Nagu eelmiseski postis mainitud, valmistan ma
parasjagu ette algava õppeaasta kursuseid. Ja mõtle kui hea, et
sattusin veel enne seda lugema haridusministri
arvamusartiklit uute nõudmistega loengule.
Ilmselgelt on tegemist järjekordse osaga
kõrgharidusreformist: seegi teostab Aaviksoo visiooni ülikoolist kui privileegist
pühendunutele.
Kas
viiendik on vähe?
Artiklis postuleerib minister Jaak Aaviksoo,
et arhetüüpne kuvand ülikoolist, kus õppejõud loeb kateedrist loengut ning üliõpilased
konspekteerivad, on ajale jalgu jäänud ning et loengud ei tohiks ülikooli õppeajast
moodustada rohkem kui viiendiku.
Ja... ausalt öeldes, ma olen Aaviksooga nõus!
Tallinna Ülikoolis on niikuinii sarnane norm juba paigas – auditoorne õppetöö
ei tohiks moodustada rohkem kui kolmandikku õppemahust. Mootoriks ilmselt nii
eelmine rektoraat (kes tahtis, et töötajad rohkem aega teadusele pühendaks),
kui ka raha- ja ruuminappus võrreldes TÜ ja TTÜ-ga. Vajab ju loeng auditooriumi
ning enamikus ülikoolides saabki õppejõud palka just auditoorumi ees veedetud
tundide eest. Ent ruumi- ja rahanappus ei kummita mitte üksnes loenguid, vaid
kogu õppetööd, kaasa arvatud seminare ja praktikume, mida Aaviksoo oma artiklis
au sisse tõstab.
Aga kui nüüd loengute juurde tagasi tulla,
siis ega ma ausalt hästi ette ei kujutagi, kes või mida siis üle selle normi
üldse õpetab. Kui 4 EAP mahus kursus tähendab tudengile 120 tundi tööd, siis
tähendaks ju isegi viiendik, et ta saab kokku 24 tundi loenguid ehk suisa 12
loengut!
Võib-olla peab muidugi Aaviksoo hoopis seda silmas, kui palju tudengid õppimisele aega kulutavad? Ja siin võib õppejõu etteseatud normatiivne arvestus ning õpilase isiklik arvestus muidugi tugevalt varieeruda. Ent üldjoontes tundub siiski, et see muudatus pole eriline reform, vaid kutsub korrale üksnes selliseid üksusi, kus õppejõud lõpmatult lõhverdada armastavad, või
tudengitele ühel või teisel põhjusel kodutööd ei anna.
Loengud ja ülejäänud 4/5
Artiklis on pikalt-laialt pühendatud ruumi sellele, miks traditsioonilised loengud ning n-ö klassikaline ülikool on möödanik (jumal tänatud selle eest, aga põhjustest võib-olla kunagi hiljem pikemalt), kuid tegelikult saab see sisulist tähelepanu ministri artiklis suhteliselt vähe.
Muidugi, loeng on suhteliselt väheefektiivne õppevorm ning sellele on alternatiive ja täiendavaid meetmeid. Sobivad nii auditoorsed aktiivõppevormid nagu seminarid arutlusoskuse arendamiseks ning materjali kinnistamiseks, praktikumid praktiliste oskuste edendamiseks, lisaks veel kõikvõimalikud kodused ülesanded, lugemine, esseed, uurimistööd ning ettekanded, e-õppe pakutavatest täiendavatest võimalustest rääkimata. Aga praktiliselt neil kõigil on üks häda: tudengikeskne õpe ükskõik, millises neist vormidest nõuab ressursse. Aga auditooriumiväline töö, mida õppejõud teeb, on ju sisuliselt
tasustamata, või vähemalt normeerimata, aga see tähendabki teisisõnu, et keegi ei kontrolli, kas ma viskan jalad seinale või valmistan ette ülesandeid ja tagasisidestan koduseid töid.
