See on üsna julm tõde, mille alusel senine kõrgharidusrahastamine toiminud on - vähevõimekas, aga diplominäljas tudeng teeb oma õppemaksuga võimalikuks andeka kaastudengi õpingud.
See on ühtlasi vastus Toom Õunapuu artiklile ja veel sadadele torisejatele, et kuidas kõrgharidussektor toodab inimesi, kes haridusele vastava staatuse või ameti kandjana eriti hästi hakkama ei saa. Aga mõelge ise - mida võimaldab 900-eurone õppemaks ühes semestris pakkuda?
Juba ühe õppejõu palgakulu (sots-, tulu- jm maksud sealhulgas) - isegi kui ta on minimaalpalka saav lektor - on viie kuu kohta ca 6000 eurot ehk eeldaks, et õppima asub minimaalselt 7 tudengit! Ja siit jäävad igasugused ekspluatatsioonikulud, puhkusetasud, tugitöötajad ja administratiivfunktsioonid hoopis kõrvale. Aga kui me tahame, et magistrantidele loeks kursuseid professorid? Ja 30 EAP lugemine semestris eeldab, et seda teeb ikka vähemalt neli-viis professorit (või nt kaks professorit ja üks lektor)? Siis peaks ühel kursusel olema ikka mitmeid kümneid magistrante. Ja et oleks veel ka valikuvõimalust erinevate moodulite, spetsialiseerumiste ja õppejõudude vahel? Korrutage eelnevad hinnangud nii avara valikuvabadusega nagu te ise eelistaksite. Kust me neid tudengeid nii palju leiame? Ja kindlustame, et kõik oleks veel puruandekad? Ja valmis veel ka õppemaksu maksma?
Hea küll, kooli võetakse vastu kõik, kes vähegi lootustandvad - aga kuidas saab rumal või eelneva hariduseta tudeng diplomi, küsite te? Mõnda viib sihile lihtsalt loll järjekindlus. Ega õppejõud pole jumal, kelle otsus on kõrgeim akadeemilises ilmas. Ikka leidub järjekindlaid protsessijaid, kes algul katsetavad õppejõu töötlemist, siis käivad mööda akadeemilisi audiitoreid, kulutavad direktorite ja isegi rektorite lävepakkusid ja katsuvad rangel õppejõul vaipa alt tõmmata või vähemalt "E"-ga kursusest läbi saada. Pärast saab ju keskmist hinnet tõsta, võttes näiteks joonistamist või mängides korvpalli nii palju, et stuudium lõpetada õnnestuks. Muidugi, need tudengid on teinekord ka mitmekordsed metseenid, sest maksavad korduskuulamise eest ju samuti.
Nii toimub praegu kõrghariduse rahastamine. Kuidas ta edasi toimuma hakkab, ei tea. Aga ma kardan, et ega riigipoolse rahastamise mahud eriti muutuda saa. Võib-olla jagatakse pisut tudengite seas populaarsemate alade kasuks ümber, kuid täielikult sealset eelarvet täita ei saa. Ja seega - ehkki uus süsteem võimaldab pretensioonikamalt tudengikandidaate valida, ei kujuta ma ette, kuidas saaks neid kvaliteeti säilitades tulevikus õpetada.
PS: See, et tudeng ei saanud tasuta kohale, vaid maksab õppemaksu, ei tähenda veel, et ta tingimata loll oleks. Asi võis olla ka lihtsalt tolle aasta tugevas konkursis, ebaõnnestunud sisseastumiskatsetes või lihtsalt eelneva hariduse nõrkuses (eriti magistrisse astujate puhul). Aga paljud teevad selle vahe juba esimese õppeaasta jooksul tasa. Ehk kasutavad neile antud võimalust. Respekt!
No comments:
Post a Comment