Kuidas see koormusarvestuse süsteem siis toimib? Joonisel näeb kõik küllaltki ilus välja. Lektori koormus jaguneb kolmeks põhiliseks komponendiks: õppetööks, teadustööks ning arendustööks. Iga komponendi puhul on välja toodud normatiiv - lektori õppetöö peaks kogukoormusest moodustama 63%, arendustöö 25% ning teadustöö 12%. Üldjoontes tundub see suhteliselt mõistlik, aga vähemalt mina tõsinesin küll, kui hakkasin vaatama, mida see õppetöö 63% endast siis kujutab.
Nagu näha ka jooniselt, koosneb õppetöö kolmest komponendist. Esiteks, auditoorne õppetöö, mida tuleks aastas teha 320 tundi - see tähendab, 11 kursust aastas! Hõlpsam on siis, kui annad suuri üldaineid, seal tuleb ära juhendada ka mitu seminarirühma ning sedasi saad üldkoormust tegelikult vähemaks, sest ette on vaja valmistada märksa vähem. Ja hõlpsamaks läheb pisut ka siis, kui su kursust võtab üle 70 tudengi, sest siis arvestatakse teine komponent, tööde parandamise maht läbi suurema koefitsiendiga.
Teine õppetöö komponent, tööde parandamine on arvestatud põhimõttel 1,5 x auditoorne õppetöö. Seda tabelit kogemusega kõrvutades tuleb küll tunnistada, et ega tegelikult sõna otseses mõttes tööde parandamise peale päris nii palju aega ei kulu. Aga paraku on valemist välja jäänud kursuste ettevalmistamine, millele minu tööajast kulub lõviosa.
Kolmas komponent, juhendamine, arvestatakse nii, et ühe bakalaureusetöö juhendamisele peaks kuluma kokku 30 töötundi ning magistritööle 75 töötundi. Koormuse kokkusaamiseks on vaja seega kaitsmiseni juhendada üle kümne bakalaureusetudengi või üle nelja magistritudengi, või siis kombineeritult - näiteks kaks magistrit ning kuus bakalaureust.
Õpetamisele lisandub veel teadustöö, mille normkoormus peaks olema 210 tundi. See on võimalik hoobilt täis (ja ülegi) saada näiteks siis, kui õnnestub avaldada mõni tipptaseme publikatsioon. Kui päris sel moel ei vea, siis annab koormuse kokku näiteks üks madalama kategooria teaduspublikatsioon, osalemine ühel rahvusvahelisel teaduskonverentsil, kõigis instituudi teadusseminarides ning näiteks ühel erialasel koolitusel käimine aasta jooksul.
Arendustöö, mis peaks andma kokku tervelt veerandi kogukoormusest ehk rohkemgi kui auditoorsele õppetööle kuluv aeg, tuleb kokku saada koosolekute, igasugu komisjonides istumise jmt-ga, aga ka näiteks konverentside jmt korraldamise, teadusartiklite retsenseerimise, õppematerjalide publitseerimise jpm-ga. Teisisõnu, põhimõtteliselt oleks täitsa normaalne ka see, kui me, õppejõud istuksime igausgu koosolekutel rohkem kui me auditooriumide ees seisame.
Ega siin muidugi midagi päris eriskummalist olegi, suuresti mu koormuse jagunemine selline välja näebki, kui nimetada tööde parandamine ümber õppetöö ettevalmistamiseks ja korrutada see veel omakorda kahe või kolmega. (Ja teaduskoormuse teen ma samuti mitmekordselt täis.) Ühtlasi tundub, et ma olen üks neist vähestest, kellel selline õppetöökoormus ka praktikas täis tuleb.
Minu isiklik suurim demotivaator oli aga hoopis see: doktorikraadi omandamine eeliseid ei anna. Isegi vastupidi. Kaitsmisega kaob mul ära doktoristipendium, mis tähendab, et ma kaotan kolmandiku oma sissetulekust. Niisiis, minu naiivne soov, et doktorikraadi omandamise järel töökoormus veidi alaneks ilma palgas kaotamata, saaks pigem täidetud siis, kui ma läheks mõnele vähegi vastutusrikkamale referendikohale. Võimalus on, et kunagi potsatab sülle ka mõni dotsendikoht, aga eks sinna kulu vist veel veidi aega. Aga üks on kindel: lektor on prole, kelle põhiline voorus on protestantlik tööeetika.
No comments:
Post a Comment