Konverentsiturism

Eestis on viimasel ajal kirgi kütnud n-ö erialaturismi teema. Iga kord, kui rühm ametnikke kuhugi õppereisile sõidab, on ajakirjanikud neil kohe turjas kinni: raiskavad maksumaksja raha ja niikuinii lähevad pidu panema. Ringireisimisel on loomulikult oma meeldiv külg, nagu ka varjupool. Ja samuti on tal olemas oma kasulik, teatud ametites isegi hädavajalik külg, nagu ka potentsiaal osutuda vähetõhusaks.

Ametnike lähetuste analoogiks akadeemilises maailmas on n-ö konverentsi- ja võrgustikuturism. Sõltuvalt isikliku võrgustiku olemasolust, projektidest, enda initsiatiivist ja tunnustatusest võib inimeste välislähetuste hulk varieeruda nii korrast aastas (tõesti, ma ei tea ühtegi kolleegi, kes kordagi kuhugi sõitnud poleks) kuni paar korda kuus saalimiseni välja. Milleks on seda vaja, ning mis on selle varjuküljed? Käesolevas postituses katan pisut üldisemalt akadeemiliste lähetuste teemat, ent kirjutan konkreetsemalt ka oma juuni viimase nädala käimistest. 

Kontaktid, teadmised, vaatamisväärsused

Akadeemilistel konverentsidel, töötubadel ja seminaridel on pea alati eesmärk, mis panustab osalejate arengu huvides. Konverents või võrgustik tähendab kontakte, mida on vaja selleks, et osaleda rahvusvahelistes projektides, või ise neid organiseerida. See tähendab ettekandevõimalust, ning ettekanded võivad teinekord ka mingit sorti kaante vahele jõuda. Publitseerima aga akadeemiline töötaja peab. Ning takkatipuks on need omamoodi inspiratsiooni ja uute teadmiste allikas –konverentsilt saab sageli kõige uuemaid (sageli ka üsna esmaseid) tulemusi, uusi teadmisi, uusi ideid. Minu isiklik väike lisahuvi on veel ka raamatulaadad, mida mainekamate konverentsidega paralleelselt peetakse, sest see on üks väheseid võimalusi, kuidas värsket erialakirjandust füüsilisel kujul näpu vahel hoida.

Muidugi võimaldavad konverentsid teinekord ka üldhumanistlikku arengut – peale konverentsi on ju õhtu vaba ning selle asemel, et kodus kommunaalteemadega jännata või telerit vaadata, saab konverentsi kontekstis veeta õhtu hoopis tutvudes kohalike vaatamisväärsustega. Kohati on konverentside korraldajad selleks tarbeks pannud kokku suisa eraldi programmi – näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa avaliku halduse võrgustiku NISPAcee konverentsil 2011. aastal viidi soovijaid ekskursioonile Rumeenia kuninganna Maria rajatud Balchiku botaanikaaeda.

Ja ega selle asukoha-prääniku tähtsust ei maksa samuti alahinnata – ma usun, et kui NISPA korraldaks oma aastakonverentse iga kord näiteks Bratislavas, oleks osalejate hulk ikkagi väiksem kui nende praeguse strateegia juures, kus see näiteks eelmisel aastal toimus Varnas, Bulgaarias ning sel aastal Ohriti järve ääres Makedoonias. Varnasse sõitsin ma seejuures isegi kauemaks – veetsin kuldsetel liivadel kokku vist ligi kümme päeva. Aga seda oma kulude ja kirjadega. Tõsi, konverents oli niivõrd mannetu, et sel aastal Makedooniasse ma enam rännata ei viitsinud.

Asjalikud üritused vs akadeemilised püramiidskeemid

Avalda meie ajakirjas! Tule konverentsile kaunile päikeserannikule! Löö kaasa meie märkimisväärses teadusettevõtmises! Selliseid kirju (OK, mitte päris selliste pealkirjadega, aga sellise poindiga) laekub mu postkasti üsna regulaarselt. Teadusüritustest on saanud omajagu äri, sest kavalad tegelased on ära tabanud, et akadeemilistel inimestel on seda tüüpi tegevuste kohustus, ja mõnikord ka võimalus (näiteks vahendid lähtustes käimiseks) olemas. Niisiis laekub pidevalt selliseid ahvatlevaid võimalusi sõita tagasihoidliku 100-eurose või kõrgema osalustasu eest paradiisisaarele konverentsile. Sellele lisanduvad loomulikult majutus- ja sõidukulud, reeglina ka toitlustus, mis igal osalejal (või siis ülikoolil vm rahastajal) katta tuleb.

