Mu ajaveebi statistika viitab, et viimasel ajal on korduvalt jõutud mu blogisse, otsinguga „lektori palk“ või „lektori palk tallinna ülikoolis“ või ka "lektori keskmine palk". Ju pakub teema huvi. Tudengite rahakotist on nüüd juba räägitud küll, kuid mida siis tähendab õppejõu töö majanduslikus mõttes?
Õpetaja=madalapalgaline
See on meie peadesse sissekodeeritud teadmine.
Eks ta osaliselt nõnda ole ka – õpetamine pole just kõige materiaalselt tasuvam
töö. Tean korduvaid juhtumeid, kus mõnele tublile värskele magistrikraadi
omanikule on tehtud ettepanek tulla ülikooli midagi õpetama, ta on olnud igati
huvitatud ja motiveeritud, aga kui ta palganumbrit kuuleb, ajab silmad suureks
ja hakkab kokutama. Et summad on kordi väiksemad kui praeguses ametis.
Võib-olla on asi selles, et alustavatele
õppejõududele ei pakuta reeglina päris täiskoormusega töökohta (oleme ausad,
see rabaks enamiku jalust), vaid osakoormusega töökohta. Aga tõenäoliselt on
osalt asi ka valdkonnas – sellistel erialadel nagu õigus, majandus või haldus
on hea erialaspetsialisti palk märksa kõrgem kui ta on näiteks pedagoogikas või
humanitaarias. Järelikult peab ropult vedama, et leida selline missiooniga hea
spetsialist, kes on takkatipuks veel akadeemiliste huvidega ning hea esineja,
ning kes on nõus õpetama eriala, millel ta võiks praktikuna tööle asuda ning
teenida paar-kolm korda kõrgemat palka.
Eks palgateema kütab pingeid ka ülikoolis
sees. Olen kuulnud, et mõned tudengid on tülpinud sellest, kuidas osa õppejõude
muudkui korrutab, kui vähe neile nende töö eest makstakse. Suht piinlik lugu
muidugi. Ära siis õpeta. Või pöördu palganõudmistega õigete instantside poole. Ning
sagedasti tekivad palgateemalised diskussioonid ka ülikooli listides. Kuni
vandenõuteooriateni, miks ühes instituudis on kõrgem palk kui mõnes teises.
Reguleeritud
miinimum
Ülikoolides on kehtestatud minimaalsed palgad
erinevatel palgaastmetel. Näiteks Tallinna Ülikoolis on töö
tasustamise eeskirja kohaselt lektori minimaalseks palgaks 705 eurot kuus.
Dotsendi brutopalk on 960 ning professori oma 1280. Võrdluseks, Tartu Ülikoolis
on need numbrid
vastavalt 690, 1010 ning 1330. TTÜ vastavaid numbreid ei leidnud, kõige
viimatisem palgaeeskiri pärineb 2005. aastast.
Aga need on alammäärad, iga üksus võib alati
maksta ka rohkem, kui on võimalust. Meie instituudis on need numbrid kolmandiku
võrra miinimumist kõrgemad ehk täiskohaga lektor saab palka 1000 euro kanti. Miinus
maksud muidugi; seega kätte alla 800 euro. Tänu instituudi headele
majandusnäitajatele ja vahepealsele majanduslangusele (st palkade langusele
muudes sektorites) on see juba üle keskmise (keskmine palk oli 2012. aasta I
kvartalis 847 eurot). Et majanduslangus muutis meid kõrgepalgalisteks! Või noh,
kuidas võtta ning kelle-millega võrrelda. Magistrikraadi nõudva rahulikuma töö
eest avalikus teenistuses saab ehk pisut rohkemgi ning ümbervalimise pärast
pole ka muret.
Ju see ülikooli miinimummäärast kõrgem tasu
(sest paljud saavadki seda miinimumi) on siis kompensatsioon sektoriaalse
palgalõhe tasandamiseks, ent teisalt ka selle eest, et erinevalt mõnest
instituudist, kus iga õppejõu kohta on napp paarkümmend tudengit, tuleb meil
õpetada ikka suuri auditooriume. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli meie
instituudis ühe õppejõu kohta pisut alla neljakümne tudengi; ühe täiskohaga
õppejõu kohta on neid aga veel märksa rohkem.
