Sügistervitus

Tere teispoolt varjusurmakardinaid! Siin on vahepeal laiunud õilis vaikus, aga paistab, et mul on endiselt paar lugejat, kes siinseid sissekandeid ootavad ning tegelikult ütleb ka sisetunne, et võib-olla aitaks blogi panoptikon veidi taas tõsta mu tööviljakust. Aga eks ka vaikusel ole olnud omad põhjused, mida selle postitusega veidi avan. Ehk siis – mis ma vahepeal teinud olen?

Ennekõike olen puhanud. Ei mäletanudki enam sellist suve, kus ma oleks lihtsalt maganud ja söönud, käinud maal ja rannas, lugenud jutukaid ja tegelenud igasugu majapidamislike asjadega. No ja eks tehtud sai ka omajagu. Ainult et tööd eriti mitte. Põhimõtteliselt piirdusid mu tööalased tegevused juulis ja augustis paari erialase raamatuga, mis päevitustoolis läbi lugesin, ühe projektiga seotud paaripäevasse töölähetusega, mõnede tööalaste kohtumiste ja paari intervjuuga, mis ühe projekti tarbeks läbi viisin, paari kirjatöö toimetamisega, ühe postdoki taotlusega, mille ehku peale sisse andsin, ning ühe kursuse ettevalmistusega. Ei mingit paanilist lugemist, pea murdmist artiklite üle, projektikohustuste all ägamist (sel korral ütlesin kohe ära, et mul on suvel plaanis puhata) või kursustepalavikku. Lihtsalt P-U-H-K-U-S!

Tõtt-öelda pean tunnistama, et kuigi see kõik kõlab vaimustavalt ja mul endal läheb seda meenutades ka kohe peale selline vahemereline soundtrack, silme ette tuleb päevitunud ihu ning õhtuse briisi käes lehvivad juuksed, tundsin end pärast nii pikka puhkamist vaimses plaanis ikka parajalt degenereerununa. Justnagu ei suudakski enam ühtki akadeemilist mõtet mõelda! Peal on valus, kui teda mõtlemisega pingutada! Tahaks lugeda midagi lihtsat ja lapsikut, näiteks Harry Potterit (ei saa öelda, et ma varem fänn oleksin olnud), mitte mässata mingite artiklitega! Sõnaga, täielik õudusunenägu.

Nii et selles plaans olid augusti lõpp ja september parajad võõrutusnähtude kuud.

Muidugi, ega puhkamisega mu selle aasta sensatsioonid ei piirdunud. Sügis tuli ka veidi teisiti. Nimelt sain augusti lõpul teada, et kuu aja pärast on välismaale minek. Selgus, et see taotlus, mille ma suvel veidi ehku peale valmis kirjutasin, rahuldati! Niisiis ei olnud september mitte üksnes õppetöö jmt tavapärasega sisustatud, vaid päris palju auru läks ka uue elamise otsimisele ja elu ümberkorraldustele.

Ja nüüd ma olengi juba üle kuu aja elanud väljamaal ja veidi teistsugust elu. Ja elan veel oma poolteist kuud. Niivõrd, kui kodused õppetöökohustused seda võimaldavad. Sest kuidas saaksingi ma jätta oma mõrumagusa lektorielu?! J