Teadlane, mitte poliitik

Tänane postitus ei puuduta pealtnäha enam lektoriametit, vaid hoopis suhtlemist meediaga. Õnneks või kahjuks käib avalikkusega suhtlemine aga üha sagedamini õppejõu ja teadlase tööga kokku. Isegi töökirjeldustesse on see mõnikord sisse kirjutatud. Ja paiguti tekitab minus meelehärmi, kuidas ajakirjanik mind rolli mõttes positsioneerib.

Mina saan asjadest aru nii.

Minu ülesanne teadlasena on selgitada avalikkusele erialasest teadmisest lähtuvalt päevakajalisi nähtusi, ja võib-olla tuua välja ka ohtusid. Miks on asjad nii ja mitte teisiti; milliseid ohte võib endaga kaasa tuua ESM-i ratifitseerimata jätmine, milliseid ratifitseerimine; milliseks ohuallikaks võib osutuda gaasijuhe Läänemere põhjas; kuidas iseloomustada tänast rändepoliitikat; milliseid demograafilisi tulemusi võiks anda emapalga süsteemi muutmine jne. Sõltuvalt erialast.

Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.

Selleks, et asju võimalikult hästi selgitada, peab olema toimuvast teadlik. Ehkki teadlane võib küll olla igati aktiivne päevakalise jälgija, siis on see tema jaoks ennekõike ikkagi teisejärguline tegevus, mis tuleb peale kõiki töökohustusi. Seega on minu meelest oluline roll ka ajakirjanikul, et ta täpsustaks võimalikult, mida eksperdil kommenteerida tuleb.

Ajakirjanik ja ekspert on siin liitlased. Või veel enamgi, ekspert on ajakirjaniku hea abiline, kes on valmis oma vabast ajast ja tahtest tegelema selgitustööga ning aitama ajakirjanikul teha võimalikult adekvaatset ja tasakaalustatud lugu.

Kuidas mulle tundub, et osa ajakirjanikke asja mõistavad.

Tasuta töö limiit: 2h nädalas?

Tänase postituse ajendiks oli see hetk, kus ma avastasin oma postkastist kutse Tallinnast välja külalisloengut andma ning mu sai kätte ka ajakirjanik, kes mind juba vähemalt 5 korda oli loengu ajal pommitanud.

Olgu öeldud, et tolleks hetkeks oli tööpäev oli juba 12 tunniseks veninud ja lõpp paistis alles kaugel.

Just siis meenus mulle Erkki Bahovski artikkel tasuta tööst, mida meiesugused sageli on sunnitud tegema. Kui palju on seda mõistlik teha ja mis ajast pole see enam normaalne?

Teadustöö huumoriprismas

Kuna ma ise olen viimasel ajal silmini oma uuringuga hõivatud ja siia eriti  kirjutada ei jõua, siis tänane post on laenatud sellisest vähemalt minu jaoks geniaalselt humoorikast blogist nagu Research in Progress.

Lühidate flash klippide abil demonstreeritakse üsna kujukalt, milline näeb teadlase elu välja läbi roosade ning mustade prillide.

Minu tänane naerutaja on see postitus.

Projekti algidee või eesmärk, mis teadlasel algselt meeles mõlgub, näeb välja umbes selline:

Praktiline tulem võib paraku aga sarnaneda pigem millelegi sellisele:

Parimatest parimad on suhteline mõiste

Vahepeal sain huvitava pakkumise osaleda ühes üliõpilastööde konkursi komisjonis. „Jee, jälle üks lisakohustus!“ mõtles pessimist mu vasakul õlal. „Oo, põnev oleks teada saada, millised on siis need parimaiks peetud tudengitööd, ehk on inspiratsiooniks juhendamisel või hoopis julgustajaks oma tudengite tööde konkurssidele saatmisel!“ rõõmustas optimist mu paremal õlal. Nagu enamasti läheb, võitis optimist, sest ta oskab kuidagi palju sujuvamalt asju sõnastada ja on üldse küllalt hea suhtleja.

Komisjonile esitati kokku 19 tööd, osa neist bakalaureusetööd, osa magistritööd. Kokku üheksast erinevast instituudist-kolledžist ning teemad varieerusid samblikest moderntantsuni. Rikastav oli see kogemus kindlasti. Nii juhendamisalase silmaringi laienemise mõttes (milliseid töid põhimõtteliselt teha saab) kui ka üldise silmaringi mõttes (no näiteks sain ma teada, mis on peegelneuronid ning milline on psühhoanalüüsi mõju Lev Trotski ideede arengule). Tekkis ka palju selgem ettekujutus, kuidas juhendada tudengit nii, et temagi võiks kirjutada konkursitöö (või lihtsalt töö, mida suudab lugeda ka inimene, kes seisab ta uurimisvaldkonnast pisut kaugemal kui juhendaja või retsensent, ning mis võiks omada ka impulssi uuritava valdkonna praktikas).

Miks õppejõud ei streigi

Uudisteportaalid on otsast otsani täis haiglapilte ning streigiteema kütab kirgi ka eravestlustes. Ühtäkki on avastatud uus osalusvõimalus, aga ka uus nuhtlus, mis igapäevaelu segab. Nagu bussiread Tallinnas, mis ju ka tegelikkuses õilsat eesmärki täidavad, kuigi teatud segmendi mugavust piiravad.

Õppejõu elu perspektiivist tõuseb ka õigustatud küsimus, et kui arstid streigivad, siis miks õppejõud sedasama ei tee? Probleemid on meil ju suuresti sarnased: mõlema elukutse praktiseerimine eeldab kõrget haritust ja spetsialiseeritust, samuti vajadust süveneda, kuid selleks eriti aega ei ole, sest töökoormus on mõlemal metsik, alati tuleb teha rohkem kui lepingus kirjas ning palk, mida selle eest makstakse, on pigem tagasihoidlik.

Miks siis õppejõud ei streigi?