Lihtne näide
– kursusel, kus oli kuulajaid pisut üle saja, viisin ma läbi testivormis
eksami. Kolme eksamivooru testide koostamine, eksami läbiviimine, eksamite
parandamine, punktide ja hinnete sissekandmine ning lühida üldtagasiside
kirjutamine (mis olid sagedasemad komistuskohad eksamis) võttis kokku umbes ühe tööpäeva. Kursusel, kus osales pisut üle 60 tudengi, kuid kus nad pidid
kirjutama essee, kulus mul nende esseekavandite ja lõplike esseede läbilugemiseks
ja tagasisidestamiseks kokku oma neli-viis tööpäeva. Sellest arvestusest jäävad
veel välja erinevad essee kirjutamise juhendid, soovituslike kirjanduspakettide
koostamised jms.
Ehk: kas Aaviksoo plaan näeb ette, et meilgi
hakkab keskmine õppejõud õpetama praeguse 5-6 kursuse asemel vaid paari? Kahtlen.
Selleks pole meil vahendeid.
Õppejõu
roll
Üks oluline teema, mis veel Aaviksoo artiklist
läbi käib, on küsimus õppejõu rollist. Ta viitab vajadusele eristada
teadusülikoolid ja „teised“ ülikoolid (ilmselt siis „õpetamisülikoolid“ vms)
ehk tema sõnadega, tegelikult süvendada kihistumist erinevate ülikoolide vahel.
Seega, õppejõud ei peaks olema teadlane.
„[Õ]ppejõu puhul pole nii oluline, mida ta
teab ja on kirjutanud, vaid see, mida ta oskab ja on korda saatnud oma
kutsetegevuses,“ kirjutab Aaviksoo. Arusaamatuks muidugi jääb, mida tähendab
siinkohal kutsetegevus. Kas siinkohal peetakse silmas õpetamist kui
kutsetegevust? Kui viimast, siis oleks huvitav teada saada, kuidas seda kutseoskust
mõõtma ning tunnustama hakatakse. Kui aga kutsetegevus viitab tegevusele
väljaspool akadeemiat, siis küsiksin retooriliselt, et millisesse erakonda
peaks kuuluma poliitik, kes hakkab õpetama politoloogiat.
Aga iroonia irooniaks. Seda jagub kõigil osapooltel. Ma mäletan üsna hästi, kuidas suhtusid ajakirjandustudengid õppejõudu, kes polnud
sisuliselt kunagi ajakirjanduses töötanud. Isegi, kui tema räägitav oli akadeemiliselt
erudeeritud, sai teda alati rünnata argumentum
ad hominemiga, öeldes, et teoorias on see kõik väga ilus, aga tegelikust
elust ei tea te midagi.
Ent kaalukauss võib kalduda ka teise äärmusse.
Hea erialaspetsialist ei pruugi veel olla hea õpetaja. See, kuidas oma kogemust
või teadmisi kellelegi teisele edasi anda, on omaette kunst, nimeks didaktika.
Ja ma tahaks näha, kuidas te mõne oma eriala ässa, kes ka ise arvab, et ta on
igati vinge vend, kõigepealt didaktikat õppima suunate. Ehkki on
loomulikke talente, ei kuulu kõrgkoolis õpetamise oskus meile üldjoontes looduse poolt kaasa
antud instinktide hulka.
Ja sellel teemal, et kuidas ülikoolid selle tunnustatud erialaspetsialisti üle ostavad, ma üldse ei hakkagi...
Privileeg pühendunutele?
Niisiis, mulle iseenesest sümpatiseerib idee korrast, kus pandaks vähem rõhku loengutele ja rohkem teistele õppevormidele. Meeldib kohe nii, et ühel kursusel ma annangi tudengitele (magistrantidele) loengu n-ö lihtsa ja illustreeritud tekstina koju lugeda, ning auditoorse kohtumise aja pühendame nii selle lihtsa teksti, kui ka keerukamate akadeemilisemate tekstide ning päevakajaliste praktiliste probleemide lahkamisele.
