09.04-15.04

ESMASPÄEV

Hommik saabub kuskil 7-8 tuuris, ning nagu ikka, loengu ettevalmistamisega. 12st 16ni loeng, pärast seda vastasin instituudis kirjadele ning üritasin viimaks hakata ka juba varem jutuks olnud taotlust kirja panema. Töölaua taga istumine, mis mind sageli suhteliselt hästi distiplineerib, ei tahtnud aga sel esmaspäeval eriti tõhusaks ajurünnakupositsiooniks olla. Seega liikusin juba üsna varakult, kuskil 6 tuuris koju.  

Õhtu möödub vahelduva eduga töö tähe all, kirjutan edasi seda projektitaotlust, redigeerin veel kahte keeletoimetusest tulnud artiklit, millel tähtaeg kukkus. Mis kell ära kukkusin, enam nagu ei mäletagi.

TEISIPÄEV

Äratus kl 6.30, ning kiiruga uuesti pakkumuse kallale. Lisaks sisule tuli veel välja mõelda eelarve ja valmistuda kell 11 algavaks kohtumiseks. Kohtumiselt otse sööstsin instituuti, kus algas juhendatavate vastuvõtt, kohe peale seda putkasin korruse võrra ülespoole ja olin ise 3 tundi koolilaps. Sealt edasi liikusin tagasi alla kabinetti. Vahepeal oli tööle jõudnud mu kolleeg, keda Eestis just iga päev ei kohtu, ning sestap kulgesid õppetööjärgsed tunnid suuresti temaga diskuteerides, mitte arvutis ragistades. Väike otsene kasu oli ka – sain mitmeid kasulikke näpunäiteid, vahetasime tudengitele mõeldud kirjatööde juhendeid ning ta andis mulle veidi materjali ühe kursuse teema jaoks. Nii saan ehk isegi nii ässaks, et magistrantide kvalitatiivmeetodite kursustes inimesi õigusliku analüüsi teemal valgustada! J Koju jõudsin kuskil kella 9 tuuris.

KOLMAPÄEV

Nädala surnud punkt. Polegi ühtki koosolekut! Ainus formaalne kohustus on doktoriseminar, milleks valmistumise tähe all päev kulub. Ja vajubki peale letargia. Lisaks „operatiivtöö“ kirjadele vastamise näol. Seminar oleks mulle rangelt soovituslik ilmselt ka juhul, kui ma enam doktorant poleks, vaid kohustab kõiki vastava suuna õppejõude. Siiski tundsin sisimas antud seminari lõppedes suurt headmeelt, sest tegelikult on mul n-ö kohustuslik õpingute seisukohalt osaleda veel vaid ühes seminaris! Peale seminari liigume edasi sööma, ning tekib võimalus läbirääkimisteks projekti teemal kolleegidega.

NELJAPÄEV

Aeg end mobiliseerida! Äratus kell 7 ning esimeseks ülesandeks läbi lugeda õhtused seminaritekstid, seejärel valmistada ette loeng. Kella 13ks jõuan ülikooli, sest enne õppetööd on veel ühe projekti kohtumine. Arutame koolituskava ning ürituse meediaplaani. Sealt edasi turboga tundi, vahepeal helistan kolleegile projekti sisendi osas, põrkan kokku veel paari inimesega, kellega oleks tarvis asju ajada, aga lõpuks jõuan edukalt ikka ühest auditooriumist teise ja häälestun ühelt ainelt teisele. Viimane seminar lõpeb kell 20.30. AK-ks jõuan koju, ja siis tuleb päeva nael: üks õigusakadeemia tudeng saadab mulle pika kirja, mis on tituleeritud kui avaldus, sooviga vaidlustada oma hinnet. Jess! Minu lemmik! Täpselt see, millega ma soovin tegeleda peale 14-tunnist tööpäeva! Ega siis midagi, asun talle vastust komponeerima. Südaööks saan mäele.

