmised ka märksa täpsemalt lahti kirjutatud. Kokkuvõetuna on põhilised nõudmised sellised:

-          Magistri- või doktorikraad. Mõnel puhul on väljatoodud ka magistrikraadiga võrdsustatud diplomi sobivus, aga karta on, et konkursil on eelis neil, kellel ra reaalne - kas siis teadusmagister või 3+2 magister ette on näidata. Magistrikraadiga kandidaatide puhul antakse eelis neile, kes ühtlasi doktorikraadi on omandamas (st edeneb doktorantuuris). Sageli on määratletud ka valdkond või eriala, kust kandidaat kraadi omandanud peaks olema, mõnel puhul on soovitatav ka kahe või enama eriala haridus.

-          Vähemalt ühe võõrkeele valdamine. Enamasti on selleks inglise keel, mida peaks valdama vähemalt eksperditasemel, st kandidaat peaks suutma viia inglise keeles läbi õppetööd. Aga kasuks tuleb ka kolmandate keelte oskus. Reeglina on sees ka vaikimisi eesti keele oskuse eeldus.

-          Varasem õpetamiskogemus. See, mida konkreetsemalt nõutakse, võib varieeruda mingistki kogemusest õppetöö läbiviimisel kuni konkreetsete määrade kehtestamiseni (nt kaks, aga mõnel erialal ka koguni viis aastat õpetamiskogemust täpselt samal alal)

-          Juhendamiskogemus erialavaldkonnas – mõnel puhul on täpsustatud, et juhendanud peab olema nii magistri- kui bakalaureusetöid.

-          Kandideerimiseks vajalike publikatsioonide olemasolu või teaduslik erialane kogemus. Lektorilt eeldatakse vähemalt ühe erialase publikatsiooni olemasolu, tagasivalimisel ka vähemalt ühe publikatsiooni avaldamist eelmise valimisperioodi jooksul – olgu see siis mõni raamatupeatükk, teadusartikkel või suisa monograafia. Tõsi, see nõue on paindlik, ma ei tea, kas keegi päris Postimehe arvamuslooga on kunagi kandideerinud, aga mõnikord on osutunud küll valituks ka inimene, kes kirjutanud eksperdina kommentaari mõnesse laiatarbeajakirja. Muidugi, nõuded ametikoha kaupa varieeruvad - mõnel puhul on välja toodud suisa teadusprojektide juhtimiskogemus (sic!), rahvusvahelise erialavõrgustiku olemasolu jpmt.

-          Erialaspetsiifilised teadmised-oskused. Sageli on välja toodud ka lektori planeeritav õpetusala – kas siis valdkonnad, mida antud valdkonna lektor õpetama peaks või suisa konkreetsed kursused õppetasemete kaupa, mõnikord on lisatud ka eeldatav valmidus suuta oma ekspertiisivaldkonnas välja töötada ka erikursuseid jne.

-          Mõnel pool välja toodud ka tehnilisemat laadi, ent siiski hädavajalikud oskused, nt arvuti kasutamise oskus vähemalt lõppkasutaja tasemel – lektor peaks suutma töödelda teksti, teha slaidiesitlusi, kasutada kõikvõimalikke e-õppe- ja asjaajamiskeskkondi, mõnel juhul tunda ka erialaspetsiifilisi tarkvarasid (nt muusikavaldkonna lektor peaks tundma helitöötlustarkvara jne).

Lisaks on välja toodud ka vähemesinevaid nõudmisi nagu näiteks võime luua uut akadeemilist võrgustikku, administratiivtöö kogemus, rahvusvahelise kontaktvõrgustiku omamine, õppematerjalide koostamine, täiendkoolituste läbiviimise kogemus, osalus erialastel täiendkoolitustel jpm.

Mis mind aga üllatas oli praktilise kogemuse olek tagaplaanil. Kui sa õpetad ikkagi üsna praktilise väljundiga eriala, näiteks teleajakirjandust, siis võiks ju erialane kogemus kasuks tulla?

