Läbipõlemine

Allikas: Hispaviacion.es

Ma ei ole viimastel nädalatel midagi siia kirjutanud. Ei ole tahtnud kahel põhjusel. Esiteks, viimasel ajal on kadunud entusiasm üldse õppejõud olla. Ja teiseks, mulle on üldiselt vastumeelne oma jamasid avalikkuse ette tirida, sest sageli hakkab sel moel endast veel rohkem hale ja asjad eskaleeruvad. Aga olen ennast kuu aega kogunud, sest teema, millest nüüd siis lõpuks kirjutan, on kahtlemata osa suure osa õppejõudude elust.

 

Läbipõlemine. Väga popp hobi Eestimaal. Ja väga varmas tekkima ülikoolitöös, sest kõik need uued ja põnevad võimalused, mida alma mater pakub, võtavad ka märkimisväärses mahus energiat. Samas on see ülipika tasuvusajaga pingutus, sageli kulub aastaid soolikate väljapunnitamist enne, kui keegi üldse märkab ja tunnustab, ning sama lugu on ka akadeemilises hierarhias tõusmisega.

 

Minu läbipõlemiskogemus ei pruugi olla kuigi esinduslik, aga kindlasti on see olnud vahetu. Tänaseks hakkan vist vaikselt uuesti mingit koherentsust omandama, viimased nädalad (ja kaudselt ka kuud) on aga olnud täis masendust. Ilmselt mängib siin rolli mitme asja kokkulangevus – olen juba päris mitu aastat ülikoolis rabanud ning jõudnud ilmselt mingile teelahkmele. Teiseks, on erakordselt pikk talv, mis järgnes suhteliselt suvetule suvele ja tõenäoliselt on vitamiinivaru otsakorral. Ja kolmandaks, noh, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele doktoritöö kirjutamise viimane faas meeletut eneseületust poleks tähendanud. Ja teha seda oma rohkem kui täiskoormusega töö kõrvalt... on väljakutse.

 

Lühidalt ja oma kogemusele tuginedes tähendab läbipõlemine järgmist.

 

Sessiaegseid mõtteid õppimisest ja ainetest „läbisaamisest“

Eksamisessiooni aeg. Nagu alati, kõlab eksamit sissejuhatava jutu küsimuste voorus ära see kohustuslik „Mis siis saab, kui läbi kukub?“ Küsimus „Millal järeleksam on?“ küsiti selles aines vist ära juba kursust tutvustavas loengus.

 

Kui ma ise tudeng olin, siis porisesin nende küsimuste vooru ajal mõttes: mis sa siis üldse siia tuled, kui juba kindel, et läbi kukud. Aga õppejõuna tuleb seda asja muidugi veidi rohekm „tasa ja targu“ võtta – mõni võib selle küsimusega esineda ka lihtsalt kas madalast enesehinnangust, edevusest või eksami-eelsest erutusseisundist. Sellise paikapanemine omaks sooritusele pigem pärssivat mõju kui lohutav teadmine, et kui läheb viltu, eks siis saab uuesti tulla.

Head aega, 2012, tere, 2013!

Kuna selles blogis käivad aastakokkuvõtted pisut teises tempos kui aastanumbri vaheldumine, siis väga põhjalikult ma siinkohal 2012. aasta tibusid lugema ei hakka. Akadeemilise maailma tibud lendavad ju ikka kevaditi pesast välja. Aga veidi võiks ju heietada ikkagi? 

Kokkuvõttes on olnud 2012 järjekordselt üks tõsine töömurdmise aasta. Kui enne 2012. aastat kuulus minu juhendamisportfooliosse 12 kaitsmiseni juhendatud lõputööd, siis selle aasta sees suutsin nende arvu kahekordistada. Läks korda kirjutada päris mitu teadusartiklit ning avaldada veel mõned, ning sellega said doktoritöö publikatsioonid (st temaatiliselt haakivad tippklassi arvatavad artiklid) selle aastanumbri sees kaante vahele. Samuti suutsin instituuti tuua oma esimese teadusprojekti ning selle ka finišisse vedada.

Aga see on ikkagi mingis mõttes formalistika. On asju, mis numbritesse ei mahu, kuid on ehk eelnevast olulisemadki.

 

Ahjaaa, ja siis veel see asi:

Koormusarvestusest

Meil instituudis kavatsetakse ümber korraldada koormusarvestust. Täpsemalt, plaan on selline, et kuniks rektoraat töötab välja uue koormusarvestuse süsteemi, minnakse tagasi kohandatud 2005. aasta koormusarvestuse süsteemile. Mis seal salata, minus tekitas see koormusarvestuse süsteem üsna eksistentsiaalseid mõtteid. Oma paberid panen ma ilmselt lektori töökonkursile sisse ikka, ehkki ausalt öeldes paneb see mõtlema küll, et kas kuskil paremaid alternatiive pole.

Hakka lektoriks!

Saabumas on aastavahetus, aeg, mil kukuvad erinevad tähtajad. Muuhulgas on aastavahetus see aeg, mil peaksid tegutsema kõik need, kes sooviksid järgmise aasta sügisest õppejõuleiba maitsma hakata. Nii et kõigil, kellel on tekkinud kihk see põnev amet ära proovida, kikitage kõrvu ja uurige töökuulutusi!

 

Tallinna Ülikoolis on igal juhul konkursid juba välja kuulutatud, kokku otsitakse uusi akadeemilisi töötajaid 109 ametikohale. Neist pisut üle poole, 61 on konkursid lektori kohtadele. Tööd leiab selles ametis nii täis- kui osakoormusega, minimaalse hõivetasemega konkurss käib 0,3 koha peale. Täis- ja osakoormusega töökohad jagunevad umbes pooleks. Tööd jagub korraga kolmeks kuni viieks aastaks, sõltuvalt perioodist, millele konkurss välja on kuulutatud.

 

Ametisse oodatakse eksperte audiovisuaalkunstist zooloogiani. Ja ootajatekski on hulk instituute, kus pisut erinev personalipoliitika, töökoormus ja palgatase. Aga mida siis peab teadma ja olema ja tahtma selleks, et lektoriks kvalifitseeruda?