Head aega, 2012, tere, 2013!

Kuna selles blogis käivad aastakokkuvõtted pisut teises tempos kui aastanumbri vaheldumine, siis väga põhjalikult ma siinkohal 2012. aasta tibusid lugema ei hakka. Akadeemilise maailma tibud lendavad ju ikka kevaditi pesast välja. Aga veidi võiks ju heietada ikkagi? 

Kokkuvõttes on olnud 2012 järjekordselt üks tõsine töömurdmise aasta. Kui enne 2012. aastat kuulus minu juhendamisportfooliosse 12 kaitsmiseni juhendatud lõputööd, siis selle aasta sees suutsin nende arvu kahekordistada. Läks korda kirjutada päris mitu teadusartiklit ning avaldada veel mõned, ning sellega said doktoritöö publikatsioonid (st temaatiliselt haakivad tippklassi arvatavad artiklid) selle aastanumbri sees kaante vahele. Samuti suutsin instituuti tuua oma esimese teadusprojekti ning selle ka finišisse vedada.

Aga see on ikkagi mingis mõttes formalistika. On asju, mis numbritesse ei mahu, kuid on ehk eelnevast olulisemadki.

 

Ahjaaa, ja siis veel see asi:

Koormusarvestusest

Meil instituudis kavatsetakse ümber korraldada koormusarvestust. Täpsemalt, plaan on selline, et kuniks rektoraat töötab välja uue koormusarvestuse süsteemi, minnakse tagasi kohandatud 2005. aasta koormusarvestuse süsteemile. Mis seal salata, minus tekitas see koormusarvestuse süsteem üsna eksistentsiaalseid mõtteid. Oma paberid panen ma ilmselt lektori töökonkursile sisse ikka, ehkki ausalt öeldes paneb see mõtlema küll, et kas kuskil paremaid alternatiive pole.

Hakka lektoriks!

Saabumas on aastavahetus, aeg, mil kukuvad erinevad tähtajad. Muuhulgas on aastavahetus see aeg, mil peaksid tegutsema kõik need, kes sooviksid järgmise aasta sügisest õppejõuleiba maitsma hakata. Nii et kõigil, kellel on tekkinud kihk see põnev amet ära proovida, kikitage kõrvu ja uurige töökuulutusi!

 

Tallinna Ülikoolis on igal juhul konkursid juba välja kuulutatud, kokku otsitakse uusi akadeemilisi töötajaid 109 ametikohale. Neist pisut üle poole, 61 on konkursid lektori kohtadele. Tööd leiab selles ametis nii täis- kui osakoormusega, minimaalse hõivetasemega konkurss käib 0,3 koha peale. Täis- ja osakoormusega töökohad jagunevad umbes pooleks. Tööd jagub korraga kolmeks kuni viieks aastaks, sõltuvalt perioodist, millele konkurss välja on kuulutatud.

 

Ametisse oodatakse eksperte audiovisuaalkunstist zooloogiani. Ja ootajatekski on hulk instituute, kus pisut erinev personalipoliitika, töökoormus ja palgatase. Aga mida siis peab teadma ja olema ja tahtma selleks, et lektoriks kvalifitseeruda? 

Teadlane, mitte poliitik

Tänane postitus ei puuduta pealtnäha enam lektoriametit, vaid hoopis suhtlemist meediaga. Õnneks või kahjuks käib avalikkusega suhtlemine aga üha sagedamini õppejõu ja teadlase tööga kokku. Isegi töökirjeldustesse on see mõnikord sisse kirjutatud. Ja paiguti tekitab minus meelehärmi, kuidas ajakirjanik mind rolli mõttes positsioneerib.

Mina saan asjadest aru nii.

Minu ülesanne teadlasena on selgitada avalikkusele erialasest teadmisest lähtuvalt päevakajalisi nähtusi, ja võib-olla tuua välja ka ohtusid. Miks on asjad nii ja mitte teisiti; milliseid ohte võib endaga kaasa tuua ESM-i ratifitseerimata jätmine, milliseid ratifitseerimine; milliseks ohuallikaks võib osutuda gaasijuhe Läänemere põhjas; kuidas iseloomustada tänast rändepoliitikat; milliseid demograafilisi tulemusi võiks anda emapalga süsteemi muutmine jne. Sõltuvalt erialast.

Mingitel juhtudel võib teadlane olla ka hinnanguandjaks, vahekohtunikuks, täites arvamusliidri rolli. Aga ennekõike on tema kohus ikkagi toimuvat selgitada.

Selleks, et asju võimalikult hästi selgitada, peab olema toimuvast teadlik. Ehkki teadlane võib küll olla igati aktiivne päevakalise jälgija, siis on see tema jaoks ennekõike ikkagi teisejärguline tegevus, mis tuleb peale kõiki töökohustusi. Seega on minu meelest oluline roll ka ajakirjanikul, et ta täpsustaks võimalikult, mida eksperdil kommenteerida tuleb.

Ajakirjanik ja ekspert on siin liitlased. Või veel enamgi, ekspert on ajakirjaniku hea abiline, kes on valmis oma vabast ajast ja tahtest tegelema selgitustööga ning aitama ajakirjanikul teha võimalikult adekvaatset ja tasakaalustatud lugu.

Kuidas mulle tundub, et osa ajakirjanikke asja mõistavad.

Tasuta töö limiit: 2h nädalas?

Tänase postituse ajendiks oli see hetk, kus ma avastasin oma postkastist kutse Tallinnast välja külalisloengut andma ning mu sai kätte ka ajakirjanik, kes mind juba vähemalt 5 korda oli loengu ajal pommitanud.

Olgu öeldud, et tolleks hetkeks oli tööpäev oli juba 12 tunniseks veninud ja lõpp paistis alles kaugel.

Just siis meenus mulle Erkki Bahovski artikkel tasuta tööst, mida meiesugused sageli on sunnitud tegema. Kui palju on seda mõistlik teha ja mis ajast pole see enam normaalne?