 

Töökohustused

Mida siis sobivale kandidaadile ka pakutakse? Nagu ka siinses blogis varem juttu on olnud, on lektori põhiline kohustus ikkagi õpetamine. Seega oligi üks huvikeskmeid töökuulutuste võrdlusel, kui palju lektor auditoorset õppetööd keskmiselt läbi viima peab. See, kuidas koormus kirja oli pandud, varieerus. Näiteks kasvatusteaduste instituudi kuulutustes oli välja toodud kogu õppetööle kuluv tööaeg, auditoorse töö tunde (ehk kui palju loenguid andma peaks) eraldi välja toodud polnud. Enamikul juhtudest olid need aga välja toodud kas õppeaasta või nädala lõikes. Allpool olen teinud arvestused selle järgi, et ühes semestris on 14 õppetöö nädalat, seega ühes õppeaastas kokku 28 õpetamise nädalat.

Auditoorse õppetöö koormus täiskoha kohta jäi reeglina 240 tunni ja 320 tunni vahele. See tähendab siis õppetöö sessiooni ajal keskmiselt nädalas 8-12 tundi loenguid ehk seda, et õppejõud annab 4-6 loengut nädalas.

Aga sellest reeglist oli ka erandeid. Auditoorse õppetöö maht ulatus mõnel juhul kuni 400 tunni või suisa 576 tunnini[1]! See teeks siis (400 tunni korral) kuskil 14 tundi või (576 tunni puhul) suisa 20 tundi auditoorset õppetööd nädalas! Seda on vist umbes sama palju kui üldhariduskooli õpetajalt oodatakse.

Muidugi, erialad on erinevad ning see ei tähenda, et see 20 tundi peaks ilmtingimata järjest kateedrist jutlustama. Kontaktõpe võib tähendada ka seda, et tudengid töötavad ning õppejõud teeb aeg-ajalt tiiru õpperuumis (nt ateljees) ja vaatab, kuidas neil läheb. Postskriptumina võin lisada, et kõige intensiivsem õpetamisnädal, mis mulle mu enda kogemusest meenub, sisaldas kokku 24 tundi loenguid, ja nii kuu aega järjest. Peale sellist nädalat olin muidugi siruli (nii püstijalu ja valjuhäälselt tehtud tööst kui ka öisest loengute ettevalmistamisest).

 Aga on ka töökohti, kus lektori täiskoormus üle 5 tunni nädalas õpetamist ei eelda[2] . Muidugi, sellisel juhul eeldatakse kandidaadilt ka aktiivset osalust teadustöös. Irooniline ongi, et mõnel juhul on lektori loengukoormus väiksem kui mõnel teisel juhul teaduri õppetöökoormus. Ometi peaks teadur oma ametinimetuse poolest keskenduma teadustööle ning lektor õppetööle.

Selline on siis variatiivsus. Muide, paiguti esineb suuri erinevusi töökohustustes ka ühe ja sama institutsiooni sees – nii näiteks on riigiteaduste instituudis ühe lektori täiskoormus kaks korda väiksem kui sama instituudi kõigi teiste lektorite täiskoormus, matemaatika ja loodusteaduste instituudis peab aga üks lektor tegema sõltuvalt vajadusest kaks või isegi kuni kolm korda rohkem kui teine.

Aga auditoorse õppetöö väline aeg? Noh, eks see läheb suures mahus õppetöö ettevalmistamisele. Soovitan arvestada umbes nii, et ühe loengu väljatöötamine võtab umbes ühe tööpäeva, mõnel puhul võib-olla ka pisut rohkem, oleneb raskusastmest ja õppejõu ekspertsusest valdkonnas. Mu enda kiirusrekord on ilmselt 6 tundi (rakendusliku loeng-praktikumi väljatöötamine bakalaureusetudengitele), aeglusrekord 36 tundi (magistritaseme teooriakursuse loengu väljatöötamine, tõsi, need loengud said nii uhked, et edaspidi olen tegelenud mitte niivõrd juurdelugemise ja täiustamise, kuivõrd lihtsustamisega, et kursus hakkaks vastama tudengite tasemele).

Juba väljatöötatud kursuse või seminari/praktikumi puhul on ettevalmistusaeg kuskil 2-6 tundi ühe 2-tunnise kohtumise kohta – minimaalne, kui vaja on üksnes sisse elada, maksimaalne, kui plaanis uuendada materjali – otsida uusi päevakajalisi näiteid, lisada vahepeal avaldatud uuringute infot, täiustada teooriaülevaateid, töötada läbi uusi tekste jne.

