Kui minister nõuab vähem loenguid

Nagu eelmiseski postis mainitud, valmistan ma parasjagu ette algava õppeaasta kursuseid.  Ja mõtle kui hea, et sattusin veel enne seda lugema haridusministri arvamusartiklit uute nõudmistega loengule.

Ilmselgelt on tegemist järjekordse osaga kõrgharidusreformist: seegi teostab Aaviksoo visiooni ülikoolist kui privileegist pühendunutele.

Kas viiendik on vähe?

Artiklis postuleerib minister Jaak Aaviksoo, et arhetüüpne kuvand ülikoolist, kus õppejõud loeb kateedrist loengut ning üliõpilased konspekteerivad, on ajale jalgu jäänud ning et loengud ei tohiks ülikooli õppeajast moodustada rohkem kui viiendiku.

Ja... ausalt öeldes, ma olen Aaviksooga nõus! Tallinna Ülikoolis on niikuinii sarnane norm juba paigas – auditoorne õppetöö ei tohiks moodustada rohkem kui kolmandikku õppemahust. Mootoriks ilmselt nii eelmine rektoraat (kes tahtis, et töötajad rohkem aega teadusele pühendaks), kui ka raha- ja ruuminappus võrreldes TÜ ja TTÜ-ga. Vajab ju loeng auditooriumi ning enamikus ülikoolides saabki õppejõud palka just auditoorumi ees veedetud tundide eest. Ent ruumi- ja rahanappus ei kummita mitte üksnes loenguid, vaid kogu õppetööd, kaasa arvatud seminare ja praktikume, mida Aaviksoo oma artiklis au sisse tõstab.

Aga kui nüüd loengute juurde tagasi tulla, siis ega ma ausalt hästi ette ei kujutagi, kes või mida siis üle selle normi üldse õpetab. Kui 4 EAP mahus kursus tähendab tudengile 120 tundi tööd, siis tähendaks ju isegi viiendik, et ta saab kokku 24 tundi loenguid ehk suisa 12 loengut!

Võib-olla peab muidugi Aaviksoo hoopis seda silmas, kui palju tudengid õppimisele aega kulutavad? Ja siin võib õppejõu etteseatud normatiivne arvestus ning õpilase isiklik arvestus muidugi tugevalt varieeruda. Ent üldjoontes tundub siiski, et see muudatus pole eriline reform, vaid kutsub korrale üksnes selliseid üksusi, kus õppejõud lõpmatult lõhverdada armastavad, või tudengitele ühel või teisel põhjusel kodutööd ei anna.

Loengud ja ülejäänud 4/5

Artiklis on pikalt-laialt pühendatud ruumi sellele, miks traditsioonilised loengud ning n-ö klassikaline ülikool on möödanik (jumal tänatud selle eest, aga põhjustest võib-olla kunagi hiljem pikemalt), kuid tegelikult saab see sisulist tähelepanu ministri artiklis suhteliselt vähe. 

Muidugi, loeng on suhteliselt väheefektiivne õppevorm ning sellele on alternatiive ja täiendavaid meetmeid. Sobivad nii auditoorsed aktiivõppevormid nagu seminarid arutlusoskuse arendamiseks ning materjali kinnistamiseks, praktikumid praktiliste oskuste edendamiseks, lisaks veel kõikvõimalikud kodused ülesanded, lugemine, esseed, uurimistööd ning ettekanded, e-õppe pakutavatest täiendavatest võimalustest rääkimata. Aga praktiliselt neil kõigil on üks häda: tudengikeskne õpe ükskõik, millises neist vormidest nõuab ressursse. Aga auditooriumiväline töö, mida õppejõud teeb, on ju sisuliselt tasustamata, või vähemalt normeerimata, aga see tähendabki teisisõnu, et keegi ei kontrolli, kas ma viskan jalad seinale või valmistan ette ülesandeid ja tagasisidestan koduseid töid. 

Lihtne näide – kursusel, kus oli kuulajaid pisut üle saja, viisin ma läbi testivormis eksami. Kolme eksamivooru testide koostamine, eksami läbiviimine, eksamite parandamine, punktide ja hinnete sissekandmine ning lühida üldtagasiside kirjutamine (mis olid sagedasemad komistuskohad eksamis) võttis kokku umbes ühe tööpäeva. Kursusel, kus osales pisut üle 60 tudengi, kuid kus nad pidid kirjutama essee, kulus mul nende esseekavandite ja lõplike esseede läbilugemiseks ja tagasisidestamiseks kokku oma neli-viis tööpäeva. Sellest arvestusest jäävad veel välja erinevad essee kirjutamise juhendid, soovituslike kirjanduspakettide koostamised jms.

