Galojanid alma materis

Täna hommikul, kui lehed lahti lõin, kandis esimene loetud uudis loomulikult pealkirja „Alma mater’i sambaid raputab ränk galojanilik miljonikelmuse skandaal“. Kui loo algul valdasid mind segased šokeerituse, kaastunde, pettumuse ja teised sellised tunded, siis loo lõpuks olin ma lihtsalt pahane.

 Lühidalt räägib artikkel sellest, kuidas Tartu Ülikooli peatne rektor andis korralduse uurida ühe toetuse väljamaksmist kahele noorele õppejõule. Samuti näib, et ta on asja andnud prokuratuuri. Aga mis loost välja ei tule, on see, et kuidas neil ikkagi oli võimalik saada miljonite kaupa toetusi ning milles nende väärtegu seisnes. Lugu võib sisaldada isegi  ebakorrektseid fakte, kui see käib üksnes Best programmi toetustest, mis loos ära on mainitud. Või on see tõepoolest väga skandaalne. 

Mis Best?

BeSt on E-õppe Arenduskeskuse hallatav e-õppe programm, mille eesmärk on tugevdada ja laiendada e-õppe võimalusi ülikoolides. Raha selleks tuleb EL-i Euroopa Sotsiaalfondist. Sisuliselt tähendab e-õpe võimalust käia ülikoolis ilma vajaduseta ilmtingimata ülikoolihoonesse sisenedagi. Või teha seda lihtsalt harvemini; õppida süvendatumalt kui auditoorsed kohtumised seda võimaldaks, vms. Ning on seega hädavajalik eeldus selleks, et õppida näiteks töö või väikeste laste kõrvalt, õppida ja käia tööl asulas, kus läheduses ülikooli pole jne.

Antud programmi toel edendatakse ülikoolides haridustehnoloogide võrgustikku ning toetatakse õppejõude, et nad looksid kas terveid kursuseid, mida oleks võimalik kas osaliselt või tervikuna e-õppes läbida või õpiobjekte, mis hõlbustaksid aine omandamist. E-õpiobjekt on  näiteks mingi lihtne ja visuaalselt atraktiivne tutorial, interaktiivsed enesekontrolli testid vms. E-kursuste näol oleks tegemist siis selliste infopakettidega, kus oleks olemas nii loengulist osa katvad materjalid (nt videoloengud, kirjalikud õppematerjalid vms), oleks olemas teadmiste kontrolli ülesanded (nt enesekontrolli testid, mingi probleemülesanne, mille õpilane lahendab ja õppejõud pärast kontrollib ja tagasisidestab, või suisa jututoa vormis interaktiivne seminar), ainekava, õpijuhised, tagasisideankeet ja veel mitmed osised, mille sätestavad sisutootmise nõuded ning mille kohta on koostatud ka 53-leheküljeline juhend kvaliteetse e-kursuse loomiseks.

Taotlemine käib nii, et kõigepealt esitab õppejõud taotluse, kus kirjeldab, millise kursuse jaoks ta toetust taotleb, mis mahus ta seda taotleb ning mida ta selle raha eest teeb. Ehk mis sorti õppematerjale, mis teemadel, kellele jne. Seejärel hindab (vähemalt TLÜ-s) neid taotlusi e-õppe nõukogu. Hindamise aluseks on nii jagada olev summa, ülikoolisisesed prioriteedid (näiteks võidakse soosida kohustuslike ainete e-õppes kättesaadavaks tegemist, erinevate täiendkoolituste tegemist või siis näiteks tasemeõppe kursuste tegemist) kui ka näiteks varasem toetuste saamise ajalugu. No ma kujutan ette, et kui sa korra oled kas kursuse loomise või toetuse kasutamisega ebaõnnestunud, siis teist korda naljalt võimalust ei anta. Või kui sa oled näiteks juba kümnele kursusele e-õppematerjalid loonud, siis peaks asi välja nägema piisavalt kahtlane ning toetada otsustatakse pigem neid valdkondi, kus e-õpe veel eriti arenenud pole.

Kui toetus määratud, tuleb sõlmida leping, kui õpiobjekt valmis, vaatab selle kõigepealt üle haridustehnoloog ning sõlmib tööde üleandmise ja vastuvõtmise akti, ja kui ma ei eksi, siis kõige lõpus käivad õpiobjektid veel ka e-õppe nõukogu eest läbi. Samuti tuleb materjal litsenseerida Creative Commons põhimõtte alusel ning teha kõigile kättesaadavaks E-õppe keskuse repositooriumi abil. Lisaks tuleb teha veel ka avalik esitlus, mis kuulutatakse välja ning mida kõigil on võimalus tulla vaatama kas kohapeale või siis üle veebi. Ning veebivahendusel jälgib kogu krempilt vist veel ka E-õppe arenduskeskus.Edit: Ja kui keegi arvab, et Hurt ja Veebel üksnes lubasid seda teha ja tegelikult tööd antud raha eest ei teinud, siis vähemalt minu kogemuses makstakse raha välja alles siis, kui kõik instantsid on selle heaks kiitnud.