Kuidas eristada äri asjalikust üritusest? Üks lihtne võte on teha endale selgeks erinevate assotsiatsioonide jt korraldajate taust ning sihtida pigem kvaliteetiüritusi. Või vaadata ka esinejaid ning teemasid – sageli võivadki spetsialiseeritumaid üritusi korraldada vähemtuntud ülikoolid või uurimiskeskused. Ja eks see, kui sulle saadab meili umbes Journalofpoliticalschience@gmail.com, peaks ka nagu mingit sorti kellukest helistama, kas pole?

Kuskil paar kuud tagasi sain ma jälle ühe seda töötoakutse. Ainult et sel korral ei olnud kohtumispaigaks päris paradiisisaareke ja kutsujaks mingi tundmatu üksus nimega International Research Association või Dream Education Foundation, vaid üks Saksamaine kodanikuhariduse fond. Täpsemalt kutsuti osalema kodanikuhariduse teemalises töötoas, kus valmistatakse ette sügisel toimuvat konverentsi. Pean tunnistama, et minu jaoks oli tegu tundmatu fondiga (kes organiseeris üritust veel eraldi vahendaja kaudu, nimeks Lab Concept), nii et natuke kummaline see kõik tundus. Aga mis eristas antud pakkumist nendest paradiisisaarekonverentsidest, oli see, et korraldaja lubas ise katta kõik kulud. Ma vastasin kirjale (olles pisut eeltööd teinud), paari küsimusega, mis said peatselt kiired ja korrektsed vastused ning edasisuunamise ametniku juurde, kes lendude broneerimisega tegeleb. Tundus turvaline värk.

Okei... millal must siis kodanikuhariduse ekspert sai? Ehk soovitas üks vanem kolleeg, kes instituudis selle teemaga tegeleb? Aga miks siis just mind? Hiljem selgub, et tõepoolest, ka tema on üritusele palutud. Aga tal pole õrnematki aimu, et ka mina sinnapoole sättimas olen.

Veidi hiljem hakkab koitma. Tegemist on ühe Saksamaa kodanikuhariduse edendusrakukesega. Mina aga publitseerisin hiljuti koos kolleegiga Saksa kodanikuhariduse ajakirjas Journal of Social Sciences Education raamatuarvustuse. Sellest piisabki, et saada eksperdiks? Nojah, kodakondsusega olen ma veel erinevatel viisidel tegelenud, millest jäänud ka jälgi veebipõhistesse kanalitesse. Igal juhul jäin segaste tunnetega ürituse ootele.

12-tunnised tööpäevad

Üritus ise oli üsna tiheda graafikuga. Kohtumise avasõnad öeldi neljapäeval kell 17 ning esimene töösessioon lõppes kell 20 õhtul. Sellele järgnes vastuvõtt suupistetega (ehk õhtusöök). Uuesti tuli platsis olla järgmisel päeval juba kell 8.30 hommikul ning tööpäevale sai joon alla tõmmatud kell 19. Seejärel sai mindud hotelli, end pisut värskendatud ning asutud teele õhtuse vastuvõtupaiga suunas. Kolmas, kokkuvõttev tööpäev algas samuti suhteliselt varakult, kell 9.30 ning jooksis 15-minutilise vaheajaga lõunani välja. Sellele kõigele lisandub veel orienteerumine töötoa ja hotelli vahel. Puhkuseks või lullilöömiseks on seda kõike muidugi raske nimetada. Aga n-ö kaasatud eksperdina olen ma tiheda graafiku eest tänulik ka - korraldajad ei raisanud mu aega mõttetu nämmutamisega, õhkkond oli tegus ja kaasamõtlemist stimuleeriv. 

Töötoas osales kokku kuskil paarkümmend delegaati erinevatest Euroopa riikidest ning Põhja-Aafrikast. Esindatud olid nii akadeemilise taustaga inimesed kui ka kodanikuhariduse praktikud, erinevad kolmanda sektori algatused mainitud valdkonnas. Nii kummaline kui see ka pole, siis kui konverentsi algul tundus kodanikuharidus minu jaoks üsna kauge valdkonnana mu uurimisvaldkonnaga võrreldes, siis avastasin kohapeal, et olen tegelenud nii mitmetegi algatustega, mis andsid n-ö osalust õigustava aluse teatud osale delegaatidest.