REEDE

Kumm on totaalselt tühi. Kuskil 9 tuuris tulen teadvusele, kuid ärgata ei suuda. Tean, et see päev on vaja veel vastu pidada, siis tuleb nädalavahetus. Kuskil pisut enne kümmet suudan end püsti ajada  ning kümnest tiksun juba köögilaua ääres läpaka taga. Istun ja teen to-do-listi – sel päeval oleks tarvis tehtud saada päris mitu erinevat asja – kuid ajuvereringes istuks nagu lubjatükk ees. Põhiline produktsioon tol päeval on eksamiküsimused samal õhtul toimuvaks eksamiks. Õnneks saan kontakti viimaks meie arendusjuhiga, kelle kabinetiust olen viimasel paaril nädalal praktiliselt iga päev nühkinud, aga pole löögile pääsend. Tema on inimene, kes töötab ilmselt veel intensiivsemalt kui mina. Lõpuks saame kokku lepitud kohtumise aja, niiet kella 14ks liigun ülikooli. Trehvame juba põhilinnakus ning üheskoos üle tee instituuti liikudes satume vastastikku sellise toreda reklaamiga nagu „Töö tapab tegijat“. Perfect timing, perfect place. Mõlemad turtsatavad.

Saan lõpuks veidi nõu ja sisendit oma projekti eelarve koostamise tarbeks ning teavet, kuidas mentleda seda ülikooli sees. Aga väga pikalt meil juttu ei jätku, sest 15.30 pean olema juba kohtumas Kommunikatsiooni instituudi inimestega, et klaarida ühe kolleegi verbaalset süüdimatust ning arutada edasisi ühistegevuse plaane. Õnneks siiski mitte päris üksi, kandva rolli võtab ülemus.

Kella 17ks jooksen tagasi ülikooli, sest sel päeval tuleb veel vastu võtta ka üks eksam. Kohale on ilmunud ka üks tudeng, kel mitu õppetööga seotud muret ning kes väidab, et ma ei vasta ta kirjadele. Kõlab kummastavalt, sest reeglina vastan iseäranis korralduslikele üsna operatiivselt. Samas pole ta esimene inimene, kes viimasel ajal kurtnud, et ma ei vasta. Ei teagi, milles asi – koormus kasvand selliseks, et olen jäänud poolpimedaks või on tõesit ülikoooli meilis mingi kala sees? Saame igal juhul edasises kokku lepitud ning läheme oma tegevustega edasi.

Peale eksamit kulub veel nii tunnike instituudis, sest üritan sobitada sõprust meie uue kontorikombainiga. Järgmiseks nädalaks on vaja magistrantidele tekste, aga meie sekretär/tehniline assistent, kelle ülesanne see on, on juba pikemat aega haige. Maadlus lõpeb siiski minu võiduga ja nii 19.30 paiku sulen enda järel instituudi ukse. Viimase töötajana.

LAUPÄEV

Oleme ausad, tegelikult ma olen juba leppinud sellega, et ka see nädalavahetus möödub töö tähe all. Jälle vajavad lugemist ligi 20 esseed, projektitaotlus on vaja kirjutada ümber teises keeles ja teistsugusele taotlusvormile, mu sõbrast eelarvest rääkimata. Ja seda on vaja üsna julgelt kärpida. Kokkuvõttes jääb laupäev tööpäevana suhteliselt väheviljakaks, suudan vaid lugeda mõned esseed ning projektikirjutamist lükata kõikvõimalike ettekäänete abil edasi.

PÜHAPÄEV

Sõnakuulmatust tuleb ju karistada, eks? Novot, minu meetodiks on varem ärkamine. Pühapäeval heliseb äratuskell kell 7 ning taaskord loivan kööki kirjutama. Pühapäeval sujub töö mõnevõrra etemini ning päevatöö tulemusel saangi taotluse valmis. Keel on aga niivõrd vestil, et muud, mis samuti tegemist vajaks, praktiliselt enam mitte. Veidi algava nädala kursuste korraldamist, kiirpilk järgmise päeva loenguteemadele, aga mul on juba enne kella 22 selline uni, et hoia ja keela. Nii jääb esitamata ka ettekandeproposal ühele konverentsile, kuhu muidu oleks minna tahtnud - lihtsalt ei jaksa. Ja noh, ausalt öeldes ei ole hetkel ka sellist tunnet, et oleks piisavalt püssirohtu salves, mida tulistada. Võimalik muidugi, et see tunne taandub augustiks, kui konverents toimuma peaks... aga... mis sest enam. 

Kokkuvõttes jälle üks äärmiselt intensiivne nädal, ehkki töine panus varieerub päeva kaupa omajagu – põhjuseks ilmselt siis see, et vahelduseks üritan ka ise tubli tudeng olla ja loengusse jõuda.

13+8+7+15+9+4+9=65h