Ehk: kas Aaviksoo plaan näeb ette, et meilgi hakkab keskmine õppejõud õpetama praeguse 5-6 kursuse asemel vaid paari? Kahtlen. Selleks pole meil vahendeid.

Õppejõu roll

Üks oluline teema, mis veel Aaviksoo artiklist läbi käib, on küsimus õppejõu rollist. Ta viitab vajadusele eristada teadusülikoolid ja „teised“ ülikoolid (ilmselt siis „õpetamisülikoolid“ vms) ehk tema sõnadega, tegelikult süvendada kihistumist erinevate ülikoolide vahel. Seega, õppejõud ei peaks olema teadlane.

„[Õ]ppejõu puhul pole nii oluline, mida ta teab ja on kirjutanud, vaid see, mida ta oskab ja on korda saatnud oma kutsetegevuses,“ kirjutab Aaviksoo. Arusaamatuks muidugi jääb, mida tähendab siinkohal kutsetegevus. Kas siinkohal peetakse silmas õpetamist kui kutsetegevust? Kui viimast, siis oleks huvitav teada saada, kuidas seda kutseoskust mõõtma ning tunnustama hakatakse. Kui aga kutsetegevus viitab tegevusele väljaspool akadeemiat, siis küsiksin retooriliselt, et millisesse erakonda peaks kuuluma poliitik, kes hakkab õpetama politoloogiat. 

Aga iroonia irooniaks. Seda jagub kõigil osapooltel. Ma mäletan üsna hästi, kuidas suhtusid ajakirjandustudengid õppejõudu, kes polnud sisuliselt kunagi ajakirjanduses töötanud. Isegi, kui tema räägitav oli akadeemiliselt erudeeritud, sai teda alati rünnata argumentum ad hominemiga, öeldes, et teoorias on see kõik väga ilus, aga tegelikust elust ei tea te midagi.

Ent kaalukauss võib kalduda ka teise äärmusse. Hea erialaspetsialist ei pruugi veel olla hea õpetaja. See, kuidas oma kogemust või teadmisi kellelegi teisele edasi anda, on omaette kunst, nimeks didaktika. Ja ma tahaks näha, kuidas te mõne oma eriala ässa, kes ka ise arvab, et ta on igati vinge vend, kõigepealt didaktikat õppima suunate. Ehkki on loomulikke talente, ei kuulu kõrgkoolis õpetamise oskus meile üldjoontes looduse poolt kaasa antud instinktide hulka. 

Ja sellel teemal, et kuidas ülikoolid selle tunnustatud erialaspetsialisti üle ostavad, ma üldse ei hakkagi...

Privileeg pühendunutele? 

Niisiis, mulle iseenesest sümpatiseerib idee korrast, kus pandaks vähem rõhku loengutele ja rohkem teistele õppevormidele. Meeldib kohe nii, et ühel kursusel ma annangi tudengitele (magistrantidele) loengu n-ö lihtsa ja illustreeritud tekstina koju lugeda, ning auditoorse kohtumise aja pühendame nii selle lihtsa teksti, kui ka keerukamate akadeemilisemate tekstide ning päevakajaliste praktiliste probleemide lahkamisele. 

Ja meeldib ka idee kogenud erialaspetsialistidest ülikoolis. 

Idee teaduse ja õppe lahutamisest on muidugi mulle natuke vähem armas, sest ehkki need kaks tegevust on küllaltki erinevad, võimaldavad nad üksteist tasakaalustada. Aga ma tean ka, et olen siin vähemuses - suur osa mu kolleegidest eelistaks ilmselt õpetada ilma teadustöö kohustuseta. 

Ent kõik see kokku tundub teostatav ikka üksnes nii, et tõmmatakse kokku tudengite mastaabi, kursuste diapasooni ning auditoorse töö arvelt. Sest raha ju kuskilt juurde tulemas pole... 

Mustas stsenaariumis tähendab see viiendiku loengute nõue tegelikult seda, et tõmmatakse kokku kogu auditoorset õppetööd ning suunatakse tudengeid rohkem raamatukokku. Ja loomulikult väiksemat hulka tudengeid. Võimalik, et antakse soovitusi ka  õppejõudude ridade kärpimiseks, või suunatakse neid osaajaga tööle, et teha ruumi praktikutele. 

Heledamates toonides tähendab see ülikooli, kus läheb tõepoolest rohkem ressurssi aktiivõppele. Ent arvatavasti ikka väiksematele tudengimahtudele.