21.05 - 27.05

ESMASPÄEV

Äratus kell 7 ning kohe asun ka tegudele. Olin pühapäeva õhtul niivõrd väsinud, et lükkasin edasi kogu oma kirjavahetuse ja veel paar väiksemat asja. Neist ka alustan. Seejärel jätkan tekstide lugemist ning ettekande koostamist, sest tol õhtul on meil oma projektiga juba lähtestuskohtumine (kick-off meetingu võiks ehk ju nõnda tõlkida?)

Kahe päeva kokkuvõttes jõuan läbi närida kuskil tosin artiklit ning toota ka kontseptualiseeriva teksti (esialgu küll slaidide kujul) meie uurimisobjekti kohta. Seda on vaja, et jõuaksime n-ö filosoofilisele selgusele, mida uurime; aga ka selleks et välja tuua senise uurimispraktika nõrkusi, neid ise vältida ning miks mitte ka kirjutada mõni teoreetiline artikkel kogu selle debati pealt. Lisaks tekitasin juba ka esmase analüütilise raamistiku. Samal õhtul toimus juba ka projektikohtumine, mis möödus päris meeleolukalt ja ka asjalikult – kolm tundi arutasime projekti teemadel. Seejärel käisime koos õhtust söömas ning kui ma kuskil 22.30 paiku koju jõudsin, vajusin pooleldi lahtiriietunult voodisse. Üritasin veel tegeleda pisut teadusajakirjade profileerimisega, aga see nägi välja rohkem arvuti kaisus magamisena.

13h

TEISIPÄEV

Ärevus on vist sees. Vähemalt minul on sel kevadel see pingelangus olemata. uni läheb 6.30 paiku ära. Proovin ka püsti tõusta, aga hästi kohe ei jaksa. Tegutsema asun kuskil 7.30 kandis. Tänase päeva tegevusi on isegi raske kuhugi klassifitseerida: need eksamid, mis mul ette on tarvis valmistada ning läbi viia, on muidugi iseenesestmõistetavalt minu töö. Ent lisaks sellele tegelen terve teisipäeva ühe ainega, mida doktorandina võtan, ning kus ühe ülesande sisuks on teadusajakirjade profileerimine ning oma artikli(kavandi)le sobiva leidmine. Samas aga on see suuresti midagi, mis tuleks mul ära teha niikuinii...

Lugu siis selline on, et otsin avaldamiskohta ühele juba suuresti valmis artiklile. Ta on mul selline kaua tehtud kaunikene, et iseenesest võiks ta ju kuhugi kõrgeima (1.1) klassifikaatoriga ajakirja lükata küll; ja nüüd võtsin ette profileerimise, et kus seda siis teha võiks. Oli see alles otsing. Tuhnisin läbi võib vist öelda, et isegi kümneid ajakirju. Ja väljavalitutest kümneid ilmunud numbreid. Ja veendusin, et mul on kaks võimalust: kas katsuda pääseda löögile ühes äärmiselt prestiižses ajakirjas, või publitseerida see oma koduses STSS-is. Oh... ma ei julge mõeldagi... kokku aktsepteeriti möödunud aastal selles väljaandes vaid üks doktorandi artikkel kaheksast... lektorite statistika on pisut parem – viis 20st. Aga eks ma siis vaatan, kui mul jälle väike ajapisku tekib – tegelikult tahaksin ma antud artikli ka kindlasti osaks oma väitekirjast muuta – teen vastavad muudatused ära ja kui ka antud ainest julgustust saan selleks jumalavallatuks tembuks, siis teen ta ära. Sest tagasilükkamise otsused tulevad ju tavaliselt ikka kiiremini kui vastuvõtmise otsused...

14.30 tuuris teen oma otsingutesse pausi ja lidun kooli poole. Kaasas ettevalmistatud, aga väljaprintimist vajavad kahe eksami tööd. 15.30-17.00 istun ühe projekti koosolekul, 17-18.15 võtan vastu eksameid. Peale seda tagasi koju, väike õhtusöök ning uuesti prõgistama Saan oma profileerimisülesandega ühelepoole, laen üles koolitööd, vastan veel paarile kirjale ning südaöö tuuris vajun ära kotile. 

13h

KOLMAPÄEV

Nädala esimesed rabelused rabeldud, saab veidi vabamalt võtta. Täna on päevakavas mu uue projektiga seotud tegevused ning retsenseerimine. Ärkan alles 9 tuuris ning tegudele saan ennast nii 11st. Kõigepealt tegelen kirjavahetustega ning uurimisassistentide valimisega. Kella 13st aga liigun välja, kaasas projektimaterjalid ning hunnik magistritöid, millele retsensioone on tarvis kirjutada. Päike on mõnus ning kokkuvõttes saan küll töölainele, kuid erilist tulemust tollest tööpäevast ei tule. Kogukontos kokkuvõttes hunnik kirjavahetust, väljavalitud uurimisassistendikandidaadid ning läbi loetud 1,5 magistritööd.