Liberaalne
palgapoliitika
Tegelikult on rohkem teenimise võimalusi muidugi
ka. Kui uskuda oma möödunudaastast tuludeklaratsiooni, teenisin ma oma
nominaalpalgast peaaegu kaks korda rohkem. Põhjus? Suur töövõime ja palju
huvitavaid pakkumisi. Näiteks osalesin ma 2011. aastal umbkaudu kolmes erinevas
teadus- või arendusprojektis üsna kandvate osadega, töötasin välja ühe mahuka
e-kursuse ning tegin teisigi e-materjale. Lisaks veel väikseid honorare
siit-sealt. Ja võimalik, et maksuamet oli mu tulu hulka arvanud ka erinevad
stipendiumid, mida olen saanud doktoriõpinguteks ning konverentsidel käimiseks.
Aga väga täpset arvutamist ma ette võtta ei viitsinud.
Seega – mida rohkem teed, seda rohkem teenid.
Liberaali unistus. Erinevalt näiteks Soomest (oh, Eesti vs Soome oleks täiesti
eraldi postituse teema), kus on fikseeritud palk ning igasugu lisatasundust
seoses erinevate lepingutega ei ole. (Tõsi, ka seal on selline lepinguliste teadurite
vägi, kes käivad projektist projekti.) Kui ma õigesti mäletan, siis ainus
piirang, mida tööleping mulle seab, on keeld õpetada konkureerivates
õppeasutustes.
Töö vs raha
Muidugi on sellel oma varjuküljed ka. Nagu
igal asjal. Esiteks, kaua sa niimoodi jõuad? Teha tööd koormusega 40-50 tundi
nädas ning seejärel produtseerida kvaliteetset tulemust veel mõne projekti
raames? Rääkisin hiljaaegu ühe Soome kogemusega õppejõuga, ning tema hinnangul
on Eestis töökoormus 3-4 korda suurem kui Soomes (tõsi, ilmselt loeb ka tema
töö hulka kõikvõimalikud oma töökohaga seotud tegevused, kõik pole üksnes
ametijuhendi teema), lisaks on ka tudengeid paar-kolm korda rohkem.
Ja eks see annab tunda ka tellija poole pealt
– sinu projekt pole mitte põhitöö, millele inimene 110% pühenduks, vaid lisapusimine.
Muidugi sõltub tegijast – mõni suudab ka lisaotsi teha põhjalikumalt ja
korralikumalt kui teine oma põhitööd. Ja miskipärast tundub mulle, et teadus-
ja arendusvaldkonnas on asjad iseäranis sedasi. Näiteks meenub üks uurimisassistendi
ots Uppsala ülikooli uurimisrühmale, kus meile anti üsna üldised ja
laialivalguvad juhtnöörid, ja nii leiutas igaüks ilmselt üsna omalaadse
uurimisraporti. Kui ma nägin, milline oli palganumber, kirjutasin ma kokku oma
50-leheküljelise uurimisraporti koos executive summary’te ja kõige muuga, mis
rootslastel kulmud kukla peale jooksutas. Aga mis seal ikka, palgatasemed on
meil ikka meeletult erinevad.
Teiseks, on oht, et selline palgasüsteem
muudab projekti mingiks bonanzaks – auhinnaks, jackpotiks, mis ongi rohkem
lisasissetulek kui sisuline eneseteostus. Kas see ei pruugi tähelepanu natuke
teemast kõrvale viia? Olen seda ise kogenud ning endale lubanud, et kui vähegi
võimalik, siis ma ei võta enam otseselt mu erialaga mitteseotud arendusprojekte.