Lisaks sellele on loomulikult reflektsiooniaeg – üliõpilaste, instituutide jt tagasiside läbitöötamine ja sellest järelduste tegemine, isiklike tähelepanekute läbisõelumine ning arvestamine järgmise õppetöövooru tarbeks jne.

Aga sellega loomulikult lektori töö ei piirdu. Sinna lisanduvad veel teised õppetöökohustused, näiteks bakalaureuse- ja magistritudengite juhendamine oma valdkonnas, üliõpilaste eksamineerimine, õppematerjalide koostamine, üliõpilaste erialaste uurimistööde juhendamine, lõputööde hindamine (nende retsenseerimine ning kaitsmiskomisjonide töös osalemine), mõnel juhul ka praktikate juhendamine.

Samuti on lektoritel kohustus viibida ülikoolis (täiskoormuse puhul reeglina kahel päeval nädalas), korraldada tudengite jt vastuvõtte (täiskoormuse puhul reeglina kaks tundi nädalas) ning vastata tööalastele e-kirjadele.

Peale selle eeldatakse lektoritelt enamikul juhtudel ka vähesel määral administratiivset tegevust – näiteks osalemist õppekavaarenduses, õppetöö planeerimises, samuti osalemist uute üliõpilaste vastuvõtmisel. Tõsi, viimase kohta kehtib enamikus ametijuhendites täpsustus „vajaduse korral“ – nimelt on TLÜ-s vastuvõtukomisjonides reegel, kui palju peab seal olema doktorikraadiga inimesi. Lektorite järele, kellel on doktorikraad siiski suhteliselt harva, on tänu sellele suhteliselt väiksem nõudlus. Aga suvel peab ühel nädalal reeglina tööle tulema ikka.

Samuti näeb ametijuhend ette, et lektor peab perioodiliselt esitama aruandeid „ettenähtud korras“ instituudi või kolledži direktorile nii oma õppe-, teadus- kui arendustöö kohta.

Siis on paljudel juhtudel lisatud ametikirjeldusse ka teadustöö kohustus. Suvel tuleb ju ka ennast kuidagi vormis hoida, eksole? J Mõnel juhul see nii üldiselt lahti kirjutatud ongi, eeldatakse erialast teadustööd, teistel juhtudel on pandud lektorile veel ka kohustus publitseerida, osaleda instituudi projektides, käia teaduskonverentsidel jne. Paiguti on sisse kirjutatud suisa lektori kohustus kirjutada projekte ja teadustööd organiseerida, aga sellisel juhul on auditoorse töö koormus mõnevõrra väiksem, näiteks 240 tundi.  

Ja siis lisandub veel erialane enesetäiendamine – kohustus püsida kursis arengutega õpetatavas valdkonnas, täiendada end didaktika ja õpetamismeetodite alal jmt.

 

Õigused

Kohustusi on korralikult. Aga õigused? Eks ma olen siinses blogis aeg-ajalt ju ka õppejõutöö boonustest kirjutanud, ja see ei piirdu ainult põneva tööga, mida lektoritöö kahtlemata on, iseäranis mitteläbipõlenud inimesele, kes akadeemilist maailma alles avastab. Aga mida siis ametijuhendis õiguste, boonustena välja tuuakse?

Esiteks, üks õppejõu õigusi on kindlasti akadeemiline vabadus. See tähendab, et õppejõul on teatav vabadus planeerida oma õppe- ja teadustööd ja seda nii sisulises plaanis (otsustada teemade, näidete jmt üle), korralduslikus plaanis (otsustada õppetöö vormide üle), kui ka ajalises plaaanis (rääkida kaasa selles osas, kuidas loengukoormus semestrite lõikes jaguneb). Muidugi, seda vabadust piiravad teatud määral instituudi ja ülikooli eeskirjad ja otsese ülemuse korraldused, kaasaegne õppemetoodika, millest juhindumist eeldatakse, ning samuti üliõpilaste vajadused. Ma võin ju otsustada küll, et loen ühe ööpäevaga terve kursuse jutti ära, aga kas see sobib ka tudengitele? Või otsustada, et aine näeb välja selline et mina kuulutan loengutes tõde ja tudengid peavad kõik selle eksamiks sõna-sõnalt pähe õppima, aga see jälle on vastuolus kaasaegse õppemetoodikaga. Auditoorne loenguvorm, kus mingit kaasamist pole, on üks ebaefektiivsemaid õppetöövorme. Jne.