Lend perifeeriast 

Aga eks pideval üritustel osalemisel ole ka oma varjukülg. Ajakulu. Väsitavus. Eestist ükskõik, kuhu lendamine on märkimisväärse ajakuluga. Ja nii muutud ka ise ajapikku lähetuste osas valivaks. Sest töö tuleb ju niikuinii ära teha, see su lähetustest ei küsi. Ja kui ma möödunud aastal reisisin aktiivselt mööda suuri aastakonverentse ja muid üritusi (kokku külastasin kahte töötuba ning kolme suure erialaassotsiatsiooni konverentsi), siis sel aastal jääb mu aktiivsus märksa madalamaks.  

Naeratamine keelatud!

Eesti ametnike lähetuste diskussioonis lähtutakse eeldusest, et niipea, kui ametnikud lähevad pärast tööd kõrtsi või vaatavad linna peal ringi, on tegemist kohe korruptsiooni või millegi veel hullemaga. Muidugi on olemas ka vastupidine arusaam. Oleme ausad, mida see kõrtsiskäik siis nii halba teeb? Alkoholi kuritarvitamine on muidugi omaette teema, aga mis saab olla halba selles, kui ametnik kohaliku eluga tutvub või linna peal ringi vaatab? Või sõnastame selle dilemma ühtseks küsimuseks: kas see on OK, kui ametnik peale ürituse lõppu näiteks nädalavahetuseks veel lähetuse sihtkohta? Nii ei jää vast muljet nagu ma kiidaks heaks nädalasi suusareise asutuse inventari kasutades.

Püstitatud küsimustele on vastatud erinevate riikide lähtusregulatsioonides nii eitavalt kui jaatavalt. Hea näide esimesest tüübist on näiteks Soome, kus lähtuste paindlikkustamine on nulltolerantsi all ning naasta tuleb veel sama päeva õhtul. Meenub ühe projekti kohtumine, mis toimus Lõuna-Indias. Helsingist Delhisse lendab 9 tundi, sellele lisandub veel 5 tundi lendu Delhist Trivandrumi, kus asus meie partneruurimisrühm. Kohtumine kestis kokku kolm päeva, millest pool päeva oli ekskursioon või meelelahutusprogramm, ülejäänu möödus sisuliselt ühesainsas konverentsisaalis. Kogu lennuaeg pluss muu logistika võis vabalt aega võtta vähemalt 20 tundi.Ja nii sõitsidki kuulekad soomlased kolmeks päevaks Indiasse, kulutades selleks veel lisaks 40 tundi lennuaega.

Alternatiivne, veidi inimlikum kord on Saksamaal. Nimelt kehtib neil reegel, et lähetuse sisse võivad jääda ka mõned vabad päevad, kui tööandja sellega nõus on. Aga kui vabu päevi on rohkem kui viis, peab lähetuja lennupileti ise kinni maksma, ja kompenseeritakse vaid tööga seotud päevade majutus pluss suhteliselt tagasihoidlik summa kolme söögikorra katteks. Päevaraha kontseptsiooni sakslastel pole. Ja tõepoolest, kui mul on võimalik võtta paar vaba päeva ja veeta näiteks nädalavahetus välismaal, siis ma ei näe, kuidas võiks see kellelegi kahjulik olla.

Igatahes meenutab see Eestis käiv nõiajaht ilukirjandusest tuttavat loosungit „Naeratamine keelatud!“. Mina olin Madridis veedetud ajal äärmiselt rahul, et minu lähetuse vormistasid sakslased. Need neli päeva, mis said Hispaanias veedetud, tähendasid küll väljaminekut (lisaööbimise jm peale), kuid vähemalt sai veidike puhata, minu jaoks võõras riigis ringi vaadata ja nautida kadedusest vabamat atmosfääri.

Kokkuvõtteks

Mis ma siis sellest kodanikuhariduse üritusest sain? Kõige ausam vastus ilmselt on, et töö nõiaringist välja. Ettekannetest ja aruteludest võrsus mitmeid värskeid ideid, mis võimaldasid ka oma käesolevaid projekte teise pilguga vaadata; samuti mõningaid uusi akadeemilisi tutvusi, ning teadlikumaks ka Saksamaa viljeldavast „pehme võimu“ välispoliitikast teatud regioonide, viimasel ajal iseäranis Põhja-Aafrika suunal. Aga (vabadel päevadel) ka ära käia Prados, Reina Sofias ning Thysseni kunstimuuseumis, kaeda hispaanlaste reaktsioone jalgpalli EM-i tulemustele ja saada pisut teadlikumaks ka selle n-ö finantskriisi sisenditest ja mõjudest.