8h

NELJAPÄEV

Nüüd tuleb kolmapäevane puhkus tagasi teha. Äratus kell 6, voodist saan välja akadeemilise veerandiga. Ning asun uuringu metoodikat välja töötama. Sellega seoses töötan läbi pool tosinat artiklit ning hommikuks ca 11ks on mul ka esmane metoodiline raam valmis. Seejärel asun ette valmistama kontseptuaalset paberit, mida valdkonnatutvustusena uurimisassistentidele saata. Kirjutan kuni 14ni, siis käin tunnikese rattaga sõitmas, ning naastes jätkan samas vaimus. Esmane versioon valmib kuskil 17 tuuris. Vahepeal teen väikse pausi ja püüan aias viimseid päiksekiiri, seejärel katsun pead tuulutada meediat lapates ning magistritöid lugedes, 19st 20ni viimistlen tänase töö vilju ja saadan kirjad välja. Aga ausalt öeldes on juba selline väsimus, et vabalt võiks magama jääda.

12h

REEDE

Äratus jäi paika sättimata, aga juhtub iseenesest kell 7. Ronin voodist välja, haaran ühe eelmisel õhtul pooleli jäänud magistritöödest ja kobin seda diivanile lugema. Paiknedes nende töödega aeg-ajalt kinni trajektooril diivan – köök – õu – arvuti, loen kella 14ks läbi 2 magistritööd ning kirjutan valmis poolteist retsensiooni. Siis on aeg ülikooli poole sättima hakata, sest kell 15 kohtume jälle projektiaktiiviga. Peale kohtumist, mis sedakorda vältab nii 2,5h, lähen kolleegiga sööma, arutame vastastikku retsenseeritavaid töid ja jõuame üldjoontes kokkuleppele ka hinnete osas. Samuti räägime mitmetel teistel teemadel ja... no loomulikult Silvergate’ist ka.

Pärast seda liigun instituudi ja toidupoe kaudu koju, kuhu maandun nii 20 tuuris, käivitan uuesti arvuti ning jätkan retsenseerimist. Kella 22ks õhtul on mul kolm retsensiooni paberil ja hirmus uni. Mingi hetk saan sellest siiski võitu ja loen läbi veel ka viimase töö. kella 1 paiku öösel saadan retsensioonid ära. Ja vastan veel paarile kirjale. Vist on aeg magama sättida. Homme jälle tööpäev.

15h

LAUPÄEV

Laupäev saab aga lõppkokkuvõttes üsna puhkepäevaks. Mul oli küll plaanis endale ümber ehitada uurimistöö tsitadell, aga kokkuvõttes jõuan tol päeval kirjutada veel vaid kaks juhendaja arvamust, läbi lugeda teisipäevased eksamitööd, ja vastata mõnele kirjale. Siis tuleb muud elu ka veidi elada.

3h

PÜHAPÄEV

Kummaline hommik.Esmaselt ärkan kuskil 8 tuuris, sest olen endale lubanud, et laupäevane lullilöömine tuleb tagasi teha... samuti olen teistele lubanud saata täiendatud projektimaterjalid pühapäeva hommikul... aga neid lihtsalt ei ole veel. Ajan end siis püsti, saan riidedki selga, kui tunnen, et täiesti kohutav on olla. Heidan uuesti pikali. Laip mis laip... Oh õudust, kas nüüd ongi siis pingelangus?!? Sest sellist pohmelust ühest klaasist õhtusöögi kõrvale joodud veinist ju tekkida ei saa...

Kokkuvõttes me ilmselt ei saagi teada, mis selle enesetunde niivõrd halvaks keeras. Kuskil kella 11 ajal saan lõpuks kargu alla ja aeda kohvi jooma. Ja kujuta pilti, kohe on hea olla ka! Pool tundi hiljem olen endale sisse pistnud piraka hommikusöögi ja klõbistan juba arvuti taga. Sest selle projektivärgiga, ma ütlen, on kiire. Kolme paiku on mingisugune asi olemas. Tõstan arvuti vahepeal tuppa jahedasse, prindin välja ühe juhendatava magistriseminaritöö ning asun seda lugema ja märkusi kritseldama, seejärel selle tagaküljele bakatööde juhendaja retsensioone visandama. Paari tunni päevitamise-lugemise järel ronin uuesti tuppa ja istun arvutisse. Nüüd on vaja need kommentaarid ju veel ka sisse trükkida ja tudengile saata; ja juhendaja arvamus bakatöö puhul ei ole paraku mitte paar rida märksõnu, vaid kaheleheküljeline checklist ning kirjalikud kommentaarid. Ja neid täidan väikeste pausidega kuni kella kaheni öösel.

13h

77h. Täitsa kummaline. Õppetöö on läbi, tudengid on juhendatud ja mul tuleb ilmselt mu viimaste aegade kõige töötundiderohkem nädal. Mu naabrid ilmselt nii ei arvaks – nende meelest ma ainult päevitan ja chatin arvutis (ega nemad ju tea, mida ma seal arvutis klõbistan, ja mida sisaldavad need A4 patakad, mida ma endaga kõikjal kaasas kannan), tehes vahest mõnetunnise tiiru linnapeale. Igatahes tunneb lektori sellisel hooajal ära heast jumest, sest erinevalt keskmisest kontorirotist on ta mai lõpus juba enamiku päevadest üsna vaba hing.