Raamatud

Tegin sel nädalal ära ühe liigutuse, mida olen juba pikalt edasi lükanud. Tellisin endale ära ühe oma doktoritööga seotud raamatu, mille eest kõige odavamas kohas tuli välja käia 115€. Tegemist on 1994. aastal ilmunud raamatuga, mis on minu uurimisvaldkonnas küllalt viidatud (kuigi mitte päris elav legend), ning mida ilmumisaasta tõttu ei leia ka googlebooksist ega akadeemilistest e-raamatute keskkondadest, samuti ei leidu seda Eestis üheski raamatukogus. Hinnalipikut arvestades lükkasin ostu pidevalt edasi, kuid nüüd, kus katusartikkel hakkab ilmet võtma ning mu väitekirja tööpealkiri muutub aina sarnasemaks tolle raamatu pealkirjaga, ei anna enam suurt kuhugi pageda.

Iseenesest pole raamatute tellimises midagi erakordset, ma teen seda pidevalt, ja mis seal salata, vähem raamatulembese ja piiratumate rahaliste võimalustega inimese jaoks võib see omada pataloogia mõõtmeid. Sirvisin just ühe raamatute tellimiskeskkonna tellimuste ajalugu ja avastasin, et olen sel aastal (2013) tellinud 51 raamatut (tõsi, osa neist, nii kümmekond, on ilukirjandus), kokku ligi 1500€ eest... Sellele lisanduvad veel eesti raamatupoodidesse kantud sajad eurod ning teiste keskkondade mahtudelt tagasihoidlikumad raamatutellimused. Niisiis, võib öelda, et oma doktoranditoetuse kannan ma suuremalt jaolt raamatukaupmeestele.

Akadeemiline kirjandus pole just kõige odavam lõbu, keskmiselt jäävad mu tellitud pehmeköitelised raamatud nii 30€ hinnaklassi, kuigi see on pigem odavam ots. Mõned sarjad (need, mis jäävad pigem 100 euro ringi) on aga nii kallid, et ega neid väga telli, kui just häda käes pole või suuremat soodusmüüki ei toimu. Ometi on tellimishaigus istutanud end minus üsna sügavale ning ei anna naljalt järele.

Miks ma neid siis tellin?

Miks ma neid tellin?

Eks siin on kombineeritud vist praktiline vajadus ja mingi neuroos. Tõsiasi on, et ega Eesti raamatukogud minu valdkonna kirjandusega just rikkalikult varustatud pole. Suurema osa sellest, mis TÜ raamatukogus olemas, tegin endale selgeks juba bakaõppes, Rahvusraamatukogu ja Akadeemilise raamatukogu töötasin läbi magistriõppes. Niisiis, soovides end täiendada, tuleb neid ka ise juurde hankida.

Absoluutselt õigustatud küsimus on, miks rajan ma privaatraamatukogu, kui õppejõududel on ju õigus tellida raamatuid raamatukokku. Ülikooli raha eest. Nii saan raamatu esimesteks kuudeks enda valdusesse ning edaspidi jäävad need kättesaadavaks ka laiemale avalikkusele. Aga ülikooli raamatukokku tellimisega on samuti omad piirangud.

Esiteks, raamatukokku tellimine on üks ääretult pika ooteajaga tegevus. Olen seda paiguti ikka teinud, eeskätt oma juhendatavate vajadustest lähtuvalt - olen tellinud need teosed, mida neil rohkem vaja, ka raamatukokku. Kuid teinekord läheb enne paar kuud, kui raamatu kätte saad. Sageli pole lihtsalt sellist ooteaega! Samuti pole ka ülikoolide eelarved kummist ning kõike huvipakkuvat lihtsalt ei tellita. Ja viimaks, ehkki esimesteks kuudeks saab raamatu enda kasutusse, on selle edasine saadavus probleemne - tuleb kas minna tööd tegema raamatukokku kohapeale või (halvemal juhul) seada end raamatu ootejärjekorda, kui see välja on laenutatud.

Alternatiiv on luua endale nn Ida-Euroopa raamatukogu - sedasi nimetatakse isiklikku raamatupaljunduste arhiivi. (Ida-Euroopa sellepärast, et nn Läänes on ülikoolide töötajatel sageli oma paljunduslimiit, mis on kuni 1000 lk kuus, ja nii kasutasid Ida-Euroopa õpetlased seda sageli raamatukoguraamatutest koopiaid tehes, sest kodumaised raamatukogud ei suutnud selliseid kogusid luua ning ammugi polnud raha sellist raamatute hulka isiklikku valdusse tellida). Aga pidev koopiates tuhlamine, arhiivide majutamine ja korrashoid on omaette keerukas.

Niisiis, kuna hetkel võimalust on, olen tellinud endale originaalid raamaturiiulisse - nii on vajalik pea 24/7 kättesaadav. Ilmselt räägib minus ka nappusühiskonnas kasvamise materialism ja omamisiha, aga olen endale tunnistanud, et parem selline pahe kui mõni teine.

Kuidas ma neid tellin?

Viise, kuidas saada ligi raamatutele, mida raamatukogudest ei leia, on mitmeid.

