Parasjagu koguneb seltskond aktiivseid tudengeid
võitlema laiematele hulkadele kätte õigust saada vajaduspõhist õppetoetust. Lühidalt
on Eesti Üliõpilaskondade Liidu eesmärk, et kui kehtib 30 EAP täitmise nõue, oleks kõigil tudengitel
võimalik vajadusest tulenevalt saada ka õppetoetust, ning et toetuse piirmäärad
vastaksid reaalsetele kuludele. Praeguse kava kohaselt oleks 135-eurost
kuutoetust võimalik saada vaid nendel tudengitel, kelle vanemate leibkonnas on
sissetulek leibkonna liikme kohta alla 280 euro.
Kõrgharidusreformiteemalises Facebooki
kommuunis käivad puritaanid aeg-ajalt ikka haukumas, et tudengi elu peabki
olema raske, kus õpitakse ellujäämise ning ots-otsaga kokkutulemise kunsti. Ma
olen sellega igati nõus, võib-olla seda enam, et mul endal on nappusühiskonna
kogemus veel üsna selgelt meeles, aga nende tudengite silmis, kes mulle
auditooriumist vastu vaatavad, on see kahanev tendents.
Kui ma kümmekond aastat tagasi ülikooli
läksin, teadsin juba ette, et sellest tuleb katsumus. Ehkki mu sotsiaalmajanduslik
taust viitas pigem isegi kõrgemale keskklassile, pingutasid mu vanemad tol
ajal, et ots-otsaga kokku tulla: neil oli maksta päris korralik korterilaen
ning mu isa oli kaotanud töö. Ometi suutsid nad end säästude ja ema sissetuleku
arvelt sedasi ära majandada, et laen sai makstud, ise toidetud ning toetasid
mindki 3000 krooniga kuus; tänases vääringus umbes 185 euroga. Sellest pool,
1500 krooni läks ühetoalise ahiküttega korteri üüriks, kuhu ise ka
pesemisvõimaluse sisse ehitasime, umbes 500 krooni läks erinevate arvete peale
(telefon, elekter, vesi, ning klotsijäägid saekaatrist, millega tuba kütsin),
ning 1000 krooni jäi kätte kõige muu vajaliku tarbeks. Toidupoes käisin ma põhimõtteliselt kord
nädalas, ostunimekirja ja ühe suure kotiga – muidu poleks ilmselt omadega välja
tulnud. Riideid ja muud selle summa eest küll enam ei saanud. Aga ega ma ei
nurisenud. Tegelikult oli see isegi natuke lahe, selline ellujäämiskool, mis
juhtis tähelepanu materiaalsetest olulisematele väärtustele. Ainus probleem oli
mu vanematega, kes olid muutunud äärmiselt õrnaks kõikide elukvaliteeti
puudutavate teemade suhtes, sest ilmselt tundsid nad ennast süüdi olevat.
Aga kokkuvõttes käis mu käsi ikkagi ülimalt
hästi: ma tulin toime ja sain pühenduda õppimisele. Vähemalt esimesed 2,5
aastat ja ca 140 AP-d (tänases arvestuses 210 EAP-d). Peale seda suutsin juba nii
palju tiibu sirutada, et hankisin esimese erialase töö. Kool jäi
päevakajaliseks üksnes õppekava täitmise ja lõputööga seoses, kuigi ma ise
lootsin, et mis see poole kohaga töö siis ikka niiväga on, jõuab ennast veel
harida ka.
Mitmele mu sõbrale olid vanemad aga konkreetselt öelnud, et saad 18,
oled täiskasvanu ja ise tead, mis teed. Ja seadus on samuti n-ö „vanema poolel“:
mitte ükski pügal ei kohusta vanemat hoolitsema oma järeletulija eest kuni
tolle 26-aastaseks saamiseni. Seda enam, et see ka sotsiaalselt aktsepteeritud
norm pole.
Aga kui paigutada sama situatsioon tänasesse
päeva, kümmekond aastat hiljem? Mulle tundub, et mu enda tudengite seas
selliseid eksperimenteerijaid eriti pole. Tallinnast pärit tudengitel on muidugi
lihtsam, elavad kodus edasi ja nende elatustase eriti ei muutu. Väljastpoolt
Tallinna pärit tudengid aga lähevad tööle, et säilitada vähemalt elatustaset. Võib-olla
on ka mõni selline õnnelik, kelle vanemad suudavad nende iseseisvat elu teatud
tasemel spondeerida, aga sellise 185-eurose toetusega, millest mina omal ajal
ära elasin, enam välja ei tule. Korterit (ega ka tuba)enam 90 euroga ei üüri
ning ühikakohtade nappus on vähemalt samasugune nagu toonagi.
Aga siin on peidus ka see konks – ehkki
280eurot inimese kohta tundub üldjoontes mõistlik toimetulekupiir (nt saaks
toetust 4-liikmelisest perest pärit tudeng, kelle vanemad teenivad keskmiselt alla 560
euro kuus), ei ela 135 euroga kuus ikkagi ära. Sest ega siis tudeng oma 280
eurot vanematelt puhtalt kätte saa – ka nende eluase vajab ju ülalpidamist.
Samuti ei paista haridusministeeriumi
toetusevajaduse arvutamise valem arvesse võtvat laenukoormust. Vanemate
sissetulek võib ju olla päris kenake, aga kui pool sellest läheb eluasemelaenule,
siis teises linnas õppivat tudengit ju enam toetada ei jõua. Kurioossel kombel
on summa arvestamisest välja jäetud hoopiski dividendid ja omakapitali
väljamaksed. Mis see siis on – toimetulekutoetus ettevõtjate lastele?
Ja mis saab siis, kui vanemad faktiliselt ühte
leibkonda ei kuulu? Kas see, kui mul on kuskil rikas bioloogiline isa või ema,
jätab mind toetusest ilma?
No comments:
Post a Comment