Ja meeldib ka idee kogenud erialaspetsialistidest ülikoolis.
Idee teaduse ja õppe lahutamisest on muidugi mulle natuke vähem armas, sest ehkki need kaks tegevust on küllaltki erinevad, võimaldavad nad üksteist tasakaalustada. Aga ma tean ka, et olen siin vähemuses - suur osa mu kolleegidest eelistaks ilmselt õpetada ilma teadustöö kohustuseta.
Ent kõik see kokku tundub teostatav ikka üksnes nii, et tõmmatakse kokku tudengite mastaabi, kursuste diapasooni ning auditoorse töö arvelt. Sest raha ju kuskilt juurde tulemas pole...
Mustas stsenaariumis tähendab see viiendiku loengute nõue tegelikult seda, et tõmmatakse kokku kogu auditoorset õppetööd ning suunatakse tudengeid rohkem raamatukokku. Ja loomulikult väiksemat hulka tudengeid. Võimalik, et antakse soovitusi ka õppejõudude ridade kärpimiseks, või suunatakse neid osaajaga tööle, et teha ruumi praktikutele.
Heledamates toonides tähendab see ülikooli, kus läheb tõepoolest rohkem ressurssi aktiivõppele. Ent arvatavasti ikka väiksematele tudengimahtudele.
Minu meelest oli Aaviksoo artikli põhirõhk sellel, et õppejõud peaks oma loengu üles ehitama nendest asjadest, mida mitte kusagilt mujalt ei saa, ehk omaenda teadustulemustest.
ReplyDeleteKuigi õppejõu poole pealt oleks see ilmselt tervitatav - õpetada ainult seda, mis ennast tõeliselt köidab, siis kardan, et Aaviksoo ülehindab kõvasti tänast tudengit. Ei saa loota, et baasteadmised tehakse iseseisva tööga sellisel kvaliteedil selgeks, nagu seda tehakse kogenud õppejõu juhatamisel.
Aaviksoo artiklite võlu ja valu suuresti selles seisnebki, et igaüks loeb sealt välja seda, mis meeldib. (Või siis vastupidi - seda, mis kohe üldse ei meeldi; vt nt Tarmo Jüristo ja Aaviksoo debatti tahte triumfi teemal sellest ajast, kui Aaviksoo veel kaitseminister oli.)
ReplyDeleteJah, ta idealiseerib seal tõesti sellist tänaseks ajaloolist ülikoolimudelit (nimetades seda ülikooli hiilgeajaks), kuid toob ka välja, et täna pole see enam võimalik. (Et see oleks tänase õppejõu suhtes "liiga karm ja loengud võivad päris ära jääda".) Ning sõnastabki alternatiivi ehk proaktiivse ettepaneku - lööme õpetamise ja teaduse tegemise lahku ja paneme õpetama praktikud.
Õppejõu roll on iseenesest minu jaoks huvitav teema. Tõsi, kraapisin seda puudutava arutelu siinsest postitusest mahu põhjustel välja. Olen Sinuga igati nõus, et ainult selle õpetamine, mis ennast tõsiselt köidab, võib tudengile üle jõu käia. Enne peab keegi ka A ja B selgeks tegema, sest muidu jääb mõistmine umbes samale tasandile nagu Elu24st neid "teadusuudiseid" lugedes. Ning samuti võib see olla üle jõu ülikoolile, sest ka temale esitatakse erinevaid nõudmisi, sest tõesti, ülikoolil on ju kohustus koolitada ka laiema diapasooniga eksperte, kes omavad süsteemseid alusteadmisi tervest distsipliinist. Selliseid teadlasi, kes aga uuriks paralleelselt kõiki teemasid kasvõi ühe distsipliini raames, praktiliselt pole. Seda on võimalik teha küll näiteks elu jooksul, aga ka siis on paratamatu, et mõnes valdkonnas on õppejõul juba 40 aastat aegunud teadmised. :)