Üks (mida ma küll kunagi ise kasutanud pole, aga nt mida osa tudengeid kasutab), on raamatukogudevahline laenutus (RVL). Seegi käib raha eest ning võtab aega, kuid on odavam kui teavikute soetamine. Aga pärast tuleb ka raamatud tagastada ning vajaduse taastekkides uuesti kogu tellimisprotseduur läbi teha.

Kui neid endale interneti vahendusel tellida soovida, siis üks tuntumaid eestimaiseid vahendajaid on Krisostomus - tellimiskeskkond, millega on hankelepingud sõlminud ka enamik akadeemilisi raamatukogusid. Mulle meeldib kriso veebikeskkond - sealt on lihtne leida raamatuid autorite järgi, ning saada üldse väga põhjalik sissevaade autorite bibliograafiasse. Samuti pakuvad nad pea kõige laiemas valikus teoseid üldse. Loogiline ja tõhus. Samuti on maksevõimalused ning kullerteenuste valik hästi lai - maksa kas internetipangas, arvega või krediitkaardiga ning raamatud toimetatakse kohale kas postiautomaati, kulleriga või postkontorisse. Mis on aga nende põhiliseks miinuseks, on tellimuste küllalt aeglane käitlemine. Raamatuid tuleb oodata mitu nädalat, kui mitte kuid. Samuti pole hinnaklass just kõige soodsam.

Samas, mainitud võlusõna hankeleping tähendab seda, et kriso raamatuarveid võib refinantseerida ka selliste teadusprojektide eelarvetest, kuhu on ette nähtud raamaturaha (ja pole määratletud, et raamatuid vaid raamatukokku tellida võib).

Nüüdseks on kriso saanud endale konkurendi Rahva Raamatu näol, mis samuti välismaalt kirjandust vahendab. Nende teenust olen ma aga kasutanud vaid eestimaiste raamatute tellimiseks - tellisin endale Mati Undi kogutud teoste sarja puuduolevad köited, sest veebist tellides saab poega võrreldes raamatud kätte omajagu odavamalt. Välismaalt tellimisega aga kogemust pole.

Välismaistest alternatiividest on ilmselt tuntuim Amazon - soovitatav on kasutada selle briti versiooni amazon.co.uk või siis prantsuse või saksa oma (kuigi seal valik kesisem), amazon.com tarnib raamatuid USAst ja seal võivad lisanduda küllalt krõbedad maksud ning minna tarnega aega. Plussideks on küllalt lai valik ja lühike tarneaeg (mõnikord võtab tellimuse kättesaamine vähem kui nädala), miinuseks aga (vähemalt minu jaoks) keskkonna keerukus - tuleb jälgida eri müüjate tarnepoliitikat, usaldusväärsust, hinnaklassi, raamatute seisukorda ja kohaletoimetamise tasu.

Minu viimase aja lemmikuks on aga saanud keskkond bookdepository.co.uk - põhjusteks operatiivsus ja soodsus. Keskmiselt saab sealt raamatuid 20% soodsamalt kui eesti tarnijatelt ning erinevalt Amazonist pole mingit postikulu. Kohale jõuavad nad hiljemalt kahe nädala jooksul. Võrreldes krisoga on nende internetikeskkonna otsingusüsteem palju ebamugavam akadeemilisele personalile - see on üles ehitatud pigem meelelahutuskirjanduse tellijale mõeldes ning see genereerib kohati üsna totraid soovitusi. Aga kui pisut kannatust varuda, leiab soovitud toote üles küll. Teine asi on teenuse standardiseeritus -  maksad krediitkaardiga ning raamatud toimetatakse postkontorisse. Seega tuleb leida aeg, et postkontori lahtiolekuaegadel kahe nädala jooksul sealt läbi hüpata saaks. Ning aeg-ajalt leppida ka sellega, et postiljon su postkasti mõne raamatuga ära ummistab, surudes selle sinna nii kõvasti sisse, et väljavõtmiseks on vaja relakat ja uut postkasti. Või siis palju jõudu ja valmisolekut leppida mõlkis raamatuga.

Kui keegi teab veel häid kohti, kust raamatuid tellida, võiks neist kirjutada selle postituse kommentaariumisse. Ja märkida ka, kui kasutajasõbralik see teenus on, kaua tellimusega aega läheb ja milline on hinnatase.

Süümepiinad

Kõige selle lõpetuseks tuleb muidugi nentida, et eks mul on väiksed süümepiinad ka. Sellepärast, et ma tellitavat lugeva avalikkusega otseselt ei jaga. Ma muidgi laenutan raamatuid vajadust mööda oma juhendatavatele ning teistelegi tublidele tudengitele, kellel vajadust. Ja paiguti tellin üht-teist ka raamatukokku, aga ikkagi. Võib-olla annetan ma kunagi (pärast surma?) oma raamatukogu mõnele ülikoolile, kuigi iseasi, kuivõrd väärtuslik see selleks ajaks on.

Ja võib-olla pole need ajad, kus ma raamatuid raamatukokku tellima hakkan, üldse sedavõrd kaugel. Selle kuuga kaob ära mu doktorandi toetus ehk ma kaotan kolmandiku oma sissetulekust. Nii et vaatab, kuidas elu edasi läheb.