Teiseks, reeglina tuuakse välja lektori õigus osaleda töökoosolekutel ehk olla kursis sellega, mida instituudis otsustatakse ning rääkida selles ka ise kaasa.

Ja kõige magusam – õigus vabale semestrile. Vaba semester tähendab seda, et Viieaastase töölepingu puhul on lektoril õigus võtta ühel valimisaastal endale üks semester puhtalt teadustööks ja enesetäiendamiseks, st vabaks auditoorsest õppetööst. See ei tähenda pooleaastast puhkust – pärast tuleb esitada tegevusaruanne jmt, kuid see on ometi võimalus minna näiteks üheks semestriks kuhugi välisülikooli juurde või tegeleda süvendatult oma kvalifikatsiooni tõstmisega. No ja miks mitte ka magada täis 8 tundi või rohkemgi igal ööl. Kolmeaastase lepingu puhul on vaba semestri kestuseks kolm kuud.  

 

 

Ma kvalifitseerun! Mis edasi?

Edasi tuleb tähtajaks esitada ülikooli konkursile kõik kandideerimisdokumendid, st kinnitatud diplomi koopia, avaldus-motivatsioonikiri, vormikohane elulookirjeldus, teaduspublikatsioonide loetelu, kus kõik n-ö tipplinnukesed tuleks rasvaselt esile tuua ning üks esinduslik teaduspublikatsioon näidisena, looverialade puhul ka tööde mapp ning igasugused muud kinnitused nõutavate pädevuste olemasolu kinnituseks. Professorite ja teiste kangemate ametikohtade puhul on see kadalipp muidugi tihedam, aga las see jääda, keskendume lektoritele.

Seejärel sõelutakse kõik laekunud avaldused läbi ning praagitakse välja kõik need, kes formaalseid kriteeriume ei täida. Lektorite puhul on järgmine ring ekspertarvamused, mille annavad valdkonna akadeemilised esindajad väljaspoolt ülikooli (reeglina hindavad iga ametikoha kandidaate kaks eksperti), hinnates kandidaadi sobivust ametisse, ning reastades kandidaadid lähtuvalt sellest pingeritta. Seejärel jõuab asi instituudi nõukokku, kus kandidaadil on võimalus ennast tutvustada, ning siis toimub salajane hääletus. Minu teada käib see TLÜ-s sedasi, et kõigepealt hääletatakse eksperthinnangut – kas ekspertide meelest parima kandidaadi poolt või vastu. Ning kui kandidaat kogub rohkem vastuhääli, siis hääletatakse järgmiste kandidaatide poolt ja vastu.

Ja kui osutute selles protsessis valituks, siis soovitakse teile kuskil maikuus palju õnne ning oodatakse septembris uude ametisse. Kui mitte, siis tuleb leida endale mingi muu hõive (kas erakorralise või tunnitasulise lektorina kuskil või otsida tööd mõnest teisest sektorist) ning oodata taaskord talve, et uuesti pandideerimispaberid sisse anda.

---

[1] 14 tundi õppetööd nädalas oli nõudmine keeleõppe lektoritele. Pehmendavaks teguriks on siin ehk töö sarnanemine pigem õpetaja kui lektori tööle teistes valdkondades, kus käib pidev võidujooks uueneva empiirilise materjali ja teoreetilise teadmusega. Keeleõpetaja peab end kursis hoidma heal juhul keelenormi muudatustega ning valdkonna didaktika arenguga. Aga eks ikka tegelema ka näidete, näidistekstide, teemade jmt ettevalmistamisega. Astronoomilised 576 tundi kontaktõpet kehtivad kunsti lektoritele, kus – ma eeldan – seisneb auditoorne töö tudengite aeg-ajalises konsulteerimises – ja nii päev läbi - mitte postamendi otsast loengu lugemises.  

[2] 5 tundi nädalas oli keskmine auditoorne koormus zooloogia lektoril, ehkki sellele lisandub ilmselgelt ka mitmekülgne teadustöö kohustus.