Ikka üksnes selliseid, millel on minu jaoks mingi teaduslik,
arenguline või vähemalt ühiskondlik väärtus. Et kui ka publikatsioone sellest ei saa, siis vähemalt näiteid, mida hiljem õppetöös kasutada. Ja pigem sellistele perioodidele,
kus aega rohkem pühenduda. Ehk aidaa, puhkus!
Kolmandaks, praegune finantseerimissüsteem
muudab teadurina töötamise kõrgete riskidega äriks. Täna on sul teadusprojekt
ja on palk, homme on sul kolm teadusprojekti ning kohe ähvardab saabuda
ületöötamisest tingitud infarkt, ülehomme pole aga mitte midagi. Nagu ka
kindlust üle-ülehomse suhtes. Kuidas siis see tippteadus tulema peaks?
Tippteadust mõõdetakse publikatsioonides. Aga projektidega tuleb reeglina raha
andmete kogumiseks, mitte publikatsioonide kirjutamiseks või andmete
sünteesimiseks ja neist uue teadmuse tekitamiseks.
Töörikkad
ja töövaesed
Ja viimaks – projektipõhine majandus tähendab
ressursside üsna ebaühtlast jaotumist, mis pole reeglina just kõige
otstarbekam. Tekivad n-ö töörikkad ja töövaesed – esimesed, kellele tuleb
tööpakkumisi uksest ja aknast ning teised, keda kellelgi näiliselt vaja pole.
Ma ise kipun kuuluma esimeste hulka. Ja nii kummaline, kui see ka ei ole, siis
isegi, kui ma olen pakkunud mõnda tööotsa edasi tuttavale, kelle kohta tean, et
tal lisasissetulek ära kuluks (või ta sootuks tööd otsib), siis saan ikka mingi
ettekäändega äraütleva vastuse. Mine võta kinni.
Aga eks sellega ole omad ohud ka. Näiteks
otsisin ma endale Lätist uurimisassistenti. Mitteformaalsete võrgustike kaudu soovitatigi mulle üht inimest, kes igati sobiv tundus: teeb doktoritööd sisuliselt minu
projektiga samal teemal ning tundus ka muidu võimekas ja terane. Aga siis, kui
hakkasime graafikust rääkima, hakkas ta ette laduma, et sel nädalal on ta
lähetuses ühe projektiga, siis tuleb tal ühe teise projekti raames üks artikkel
kirjutada, siis on veel oma doktoriasjad, lektoritöö jne. Tuli tuttav ette, aga
tööandjana oli see veidi hirmutav. Kas ta ikka jõuab? Tõsi, senine kogemus on
näidanud, et jõuab küll. Töörikkad saavad hakkama.
Muide, pildi rippisin ma selliselt lehelt: http://edudemic.com/2011/10/global-teacher-salaries/ Seal huvilistele veel palgainfot, õpetajate palkade ja töötundide võrdlus riigiti. (Aluseks pole muidugi ostujõud, vaid lihtsalt palganumber dollarites.) Eesti on ka hõlmatud.
ReplyDeleteAndres Marandi ütles Sirbis tabavalt, et "Teadlased on muudetud FIEdeks, kellel on õnn töötada ülikooli kaitsva vihmavarju all seni, kui nad otsivad endale ise palgaraha ja maksavad ülikoolile üldlõivu." Tegelikult ma ei saa päris hästi aru, miks ülikooli üldse on vaja, kui ma nagunii pean ise endale sissetuleku hankima.
ReplyDeleteTegelikult on muidugi igasuguseid vastuseid sellele, miks ülikooli vaja om, mida sa siin oled ju nimetanud ka. Küll aga on mulle mällu sööbinud ühe andeka inimese põhjendus akadeemilisest karjäärist loobumisel: "ma tahan oma raha teenida, mitte käia ja kerjata". Ma tahaks ka palka saada selle eest, mida ma teen oma põhitööna. Ma tahan sellest rahulikult ära elada (jah, see on okei, et rikkaks saamiseks ma pean kapitalistlikus ühiskonnas ärimeheks hakkama, aga ma ei tahagi rikkaks saada, ma tahan ainult seda, et mul oleks vaba vaimset energiat uurimiseks)