Sooritusärevus ja ootusärevus

Sooritusärevus. Ma ei olnud sellist mõistet enne Tiia Kõnnusaare artikli lugemist kuulnud. Sellele vastavat tunnet aga nagu mäletaks küll. Lühidalt öeldes on sooritusärevus mis-siis-kui-ma-ei-saa-hakkama-tunne. Tiia Kõnnusaar räägib sooritusärevuse külvamisest õpilastesse, kui õpetaja näägutab, et „kui te nii jätkate, siis te riigieksamit küll ära ei tee“ või „lollidel lastel meie koolis kohta pole“.

Aga õige on ka vastupidine seisukoht. Kui ärevust üldse ei ole, siis võib ka sooritus nõrgaks jääda, oli üks mu olulisemaid õppetunde eluks, mille ma sain muusikakoolist. Selliseid kontserte, kus enne ikka mingit värinat sees polnud, eriti meenutada ei viitsi. Küll aga selliseid, kus endal on liblikad korralikult kõhus ning pärast mõni kuulaja pisarsilmil kättpidi tänama tuleb. Aga vähemalt ühel korral sain pabistamisega endale käru keerata ka: ei teagi, kas need olid eksamil minuga koos ukse taga närveerinud kursusekaaslased, külma ilma jaoks liiga suvine kleit või miski muu, kuid hinne tuli tavapärasest madalam ning üks pedagoogidest vangutas pead: „näost valge nagu klaveri klahvid“.

Eks ärevust olegi erinevat sorti – ütleme, et on sooritusärevus ja on ootusärevus. Oma artiklis Kõnnusaar seda otse ei ütle, kuid kaudselt ikka: sooritusärevust tunnevad ka õpetajad. Nagu ka õppejõud. Eriti algaja õppejõuna. 

Mis siis, kui ma hakkama ei saa? Kui mul läheb ettevalmistatu meelest ära? Mis siis, kui mulle ilmub loengusse mõni tudeng, kes aine õppimise asemel hoopis õppejõudu paika panema tahab hakata? See tunne on mul ikka veel meeles. Aga õnneks suutsin peaaegu alati vahetult enne loengut asendada sooritusärevuse ootusärevuse mõnusa surinaga. Isegi see paikapanija tudeng on tulnud ülikooli midagi omandama, tal on selleks omandamiseks lihtsalt veidi teised õppimistehnikad. Aga nendega arvestamine on omamoodi väljakutse.

Aga mis saab siis, kui õppejõul see ärevus-värelus välja läheb? Kui loeng on talle järjekordne etteaste, selles puudub igasugune seos kire ja eneseteostusega, kui ta loeb loengut nagu enamik õpilasi koolis Puškini luuletusi. Puškin sellist ettekannet heaks ei kiidaks ja ega kiida tõenäoliselt ka tudengid, kelle ees on tülpinud olemusega tühjusesse vahtiv õppejõud.

Tekib küsimus, et kuidas seda ärevus-värelust siis tekitada, alal hoida? Kuidas panna õppejõude rohkem pingutama, võib-olla isegi rohkem riskima? Üks võimalus on panna nii õpetajaid kui õppejõude n-ö nööri mööda käima: esitama neile rohkem nõudeid ja noh, näiteks samuti nende sooritusi hinnata! Mis saaks tekitada rohkem sooritusärevust (ükskõik, kellel!) kui hindamine?! Tegelt vist mitte miski.

Meil on ka ülikoolis nüüd selline süsteem. Tudengid peavad kõiki sooritatud aineid hindama, vastama küsimustele, et kas õppejõud esitas ainet arusaadavalt, kas ta esitas kursuse algul kursuseprogrammi ja järgis seda, kas nõuded tudengi töö mahu osas olid õiglased, kas hindamiskriteeriumid olid selged ja kui lihtne oli õppejõuga kontakti saada. Seejuures on õppejõul kohustus kirjutada seletuskiri ja vastata kõigile küsimustele, kus ta halbu hindeid saab.

Ja ehkki tagasisidet vajame me edasiseks arenguks, toob see ikkagi kaasa kerge sooritusärevuse: mis siis, kui mõni tudeng mulle lihtsalt ära panna tahab? Nüüd on see ju mõnusalt ja anonüümselt võimalik...

Aga millega saaks tekitada seda positiivsemat ärevust, sooritusärevust? Ma usun, et see on tunne, mida igaüks saab ise stimuleerida. Esitades endale ise uusi väljakutseid, mõeldes oma tegevusele uusi ja sügavamaid eesmärke jne. Ma olen pidanud paar loengut sellises olekus, kus ma loengu algul kardan, et loeng lõppeb varem, sest kohale jõuab kiirabi, kes mind uuesti elule putitama hakkab. Lihtsalt, enesetunne (ületöötamine, magamatus, kevadväsimus, söömata jäänud lõunasöögid, võib-olla ka mõni pisik) on olnud nii kehv Aga olen riski siiski võtnud, sest loengut lükata pole enam kuhugi. Ma ei tea, võib-olla see on ikkagi adrenaliin, mis loengut lugedes vallandub, aga sageli läheb loengut andes oma kohutavalt kehv enesetunne suisa meelest. Ja tegelikult polegi selleks pidanud tegema midagi muud kui lihtsalt auditooriumi ette astuma. 

Ootusärevus on ilmselt sobiv sõna, millega iseloomustada paljude inimeste tunnet 1. septembril. Isegi, kui kooliminek parasjagu ees ei seisa, tekitab see paljudes ikka tunde, et algamas on uus aasta. Ja ma loodan, et see ootusärevus ei jäta kedagi meist ka järgmise aasta jooksul.