Loomulikult ei lõppe e-kursusega seonduv tegevus pelgalt kursuse loomisega. E-kursuse käimapanek tähendab sisuliselt seda, et õppejõud võtab endale ka kohustuse e-õpet reaalselt läbi viia ehk kontrollidagi kõiki tudengite lahendatavaid ülesandeid, materjale tulevikus täiendada ning teha kõiki teisi lisategevusi, mida e-õpe eeldab. Seega, see toetus ei ole mõeldud mitte üksnes kursuse ühekordseks loomiseks, näiteks üksnes videoloengute sisselugemiseks, vaid on mingis mõttes aastatepikkune investeering. Ning õppejõu jaoks ei ole see sugugi summa, mis „kulunud mõnusa elu peale“, nagu kirjutab Raimo Poom Eesti Päevalehes, vaid pigem kompensatsioon, mille ta saab oma elu keerulisemaks tegemise eest.

Miljonid?!

Teine minu jaoks kurioosne seik artiklis on, et Viljar Veebel ja Ulrika Hurt panid pihta üle miljoni krooni. Ehkki BeSti toetused on täitsa korralikud, siis miljoneid (nii eurosid kui kroone) on ikka üsna keeruline pihta panna. Või siis on lugu tõepoolest kriminaalne. Aga vajaks sel juhul selgitusi.

E-õppe kursuste ja õpiobjektide loomist tasustatakse vähemalt Tallinna Ülikoolis etteantud hinnakirja alusel: e-õppe kursuse loomine 1 EAP mahus on 800 eurot ning õpiobjekti loomise eest makstakse 510 eurot. Sisuliselt tähendab see, et kui sa teed ühe kursuse enesekontrolli testid ja need tudengitele lahendamiseks nõuetele vastavas formaadis üles paned, siis makstakse sulle 510 eurot, millest lähevad maha nii kõik tööandja maksud kui ka tulumaks. Kätte tuleb seega kuskil 280 eurot. E-kursuse loomine – oletame, et tegemist on 4 EAP mahus kursusega saab seega toetust maksimaalselt 3200 eurot, millest kätte saab umbes 1800. 

Artiklist selgub, et vähemalt Viljar Veebel võttis toetusi välja oma ettevõtte kaudu. Ju see siis oli Tartu Ülikoolis lubatud. TLÜ-s näiteks pole. Kuidas saada kokku miljon krooni? Isegi, kui kõik maksud jääksid maha arvamata, peaks miljoni krooni ehk kuskil 64000 euro kättesaamiseks looma vähemalt 80 EAP mahus kursuseid 80!!! Seda on peaaegu sama palju kui bakalureuse tudeng sisuliselt poole stuudiumiga aineid läbima peab! Või magistritudeng peaaegu terve stuudiumiga! Mina olen oma kõige intensiivsema koormuse juures lugenud aastas kuskil 28 EAP mahus kursuseid. Seejuures on osa neist dubleerivad. Ja rohkem pole ka minu meelest võimalik! 80 EAPd tähendab umbkaudu 20 erinevat kursust! Või kui need oleks mingid megamahukad kursused – näiteks 8 EAP mahus, mis TLÜ-s on ka kursuse mahu ülempiir – tuleks ikkagi 10 kursust, mis pole samuti päris usutav. Veel vähem usutav on, et kõik need kursused võiksid asuda ülikooli jaoks prioriteetses lõigus, näiteks olla kohustuslikud kursused vms. 

Edit: Nüüdseks on selgunud, et seda toetust saadi kokku 106 000 euro väärtuses. Seda absurdsemaks asi läheb. 106 000 eurot tähendab praeguse hinnakirja järgi siis 132 EAP väärtuses loengute tootmist. Ehk sisuliselt on nad ära tootnud loenguid peaaegu kogu bakalaureuseõppe stuudiumi jagu. Kõlab veel absurdsemalt! Seda enam, kui arvestada, palju ühe südamega tehtud e-kursuse tegemiseks aega kulub: mina olen tavaliselt ühele kursusele pidanud pühendama peaaegu terve kuu. Ehkki olen kuulnud ka, et neid asju tehakse teinekord rohkem tagantkätt. 

Järelikult, kui see kõik tõesti BeSt programmi raames võimalik oli, siis on Tartu Ülikooli sees vaja selle programmi korraldus põhjalikult üle vaadata. Aga mitte tagantjärele näidispoomisi teha. (edit)

Aeg TÜ-l sisekaemusega tegeleda

Ehk lugu võib isegi skandaalne olla – kõige mustem versioon on, et Tartu Ülikoolis pole BeSt toetuste kord eriti konkreetselt paika pandud, seda tegevust pole populariseeritud ning seega ongi paar aktivisti avastanud enese jaoks kullakaenvanduse. Suheliselt nõrgast regulatsioonist annab aimu see, et Viljar Veebel ja Ulrika Hurt said korduvalt ja korduvalt toetusi ning neile justkui konkurente polnud; samuti see, et raha lubati välja kantida firma kaudu. TLÜ-s on BeSt rangelt ainult ja ainult töötasudeks mõeldud. Kuid siis ei saa süüdistada neid paari aktivisti, kes ainsana sealt toetust taotlenud on. Vaid e-õppe arendajaid, kes pole suutnud teadmist võimaluse kohta laiema akadeemilise pereni viia või teisi taotlejaid piisavalt toestada; ning ehk isegi juhtkond, kes pole teemat võib-olla piisavalt prioriteetseks pidanud ning e-õppe komisjoni – kui selline asi seal üldse eksisteerib – piisavalt kõrgetasemeliselt ja/või kvaliteetselt mehitanud.

Piinlik on see lugu muidugi igal juhul.