Ajajuhtimisest: halbadest harjumustest priiks, tere, uus-kretinism!

Hea lugeja on ilmselt tähele pannud, et see blogi keerleb päris palju aja ümber. Vt kasvõi mu töötundide graafikut. Aeg on kallis. See on piiratud ressurss, teda jääb sageli puudu ning tihemini kui sooviks, tuleb teda võtta teiste oluliste asjade arvelt. Aga sageli käime me ajaga ümber nii nagu see sugugi nii ei oleks. Surfates veebis, sülitades lakke, tegeledes kõrvaliste asjadega.

 

 

Selles blogipostituses tahaksingi veidi avada oma suhet ajaga ja seda, mida selles osas ette saab võtta. Leidsin enda jaoks paar uut ja huvitavat tõika ning ka ühe tehnika, mis asjad reipamalt tehtud aitab saada. Aga ka tõdemusest, et ajajuhtiminegi võib pikapeale kretiiniks muuta.

 

Jahmunud tudengi aruandest

Sotsiaalmeedias läks ringlema üks blogipostitus tudengi pajatusega üsna düstoopilisest ainekursusest Tartu Ülikoolis. Täitsa omapärane lugemine ja ma vist ka tean, millisest õppejõust ja -ainest jutt käib.

 

Peab tunnistama, et täitsa huvitav on vahelduseks lugeda muljeid tudengi positsioonilt. St mitte tagasisideankeedilt või silmast silma tudeng-õppejõud situatsioonis. Vaid sellise individuaalse kaemusena, mis on kirjutatud blogosfääri tühe. Mis ei ole kirjutatud selle tundega, et äkki hakkab mul kirjeldatavast kahju, kui ta selliseid sõnu lugema peab. Loed ja mõtled, et kas keegi võiks end samamoodi tunda ka sinu loengus. Mõtled oma veidi kummalisele huumorimeelele ja sellele, kas keegi tajub su nalju ehk samamoodi: pigem õõvastava kui naljakana. Mõtled, kui palju tekib rumalamate kaastudengite tõttu ängistust sinu tudengites.  

 

Selgituseks lugejale: blogis kirjeldatud olukord pole kindlasti laiendatav tervele Tartu Ülikoolile, tegemist on Avatud Ülikooli õpperühmaga, millega saab liituda põhimõtteliselt igaüks, ning reeglina hoitakse neid ka ülejäänud tudengkonnast turvalises kauguses. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Tallinna Ülikoolis päris võrreldavat tudengirühma ei ole, ehkki tudengite teadmistase ja intelligentsus varieerub samuti suhteliselt avaralt, nii nagu ka vastuvõtukriteeriumid õppekavade lõikes, TTÜ kohta ei oska öelda.

Ideoloogia ülikoolis

Võib-olla see pealkiri ehmatas nüüd mõne ära. Rahu – ma ei kavatse hakata rääkima ei parteiajaloost ega isamaalisest kasvatusest või muust sellisest. Tahaksin hoopis rääkida õpetamise alusväärtustest ja põhimõtetest. Ja mõningatest tähelepanekutest, mis mul sellega seoses tekkinud on.

Ideoloogia-uurijad ütlevad, et on olemas kolm põhilist alusideoloogiat: liberalism, konservatism ja sotsialism. Eks igal ühel neist ole radikaalsemad ja pehmamad vormid (vrd anarhismile lähenevat libertaarlust Rawlsiliku liberalismiga) ning samuti on neid omavahel palju segatud (sotsiaalliberalism, sotsiaalkonservatism, osa räägib isegi liberaalsest konservatiivsusest). Aga on kolm põhilist suundumust, igal ühel omad alusväärtused ja –eeldused inimkäitumise kohta. Ja minu meelest rakenduvad need hästi ka õpetamisele.

Lusikaga silma

Vahelduseks veidi värvikamatest õppejõutöö seikadest ka.  Mitte alati ei pea õppejõud tegelema tudengi vaimse arenguga selles plaanis, et juhatama teda uute teooriate või nähtuste toimimise spetsiifikasse. Vahel tuleb piltlikult öeldes tudengile selgeks teha, et lusikas tuleks endale suhu ja mitte silma pista.

Allpool üks kirjavahetus,  mille kohta ma ei oska veel isegi seisukohta võtta, kas nutta või naerda. Selgituseks, tegemist on ainega, kus tudengitel tuleb esitadad iga loeng-seminari kohta lühike kirjalik mõtisklus selleks ettenähtud alajaotusse õpikeskkonnas.

Läbipõlemine

Allikas: Hispaviacion.es

Ma ei ole viimastel nädalatel midagi siia kirjutanud. Ei ole tahtnud kahel põhjusel. Esiteks, viimasel ajal on kadunud entusiasm üldse õppejõud olla. Ja teiseks, mulle on üldiselt vastumeelne oma jamasid avalikkuse ette tirida, sest sageli hakkab sel moel endast veel rohkem hale ja asjad eskaleeruvad. Aga olen ennast kuu aega kogunud, sest teema, millest nüüd siis lõpuks kirjutan, on kahtlemata osa suure osa õppejõudude elust.

 

Läbipõlemine. Väga popp hobi Eestimaal. Ja väga varmas tekkima ülikoolitöös, sest kõik need uued ja põnevad võimalused, mida alma mater pakub, võtavad ka märkimisväärses mahus energiat. Samas on see ülipika tasuvusajaga pingutus, sageli kulub aastaid soolikate väljapunnitamist enne, kui keegi üldse märkab ja tunnustab, ning sama lugu on ka akadeemilises hierarhias tõusmisega.

 

Minu läbipõlemiskogemus ei pruugi olla kuigi esinduslik, aga kindlasti on see olnud vahetu. Tänaseks hakkan vist vaikselt uuesti mingit koherentsust omandama, viimased nädalad (ja kaudselt ka kuud) on aga olnud täis masendust. Ilmselt mängib siin rolli mitme asja kokkulangevus – olen juba päris mitu aastat ülikoolis rabanud ning jõudnud ilmselt mingile teelahkmele. Teiseks, on erakordselt pikk talv, mis järgnes suhteliselt suvetule suvele ja tõenäoliselt on vitamiinivaru otsakorral. Ja kolmandaks, noh, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele doktoritöö kirjutamise viimane faas meeletut eneseületust poleks tähendanud. Ja teha seda oma rohkem kui täiskoormusega töö kõrvalt... on väljakutse.

 

Lühidalt ja oma kogemusele tuginedes tähendab läbipõlemine järgmist.