Mõtlesin oma lähetust sisustades, et lisaks oma uurimisplaani täitmisega tegelemisele oleks põnev piiluda veidi ka siinset õppejõuelu. Muidugi mitte ekstensiivselt, aga vähemalt mingi maitse suhu saamiseks.
Selleks avanes mul võimalus eelmisel nädalal, kui tutvusin ühel seminaril ühe lektoriga.
Seminar oli ka Eesti ülikooli taustaga inimese jaoks innovatiivne - põhimõtteliselt oli pool sellest n-ö teadusseminar, kus toimus akadeemiline ettekanne ja ühe artikli arutelu ning teises pooles arutleti ühe samasisulise ülikooli arendusprojekti üle. Vot kuidas käib teaduspõhine juhtimine! Aga see lektor, kellega ma tutvusin, õpetab osalt samateemalisi aineid nagu minagi, mispeale ma uurisin talt tagasihoidlikult, kas ma võiksin ehk tulla mõnda ta loengut kuulama. Tema vastas veel tagasihoidlikumalt, et kui ma just tahan.
Mõeldud, tehtud. Järgmisel hommikul olin loengus. Kahetunnine loeng oli mõnusalt esitatud, interaktiivne, ja samas ka suhteliselt informatiivne. Tänu meie üsna erinevatele distsiplinaarsetele taustadele kirjutasin minagi endale paar senitundmatut autorit-teooriat ja empiirlist näidet üles. Õppejõud on muuhulgas ka endine praktik (kuigi ta küll ise kurtis, et viimastel aastatel on asjad nii palju muutunud, et kas sellest enam abi on).
Loengu lõpus oli mul aga väike üllatusmoment, kui tudengid plaksutama hakkasid. "Huvitav," märkis väike akadeemiline antropoloog minus, "Eestis ei julge nad auditooriumis enamasti isegi õppejõu naljade peale kõva häälega naerda."
Jagasin õhtul uut avastust vaimustunult Skype'i vahendusel ka oma teise poolega, kes seda samuti täitsa omapäraseks, ent samas usutavaks pidas. Ongi nagu veidi ekstravertsem maa.
Eile sattusin aga juhuslikult juttu ajama ühe sama instituudi vilistlasega, kes ka tolle õppejõu aineid läbinud. Uurisin talt ka plaksutamise kohta. "Jah, plaksutati küll," meenutas ta. "Aga samas, minu kursus tegi seda küll ainult selle õppejõu loengus."
Vot sulle valeinduktsiooni. :)
Tuleb vist lihtsalt eesti õppejõudude stand-up võimeid edasi arendada. Nagu ka loengupidamisoskust üldisemalt. Sest mulle tõesti ei meenu ühtki loengut oma rohkem kui dekaadipikkusest tudengipõlvest, kus õppejõule oleks plaksutatud (külalistele ja tudengitele küll, aga mitte õppejõududele), kuigi olen sattunud kuulama ikka väga nauditavaid etteasteid.
No comments:
Post a Comment